Kevad hakkab meile siia maale ka vaikselt kätte jõudma. Või noh, ühel päeval on selline lumetuisk, et ei saa silmi lahti hoida, aga siis, nagu täna, särab päike ja õues on nii mõnus, et sa lausa tunned, kuidas keha tonnide kaupa D-vitamiini toodab :)
Käisime koeraga õues. Ja kohe leidsime mitu sõpra. Ma pole ikka veel harjunud sellega, et sa jalutad vaikselt mööda tänavat, ütled möödujale tere, ja see tähendab kohe pikemat vennastumist ja tutvumist. Just nii täna oligi. Jalutasime vaikselt ühest hangest teiseni, meie tagant tuli onu. Jalgrattal. Ma veel imestasin, et tea, kas ta kukkuda ei karda... Mina küll lumes rattaga sõita ei julgeks. Ütlesin tere. Tema pidas kohe ratta kinni ja hakkas rääkima, kuidas ta tööd tehes omal peaaegu kõõluse läbi lõikas ja kuidas elu muidu on ja kuidas ta hommikul maja taga kohvi jõi. Sest mis hommikukohv see ilma suitsuta on :D Nii armas kuidagi, aga tore ka. Ma muidu pole suurem suhtleja, aga siin meil muud moodi ei saa.
Ja siis tulid naabritädid järjest vastu. Kes kiitis ilma, kes mu koera... Ja kes kurtis muret oma koera pärast. Nii see on. Koos teiste rõõmudega tulevad ikka mured ka. Küll on keegi end vigastanud, siis pole tervis enam see... Ja lõpuks jõutakse lemmikuteni välja. See on kõige õudsem. Ma tahaksin nii väga kohe kallistada neid armsaid inimesi, kes keset tänavat kevadpäikese käes mulle märgade silmadega räägivad, et nüüd on siis nii... Meie notsu armsat sõpra ja lemmiktüdrukut ei pruugi enam pikalt olla. Isegi mul võttis silma märjaks. Pagan. Et need lemmikud nii vähe peavad elama.
Ma pole siiani harjunud, et inimesed nii vabalt ja rahulikult oma eludest tänaval võhivõõrale räägivad. Et ongi nii, lähed ilusal päeval välja, pead ratta kinni ja lihtsalt räägidki. Vot, käsi on läbi, tööl käia ei saa, aga kodus passimine ajab hulluks... Omamoodi armas ja ilus ju :) Ma ütlen, ega meil siin maal siis kõik ainult kehvasti pole. Kes teile Tallinnas nii entusiastlikult tänaval tere hüüab ja siis veel mitu minutit juttugi puhub? Ainult oma sõbrad. Aga siin, mulle hakkab tunduma, on kõik natuke nagu sõbrad. Meil on oma punt, oma gäng, oma grupp. Me oleme kõik ju lihtsad maainimesed :)
Täna õhtul lähen teatrisse.
Meil maal on asjad täna eriti roosilised. Minu kallis F. saatis mulle Kanadast paki. Pähklivõi ja pikk-pikk kiri. Ma proovisin selle võiasja ära ka juba, see on niiiiiiiii heaaaaaa.... Ma hakkan seda supilusikaga sööma, ausalt. Hullult hea kraam. Nüüd tuleb ainult kohvi keeta ja kirja lugema hakata :)
Me käisime koos koeraga paki järel. Muidu me nii pikki matku ei tee, postkontor on meist siiski oma poole kilomeetri kaugusel. Notsu ei ole enam esimeses ega isegi teises nooruses. Aga kuna päike paistis ja kiiret ei olnud, siis matkasime koos. Ta käitus täitsa kenasti, ja üllataval kombel liikus ta tagasiteel juba täitsa kärmelt. Minu notsu armastab kodu, eemale sellest liikuda ei taha, aga kui on aeg tagasi minna, siis paneb kolvid tööle nii, et vuhiseb :D
