Ja et siis...

Täna üle tuhande aasta nägin Evelini jälle :)
Uskumatu, kui pikalt ikka aega möödas on...
Ja kui maha me üksteise tegemistest jäänud oleme :P
Aga ikkagi kuidagi mõnus...
See aeg tuli meelde, kus me pidevalt ninapidi koos olime,
Kirikupargis tinutasime või Virmas nuudleid sõime või...
Ja ma ei usu.
NO EI USU, et ta mu valvatuima saladuse päris iseseisvalt
Ja kaugjuhtimise teel ära arvas.
Keegi PIDI aitama teda.
Pole võimalik, et ma nii kergesti loetav olen.
Või misiganes.
No nagunii saan teada, mis värk sellega on :P
Aga jahh.
Kohtumiste päev oli täna.
Nägin veel paari inimest.
Ja selline hea tunne oli, nagu oleks kuhugi päris kaugele ajas tagasi läinud.
Hea teada, et kui ma ikka päris meeleheitel olen,
Siis üks mehekandidaat mind ikka ootab :D
Või noh, ta ise väga ei ootagi, aga tema isa ootab mind oma pojale.
Kümme aastat juba :D
Vott, nii hea saak olen :D
Oehh.
Ja Kriss ja Birx on läinud.
Eksiili.
Täitsa lõpp, kui imelik ikka...
Need kaks ikka ei väsi koosolemast.
Väike selline...
Kadeduseuss tuli sisse ja natuke kahetsust ka...
Aga samas, on nagu on, eksju...
Nad on mul ju ikkagi olemas,
Mis siis, et meil seda õdede-aega ja südamest südamese juttu väheks jääb.
Ega ma ei oskaks siin midagi muuta ka arvatavasti.
Ja ma ei püüa siin praegu sugugi öelda,
Nagu ma peaks end ilgeks erakuks või heidikuks :D:D
Lihtsalt.
Tuli selline...
Melanhoolia.
Aga nüüd voodisse.
Sest siis saan ma veel tunnikese mõelda,
Enne kui magama peab jääma.
Homme töö ju.
Aga minul on vaja endaga üks asi ära klaarida.
Ainult mina suudan iseendaga tülli minna,
Sest ma tõepoolest usun, et olen täitsa loll :D
Homme näeme,
Kallid, musid, paid.