See, kes kunagi täitis mu maailma,
Nüüdseks on ajaloomudasse vajund.
See, keda uni käib laugele maalimas,
On praeguseks kuhugi lõplikult kadund.
On ainult üks, keda saatangi ära ei vii,
Vaid üks, kelle vastu ei saa võidelda.
Kunagi kusagil, mäletan, et ütlesid:
Kui üldse keegi, siis meie jääme alati püsima.
Nüüd üksinda juba kaugelt liiga kaua
Olen istunud mängides vene ruletti.
Sa minnes mul jätsid vaid kaevatud haua
Ja kaela meetri roostevaba ketti.
Ja kuidas iganes proovinud pole,
Temast ma ikkagi lahti ei saa.
Ta ootab mind peeglis, et süütaksin tule,
Ootab võimalust hulluks mind ajada.
Vahel pudelipõhjas ta ootamas mind,
Viina kibedusest pilk on tal hullem.
Irvest ta näol tean - ja kinni jääb hing -
On järgmine kuul rauas määratud mulle.
Sinu kaevatud hauda siis kukkuda,
Iseendale peale veel kraapida muld.
Võiks igavesti vaklade seltsis ma tukkuda,
Unes näeks taevast ja põrgut ja sind.
No comments:
Post a Comment