Ja üks põnev seik veel: tagasiteel kohtusime tänaval memmekesega. Ma juba eemalt vaatasin, et ta naeratab mulle nii laialt... Ma siis kohusetundlikult ütlesin tere. Vahel nad juba eemalt näevad mu koera ja on jube õnnelikud, kui saavad teda imetleda. Seekord tuli välja, et selle laia naeratuse põhjus oli hoopis... Minu suurepärane isik! Ma olevat nii pikaks kasvanud, aga ta tundis mu siiski kohe ära. Vot nii. Ma olin üsna üllatunud, kui minu tere peale küsis ta kohe, et kuhu ma siis lähen kah... Eeee... Ma ei julgenud öelda, et ma teda ei tunne, eks ma siis seletasingi, kuhu ma lähen ja kiitsin ka sellele pikkuse-jutule kaasa, kuigi kui tema jutt õige oli, siis kohtusin ma temaga viimati millalgi enne 2000ndaid, sest ma olen praktiliselt põhikooli keskpaigast selline pikk jurakas olnud. Ma ei tea. Pärast mõtlesin, et oleks pidanud temaga selfie tegema ja suguvõsas levitama, äkki keegi tunneb ära.. Aga igatahes sain ma teada, et ma olen ainult ilusamaks muutunud ajaga, mul on armas hääl ja noh, jah, ma olen megapikk. Nii palju komplimente ühe pisikese jalutuskäigu jooksul :D
Mmm, ja pakkidest rääkides: ma olen siin maal elades jube mugavaks muutunud. Pakiautomaate läheduses ei ole, mõnesid asju otse postkontorisse ei saadeta, seega mul käib üsna tihti kullereid ukse taga. Nüüd ma siis avastasingi: välismaalt tulevad pakid kulleriga kiiremini kohale, kui Eesti-siseselt! Ausalt. Ma tellisin SportsDirectist uued jooksutossud, fliisi ja dressipüksid. Tulid kohale pmst viie tööpäevaga. Samal ajal tellisin ma Photopointist mp3-mängija ja kõrvaklapid (sest ma tahan hakata matkaradadel käima, et VEEL tervislikumaks muutuda, ja tahaks sel ajal audioraamatuid kuulata näiteks) ja need pole siiani kohal. Ausalt. Ma olen väga imestunud. Ma maksin veel spetsiaalselt kulleri eest, ja ma pole kindel, kui kaua see kuller siia maale sõidab, aga selle raha eest ma tunnen küll, et ma pole täit teenust saanud. Oleks pidanud vist ikka automaati tellima ja ise need 60 kilomeetrit sõitma, mis sinna ja tagasi maad on. Kokku oleks kallimaks läinud, kui kuller, aga ma kahtlustan, et see oleks ikkagi kiirem variant olnud. Häbi sulle, Photopoint!
Jap, ja siit ka viimane uudis: ma kavatsen hakata veel tervislikumaks, rohkem looduses rabeleda ja samal ajal GoodReadsis raamatuid skoorida. Mõtle kui ideaalne, ma muidu käisin kogu aeg, nina e-lugeris ja marssisin vastu puid. Nüüd loeb keegi mulle raamatut ette sel ajal, kui mina loodust imetlen. Ma olen geenius!
Siin on teile foto F. saadetud pakist, ja minust mu uutes trenniriietes. Maika on mul kunagi kingiks saadud, ärge seda vaadake, aga kõik muu on uus :D
Kammisin koera. Otsustasin, et kauem enam venitada ei saa. Tegime enne pika lepitusjalutuskäigu, et ta valvsust uinutada, ja natuke selleks ka, et ta saaks end veel ühe korra põhjalikult mudaseks ja mullaseks teha. Talle meeldivad teeservad, kus on palju oksi ja okkaid ja värke.
Toas pesin ta põhjalikult maasikalõhnalise koerašampooniga puhtaks, panin kõvasti palsamit ka, et oleks hiljem lihtsam kammida, surtsutasin isegi natuke juustessejäetavat palsamit, sest why not, kui juba siis juba. Kolmandal kammimise minutil sain ma aru, et harjaga ei ole seal midagi teha. Talvejope oli ikka korralikud pulstid talle karvadesse organiseerinud. Ja ta on natuke vihma ka mingi hetk saanud, seega... Täitsa rasta :) Võtsin käärid ja tegin talle uue soengu nimega "omanikul viskas üle, hea et ma kiilakas pole". Tal on üks külg nüüd oluliselt lühema karvaga kui teine. Ma panen fotosid ka. Mis seal ikka, ongi parem edaspidi jopet selga panna, vähem karvu, mida pulstitada.
