19.11.15 Käisin linnas, lasin autole teha ülevaatuse ja rehvivahetuse, käisin töötukassas, olin megauhke enda üle, sest kõik oli väga õudne, aga sai tehtud. Arst lasi mu sajaga üle, mu sõbrad kahtlustavad (ja nende mõjutusel mina juba natuke ka), et ta kolis tegelikult minu eest Ameerimaale ära ja tema töötajad varjavad seda minu eest. Avastasin apteegis, et retsepti ta mulle ka pikendanud ei ole. Ma olen natuke solvunud, ma olen muidu ju tore inimene... Päev lõppes M. juures tšilli-šokolaadikoogi ja kohviga. Panime paika plaani sõita detsembris Tallinna jõuluturule ja juulis Sankt-Peterburgi. Olin elevil.
20.11.15 Ei käinud linnas. Lugesin läbi kaks raamatut, meisterdasin kaks jõulukaarti, kirjutasin ühe 3-leheküljelise kirja oma uuele sõbrale USA-s. Kirjasõbrad on lahedad. Kui nad tihemini kirjutaksid.
21.11.15 Esimene lumi. Unustasin koerale jope selga panna. Koju jõudes tirisin ta otse kuuma dushi alla. Ta karjus minu peale, aga vähemalt lõpetas võdisemise ära, kui ma ta kuivaks olin föönitanud. Käisin öösel linnas. Oli Revolveri ja Ziggy Wildi ühine plaadiesitlustuur, mõnus kontsert, mu lemmikvennad olid kõik kohal, mõned tuttavad näod sai üle pika aja üle vaadata. Plaati ei ostnud. Mul on eelmine veel kulutamata. Kukkusin Kantsi trepist alla. Põlv on vermes, säär on sinine, aga retuusid jäid terveks. Tänan veelkord südamest neid kahte noorsandi, kes mu kahe peale kinni püüdsid. Eestis ikka on veel mõned head mehed :D Kojusõit võttis tavalise poole tunni asemel poolteist, sest esimesest lumesajust oli saanud lumetornaado, sahameestele tuli see üllatusena, meie mereäärne külake ei ole nende prioriteetide top100-s ilmselgelt.. Ja ma pidin korra ringi keerama ja linna tagasi minema, sest A. ununes maha. Tema ostis Revolveri plaadi. Ja ei tahtnud mu jõululauludest midagi teada. Terve tagasitee kuulasime Revokat. Polnud viga.
22.11.15 Rääkisin vanaemaga. Ta on endiselt elus. Ma polnud üllatunud. Vanaema oli üllatunud, et koer endiselt elus on. Need kaks vanakest üritavad vist üksteise võidu teist üle elada :D Eks näeb, kes võidab. Koristasin põrandaid. Ma vannun - see koer ootab meelega, kuni ma kõik olen tolmuimeja ja mopiga puhtaks teinud, ja hakkab siis oma neetud krõbukaid mööda maja tassima. Iga kord, kui ma selja keeran, on mõni vana sunnik mul talla all. Majas lõppes pasha-maitseline kohupiim. Draama! Aga poodi minna ka ei viitsinud. Rääkisin tillukese õega. Ta on suremas, aga tahab surra minu läheduses. Kolmapäeval lähen talle pealinna järgi, et ta siia tuua. Vanaema ja koer elavad meie pere kõige noorema ja haprama liikme lõdva randmega üle.
23.11.15 Kammisin koera. Avastasin, et ta veritseb. Panin aja homseks loomaarstile. Mina arvan, et ta on suremas. Tema arvab, et ma olen sadistlik siga, sest ma ründasin teda mitu tundi kammide ja kääridega. Me ei räägi omavahel täna. Neetud krõbukad on ikka igal pool. Kättemaksuks pügasin tal pool habet maha.
Ma olen peaaegu kindel, et naabrimees üritab end pööningu kaudu minu korterisse murda. Ja tal on abilisi. Lae peal on sellised rasked sammud, raiumine ja jutuvada, et ma kaalun tõsiselt A. juurde evakueerumist. Minu va kaitse- ja ründekoer magab diivanil südamerahus. Alumise korruse memme oma teeb põrgulärmi. Ma pole kindel, kas olla õnnelik, et minu koer ei lärma, või endast väljas, et mu koerast midagi kasu pole. Äkki on lihtsalt solvunud ja loodab, et naabrimees lööb mu maha. Kahtlustan, et ta lootustel on alust.
No comments:
Post a Comment