Driving me crazy

Seekord on see tõesti nii.
Ma ei suuda enam.
Ei jaksa võidelda, ei jaksa vastu astuda...
Ma olen nii meeletult väsinud.
Kõik, mida ma puudutan muutub lõpuks tuhaks.
Lihtsalt... Liiv, mis sõrmede vahelt tuulde pudeneb.
Jälle mingi kohutav draama,
Jälle sama rada.
Jälle pisarad, mida ma lubasin mitte valada.
Ma tõesti arvasin eile öösel,
Et ei suudagi enam kunagi nutmist lõpetada.
Kõik seinad purunesid,
Kõik kaitsed olid korraga maas.
Ja valu tegid asjad, mille olin nii sügavale matnud,
Et ei teadnud enam ise ka, et nad üldse haiget võivad teha.
Ma ei teadnud isegi, et olin nii haiget saanud...
Ja nüüd ei tea ma enam.
Ei tea, kuidas või kellega edasi minna.
Suur osa minust oleks eile lihtsalt süüte sisse keeranud
Ja sõitnud ja sõitnud, kuni kõik seljataha oleks jäänud.
Oleksin tagasivaatamata läinud ja enam mitte iial mõelnud,
Mille selja taha jätsin.
Oleksin jätnud maha kõik, ka iseenda...
Väike osa minust tahtis lihtsalt kõik minema visata,
Ära kaduda, merre jalutada...
Lihtsalt.
Ja minna ja minna kuni mitte midagi enam poleks.
Ja siis see tervemõistusega loogiline osa minust...
Mis pidas mind lainete piiril kinni,
Sundis ringi keerama ja jälle elule vastu astuma.
Isegi kui veel neli tundi hiljem, isegi kui PRAEGU on tunne,
Et ainult nutaks ja nutaks ja ei teeks enam iial midagi muud.
See väike, aga terve osa minust,
Mis keelas mul minema sõitmast ja telefoni autoaknast puruks viskamast.
See osa, mis ei lasknud mul minna ja unustada iseennast.
See osa, mis üle kõige maailmas armastab...
Elu, ma arvan...
Armastab MIND, ükskõik, kui fucked up ma poleks.
See osa, mis armastab neid inimesi, kelle ma eile öösel maha oleksin jätnud.
See osa, mille kohta ma vahel arvan, et see polegi mina,
Vaid keegi teine.
See tugevam ja arukam ja rahulikum osa minust.
Ja kui 99% minust ei suuda enam, ei taha, ei jaksa...
Kui 99% minust nutab ja nutab ja nutab...
Siis see 1% on see, mis siiani mind püsti on hoidnud.
See, mis on aidanud mu tänasesse päeva.

♥ ♥ ♥

Vahel on mul tunne, et mitte teised, mitte kogemused, mitte maailm
Pole mind katki teinud, kõlbmatuks muutnud...
Vaid ma olengi alati selline olnud.
Puruks. Praak.
Et tegelikult ma lihtsalt üritan leida vabandusi.
Ja TEGELIKULT...
Tegelikult olen ma lihtsalt liiga väsinud.
Ma olen ainult tahtnud kohta, mis kuuluks täiesti mulle.
Kohta, mis oleks alati olemas...
Ma olen ainult tahtnud olla keegi sellisena nagu ma olen.
Ja see lihtsalt ei toimi.
Miski ei toimi.
Ja nüüd on mul...
Gaad, ma ei hakka töinama, ausalt, ei hakka...
... Nüüd on mul tunne, et mul ei ole seda kohta kunagi olnudki.
See aeg, kus mul oli pere, kus mul oli kindlustunne ja teadmine...
See aeg tundub nii kauge, nii meeletult kauge,
Et see oli arvatavasti kellegi teise elu.
Ma ei mäletagi enam peaagu,
Mis tunne oli olla endas ja maailmas nii naiivselt kindel.
TEADA, kahtlusteta, et mul on inimesed, mul on tulevik, kõik on kindel.
Praegu on kõik lihtsalt nii pagana habras.
Inimesed kaovad ära, reedevad, lähevad ja teevad haiget.
Elu on liiga suur ja liiga hirmutav.
Kurat!
Ja mina ei jaksa.
Ma tahan end ainult terveks igavikuks kusagil kerra kerida,
Unustada ära, et seal väljas on maailm ja vead ja pettumused...
Ja magada ja magada ja magada...
Ma tahan seda ühte kohta, mis kuuluks mulle ja kus ma võiksin seda teha.
Ma tahan kedagi, kes oleks minust suurem ja vanem ja kogenum ja tugevam...
Ma tahan, et kui mul on nii-nii valus, nagu praegu,
Et ma siis võiksin minna ja tunda, et mind kaitstakse ja hoitakse
Ja et on miski, mis on nii kindel...
Ma tahan, et mul oleks praegu midagi nii kindlat,
Mis hoiaks mind mõistuse juures,
Sest mul on tunne, et see lihtsalt jookseb minu eest ära.

♥ ♥ ♥

Ja ma tean ju tegelikult, et mul on see keegi,
Kes on alati kompromissideta seal.
Ma tean, kallis, tean nii kindlalt.
Aitäh sulle. Kõige eest. Ma ei tahtnud, et sa mind nii näeksid,
Aga sa oled ainus, kellele ma selle katkise ja hapra osa endast usaldan.
Ma ei tea, mis edasi saab, ma ei tea, kui kaua see kestab...
Aga sinu suhtes ma tõesti usun,
Et sa ei kao ära,
Et sa ei anna alla, kui asjad lähevad hullemaks...
Sa oled see, kellele ma esimesena mõtlen,
Kui on nii-nii valus ja tahaks end lihtsalt kellegi juurde ära peita.
Armastan.