Koer muidugi röökis terve aeg nii, nagu ma oleks üritanud talle tulikuuma raudvaia tagumikku toppida. Enne lõppu suutis ta veel oma keele mulle kääridesse ajada. Õnneks on tal ikka veel terve keel alles, aga verd lahmas küll korralikult. Jei! Kusjuures, selle sisselõike ajaks oli ta juba nii hüsteerias, et ta isegi vist ei saanud kohe aru, mis toimus. Noh, see ei olnud nüüd mingi metsik haav ka, keelest vist lihtsalt tulebki palju verd. Nii me siis jätsime küüned seekord lõikamata, sest ma ei taha enam terariistadega oma lemmiku lähedusse minna. Ehk paari päeva pärast.
Notsule muidugi minu meditsiiniline abi peale ei läinud. Selle asemel, et lasta end tohterdada, hüppas ta köögilaualt maha, tormas mööda korterit, pritsis igale poole verepiisku, lasi keset köögipõrandat suure hunniku ja üürgas. Tavaline värk.
Õhtul lähen teatrisse.
Las ma räägin. Meil siin maal on väga vähe head kvaliteetset meelelahutust. Rahvateater pani pillid kotti, enam ei tee keegi kepi- ja kumminalju. Nüüd on meil siin ainult kino, pood ja postkontor, kus veel veidi lõbusamalt aega saab veeta. Sellepärast haarasin ma kohe võimalusest, kui ma kuulsin, et täna on rahvamajas suurem kogunemine. Sadama detailplaneeringu arutamine. Panin paremad hilbud selga ja kaaberdasin kohale. Ma ei pettunud üldse! Täitsa tasuta nii palju huumorit ja pingeid ja draamat ja suuri tundeid, et kohati oli tunne, nagu vaataks Tuulest Viidud. Mis on iroonilisel kombel väga kohane, sest just sellist saatust ennustatakse meie naaberkülla planeeritavale sadamale. Tulevad tuul ja lained ja pühivad kõik merre. Nagu Päev Pärast Homset, aga ilma igijääta.
Las ma ütlen teile, ma olin enamus aega väga segaduses. Vald tahab ehitada sadama. 50-le paadile või laevale või alusele või kuidas neid nimetataksegi. Vald tahab selle sadama ehitada valla maale. Vald tahab selle sadama eest ise maksta. Vald on nõud ehitama sadama, mis ei varja üldse vaadet merele, et noh, ma ei oska seda seletada, aga kuna kallas on ikka üsna kaldus, siis jääksid need mõned hooned, mis sinna tuleksid, kalda alla või umbes nii.
Mina ei ole naaberküla elanik, kuigi mulle see küla meeldib ja ma käin seal tihti jalutamas. Sellepärast ma iseenesest ei tea neid detaile, mille alusel osad inimesed väga raevukalt selle sadama vastu on. Noh, et meri hävitab selle sadama ja pool küla, sest sadamaehitus muudab vee liikumist ja midagi, lõpuks on ainult mudamäed ja lõputu valu. Ja kõik tahavad hirmasti teada, mis see sadam maksma läheb ja kust see raha tuleb. Ma muidugi riskin väga lolli mulje jätmisega, aga ma arvan, et mingi väike osa tuleb valla eelarvest, mingi suurem osa tuleb pangalt laenuna ja kui veab, siis saab äkki kusagilt mingit projektipõhist toetusraha ka. Minu loogika ütleb, et nii tavaliselt omavalitsused oma asju ajavad. Tänapäeval vähesed ostavad kodu kohe sularahas välja, ja vähesed omavalitsused maksavad oma arenduste eest kohapeal kaardiga. Minu jaoks see on loogiline, mitte ideaalne, aga osa tänapäeva elust. See, et vallal ei ole hetkel mingit kindlat numbrit öelda, mind ei häiri, sest noh... See on ju alles idee alge, küll see number tuleb, kui plaanid rohkem paigas on. Kui vald tahab seda sadamat ehitada, ju nad siis ähmaselt ikka ette kujutavad oma võimeid ja viise, kust seda raha hankida. Ma loodan, et nad SMSlaenu ei võta, see oleks paha.
