Isegi siis.

Sulen nüüd silmad ja endasse sulgun.
Pole võimalik pöörata asjade kulgu.
Läbi laugude vaadates tänavail hulgun.
Andke tuld! Tooge välja! Mis tuleb, see tulgu!

Hirme saab võita neil' astudes vastu.
Jumalakartlik las põrgusse laskub.
Kardad tuld - lahtine leek pane tasku.
Kui kord kaelas on köis, kaob hirm surma vastu.

Usk ja vabadus - vaid kaks illusiooni,
Neid püüdes end reedad ning vahetad pooli.
Vaba kõigest, ent uskudes, muust sa ei hooli.
Kord mõistad - pole võimalik omada tiibu JA juuri.

Terve oma elu vaid rapsid ja lahmid,
Teed ema ja riigi ja Jumala tahtmist.
Tühja pilguga mõnikord peeglist end vahid,
Aru ei saa, millal kontrolli käest küll lasid.

Elu võis oodata, kõige muuga oli kiire,
Tuli järgida kord kätte võideldud piire...
Vaid üks kuratlik mõte, mis koljus teeb tiire -
Kui palju su elus on olnud tõesti olulisi viive?

Ja nüüd - suled silmad ning endasse sulgud,
Pole võimalik enam pöörata asjade kulgu.
Läbi suletud laugude näed laternavalgust,
Andke tuld! Tooge välja! Mis tuleb, see olgu!