No ja siis on veel see punkt: miks ei küsita kohalikelt, sissekirjutust ja kinnisvara omavatelt ametlikelt ja õigetelt PÄRIS inimestelt, kas nad tahavad sadamat või ei? Et miks kuulatakse ka vallaelanike, suvitajate, naabrite, fännide, laevnike ja poole riigi arvamust? Peaks olema kitsam ring. Löö paber letti, mis ütleb, et sa oled selle konkreetse küla täieõiguslik elanik, ja siis võid oma sõna öelda. Kui paberit pole, siis hoia mokk maas. Mina pole vastu. Mida mina ikka öelda oskan. Mul pole maja ega paati. Mul pole isegi õhkmadratsit. Mina seal sadamas ilmselt väga töllerdama ei hakka. Kui sinna kohvik tuleks, siis äkki käiks korra kuus kohvi joomas.
Aga siis need samad inimesed, kes nõudsid karmimat reeglistikku sõnaõiguse osas, lõid letti avaliku kirja. Paljude allkirjadega. Väga pika ja keerulise. See kõlas väga tõsiselt ja kaalukalt, aga kui keerulisemad sõnad lendama hakkasid, siis mina nuuskasin, nii et ma magasin osa maha. Mulle jäi kõrva ainult see, et sellele avalikule kirjale oli allkirja andnud 650 sadamavastaste sõpra. Minu küsimus: kas need olid ikka need PÄRIS inimesed, need sõbrad? Sellised, kelle allkiri ikka midagi loeb ka? Kas need 650 inimest ikka saavad oma allkirja dokumentide ja elektriarvetega tõestada? Sest kui vastus on ei, siis see on nüüd küll väga kahepalgeline... Kriipsutame ikka sellised petuhääled maha. Minu teada ei ole naaberkülas üldse rohkem kui ehk 16 inimest umbes. Või midagi selles suurusjärgus, ma ei näe peaaegu kunagi tänaval kedagi, kui ma seal jalutan :D
Mina ei taha kedagi kritiseerida. Mina ei tea midagi tapjalainetest ja mereveetasemest ja tormidest. Ma tean, et meie omaküla sadam jäi siin selle viimase sügis-talvise tormi ajal täitsa vee alla, ja suur prügikonteiner loksus lainetel vaikselt pealinna poole. Unistagem suurelt. Samas, arhitektid ja planeerijad rääkisid väga rahulikult ja loogiliselt ja minu olematud hirmud said kõik hajutatud. No et väikesadamad jäävadki vahel suuremate tormidega vee alla, sest noh... Need on väikesed sadamad, seal ei ole kümnemeetrikõrguseid kaitserajatisi. Nemad teavad. Kuigi tänase õhtu jooksul käis läbi ka fraas: "Kalevi jahtklubi sadamaga samas suurusjärgus sadam." Kas Kalevi jahtklubi sadamal on 50 kohta? Ma arvasin, et see on veits suurem... Nojah. Mul on maaelu suhtes veel palju õppida.
Ma võin ainult õnnelik olla, et mul nüüd lõpuks on ametlik sissekirjutus siia, maale. Vähemalt on tulevikus õigus asjades kaasa rääkida. Oma elektriarveid ma muidugi ise ei maksa... Ma loodan, et see takistuseks ei saa, kui hakatakse rääkima kõrghoone püstitamisest rannaalale. Ma tahaks kohe teada, kas omad saavad kortereid soodsama hinnaga või..
Kui ma eelmises postis rääkisin oma surmahaigusest, mis mind kahtlemata lähipäevil siit hädaorust taevastele radadele viib, siis seekord ma jagan oma raskusi seoses oma suhkrulubadusega. Ja haigusega. Et ühesõnaga, kui raske on olla haige, kui sa oled lubanud mitte suhkrut süüa. Ega mett. Ega suhkruasendajaid.
Ma ütlen kohe ära: ega see polegi väga võimalik. Mitte tarbida magusat, kui sa haige oled. Esiteks on paljud ravimid magustatud. Mina jõin näiteks Coldrexi teesid, et palavikku alla saada. Need on ikka väga magusad. Ja mett panin ma ka tee sisse, sest see oli lohutav ja tegi mu kõrile head. Ma luristasin rauasiirupit ka, ja see oli ka magus... Ühesõnaga, ravimid on ikka laias laastus kuidagi maitsestatud, et nad kergemini alla läheksid.
Teine asi on toit. Noh, et ravimid on paratamatus, ja kuigi mingi piirini on võimalik ka nende puhul suhkrut vältida, siis üldiselt on tervenemise nimel ikka mõistlikum teha, mis vaja, ja mitte üle mõelda :) Aga söök! Appi, ma polnud arugi saanud, kui palju ma kokkama olen hakanud. Kuna enamik poolfabrikaate ja asju on minu jaoks välistatud, siis ostan ma suurtes kogustes šampinjone ja köögivilju ja teen enamuse oma toite nii-öelda nullist. Noh, kui mul siin suurem palavik oli ja pea ringi käis ja jalad värisesid, siis ei saanud pliidi ees seismisest rääkidagi. Ja seened ja tomatid ja paprikad ja asjad on sellised tegelased, mis tahavad üsna kiiret kasutamist, muidu nad lihtsalt ei seisa. Ja nii see läks, ma olen nädala haige olnud, kui ma tomatid veel sõin niisamagi ära, siis paprikat ma toorelt süüa ei suuda. Ja seened oleks võinud omletiks teha, aga ma olin viimase poeskäigu ajal unustanud mune osta. Korra ma ikka võtsin kätte ja praadisin pannitäie šampinjone. Aga tõsi ta on: kui sa elad üksi ja oled suremas ja ise kokata ei suuda/viitsi/saa, siis on ikka kurb küll. Sest mina hakkasin mõtlema: kui ma suhkrulubadust poleks andnud, siis oleks mul ilmselt kapid täis helbeid ja jogurteid ja kohukesi ja jääkapis oleks kiievi kotlette ja friikaid (mitte, et friikad selle suhkrulubaduse raames keelatud oleks, muide! Ma lihtsalt ei ole neid ikkagi koju ostnud) ja pelmeene ja asju... Mul poleks mingi probleem nädal aega kodus magada ja end ravitseda, mitte kordagi poodi jõuda, aga söönuks saaksin ikka. Kui enamus mu kappide sisust on värske köögivili, mis tahab kiiret kasutust, aga ka korralikku planeerimist ja valmistamist, kui mul ei ole võimalust/jaksu poodi minna, siis mingil hetkel koosneb mu menüü riisihelbepudrust, kaerahelbepudrust, teest, kohvist, veest ja porganditest. Sest porgandid seisavad pikalt ja neid on hea toorenagi krõbistada. Ühekülgseks muutub, aga kuni helbekarbid kapis on, elab üle.
Lihtsalt, haigusega seoses on mul alati olnud selline... Alateadlik enesehellitamine. Et ma olen ju niiiiiiii haige, vaene mina, ma väärin midagi head. Ja siis oligi nii, et ma sõin kohukesi ja friikartuleid ja saiakesi ja jõin hullult palju puuviljamahlu, sest siis oli ma ikka tundsin, et ma teen tõsiselt midagi oma tervise nimel ära, mahl ju ikkagi, vitamiinid! :D Ehh...
No näljas ma konkreetselt õnneks siiski jah, olnud ei ole. Pudruhelbeid veel jätkub. Kahju on ainult sellest, et ma elan üksi, ja ma tahan juba mitmendat päeva NIIIII väga kana-klimbisuppi!! Aga esiteks pole mul kodus kana, teiseks mul ei ole energiat seda suppi praegu keetma hakata, ja kolmandaks igasugune lisahigistamine tundub hetkel nagu väga julm ja ebaharilik karistus. Seega: ei mingit suppi. Teine kord peaks juba ette valmistuma, kui ma tunnen haigust lähenemas. Jääkappi tuleks varuda lihakuhjad, külmutatud köögiviljad, vaadata, et majas oleks mune ja piima (omlett! kartulipuder! piimaga puder! issand, kui palju asju saab munade ja piimaga teha :D)... Noh, see on suur miinus jah, et igasugune poolfabrikaat ja magus seisavad ikka palju-palju kauem, kui värske tomat, paprika, seened, spinat ja banaanid. Nõme. Eriti kurb on hommikul kööki minna ja leida, et tomat on ööga hallitama läinud ja spinat on ära närtsinud. Kohukesed seisaksid mul paar nädalat külmikus ja ma sööksin neid ikkagi. Kui mul oleks kapis küpsiseid, siis need võiksid mitu kuud seista, mul ei tekiks nende pärast mingit muret. Jah, ma saan külmutada liha ja mingeid köögivilju (külmutatud tomat? ei aitäh!), aga esiteks on mul üsna mikroskoopiline jääkapp ja teiseks olen ma paratamatult see laisk, kes märkab oma varude lõppemist alles pärast seda, kui need juba lõppenud on :D
Kokkuvõtteks: suhkruvältijal ei ole lihtne haige olla :) Enesehellitamine tähendab banaani-külmutatud kirsi smuutit, mis tuleb ise valmis teha, mitte kruusitäit kuuma kakaod, mis mikros ise valmis saab, ja suurt stritslikääru, mis endale kapist võtta. Kõige nõmedam vist ongi see, et mingeid lihtsaid otseteid ei ole, kui süüa tahad, siis tuleb seda teha. Leivas ja saias on suhkur sees, võileivad jäävad seega ära. Ma muidugi ei ole veel suurte kaubanduskeskuste leiva-saialette läbi uurinud! Kusagil on ehk mõni, kus ei ole suhkrut sees, kuigi seda on vist natuke palju loodetud :) Kõige lihtsam ongi mingi smuuti kokku visata (ilma piimata ei ole see muidugi nii hea) või kaussi pudruhelbeid ja keeva vett panna, lasta mõned minutid taldriku all haududa ja voila (ilma piimata ei ole see muidugi nii hea)!
Tähendab, ma tean, et ma lüpsan seda teemat üsna tihti ja täie raha eest, aga seekord olen ma tõesti suremas. Ausalt. Päriselt ka.
Ma olen üsna kindel, et mul on see surmagripp, mis inimelusid nõuab. Mul on juba mitmendat päeva palavik, värinad, valutavad lihased, valutavad silmad, valutavad nina- ja põskkoopad, kinnine nina, vastik köha, täielik nõrkus ja surmasoov. Ma ei tea, kui kaua ma veel vastu panen, aga teadke, et ma armastasin teid. Ja kui keegi mu koera ena hooleks võtaks, siis ma oleksin tänulik. Tema elu ei ole ka lihtne olnud, sest me peamiselt lebame voodis, mingit erilist õueskäimist meil hetkel ei toimu. Kõik peavad midagi ohverdama, kui emme suremas on. Mina näiteks ohverdasin veritseva südamega oma üleeilse teatriskäigu. No mitte mingi valemiga ei oleks ma suutnud tervet etendust vaikselt saalis istuda. Ja teiste teatrikülastajate vastu oleks ka äärmiselt ebaõiglane olnud, kui minusugune terviserisk nende keskel värisenud ja higistanud oleks. Nüüd tuleb ainut palvetada, et ma 9. veebruariks jälle nii palju rivis olen, et saan oma järgmisele teatrikülastusele ilmuda. Eks näeb. Ma võin selleks ajaks muidugi ka surnud olla juba :D
Üldiselt võiks keegi tulla, korteri ära koristada, koera jalutada, ja mulle klimbisuppi keeta. See oleks nii oosom. Eriti see koristamise osa. Ma tunnistan ausalt üles, et ma pole suutnud juba kolm päeva nõusid pesta. Hea uudis: ma pole väga palju söönud ka, nii et see kuhi kraanikausis pole üle mõistuse :D
Ja keegi võiks minu eest poes ja apteegis käia. Kuidagi peaks ainult nii korraldama, et me kokku ei puutuks, sest ma olen ilmselt super-nakkusohtlik. Ja noh, enamus aega ma võdisen ja higistan nagu võõrutusravil olev narkomaan. Et noh... Ma ei tahaks, et keegi mind sellises seisus näeks :D
Ma ei hakka oma kurvast olukorrast fotosid üles panemagi. Fudge you, uudishimulikud inimesed :D
