Blablabla

Esiteks veel üks raske moment maal elamise juures. Sõidad õhtupimeduses läbi küla kodu poole, näed tee ääres mardisante ja saad krambid, sest sul pole kodus mitte midagiiiii nende jaoks!!! Jõuad lähemale, näed, et ei olegi mardisandid. Lihtsalt suurtes puhvaikades kaks kohalikku memme. Vähemalt ei pea poodi kommi järgi sõitma. Aga ehmatus, pagan, oli ikka suur. 
Õnneks ma elan nüüd linnas. Küll ajutiselt, kuni mu armas auto korda tehakse. Tagumine uks vahetatakse ära ja ta hakkab olema jälle nagu uus :) See teeb mu hingele head. Ma armastan oma elus ju üldse ainult kahte asja: oma autot ja oma koera :D Koera vastu mu armastus muidugi vahel kuhtub, eriti nüüd, kui me elame Männikul viiekorruselise kortermaja viiendal korrusel. Ja tema tahab öösel kella nelja ajal õue. Sest kui ta kohe ei saa, siis ta vana põis plahvatab ja ta sureb lihtsalt maha. No ja ta pole kunagi väga hästi uute olukordade ja kohtadega hakkama saanud. Ikkagi oma omaniku moodi :D Ega mina ka ei naudi külas elamist, aga vahel tuleb ohverdusi teha. Hea uudis on, et ma sain juba Tallinna ühistranspordis sõita ja see oli tore. Noh... Ma ei mäletanudki enam, mis tunne on olla liikluses nii, et sa ei vastuta terve posu elude eest :D Sai lihtsalt aknast välja jõllitada ja kaasa loksuda, ei mingit muret radadevahetuse või fooridega. Jeah, ühistransport on vahel päris tore. Piiluda aegajalt lihtsate inimeste ellu :D 
Mis siis vahepeal veel... Ma olen püüdnud joonistada, aga ma pole ikka väga andekas selles. Igasugused ideed tulevad küll, aga nende elluviimine on hoopis teine teema. Pildistamine on rohkem minu jaoks. Siis ei pea muretsema, et asjad ei tule täpselt sellised, nagu sa tahad :D Ja ma mängisin koerale juuksurit. Ma olen tulemusega täitsa rahul, ta näeb väga nunnu välja, aga et seda nunnut tulemust saavutada, kulus pea tund aega ja metsikult rähklemist, higistamist, karjumist ja meeleheidet nii minu kui koera poolt. Ma ausalt polnud kindel, kumb meist enne südari saab, mina või koer :D Me oleme üle viieteist aasta koos elanud, selle aja jooksul on teda pestud, kammitud, küüsi lõigatud ja harjatud vähemalt korra kuus. Ja ta teeb sellest ikka sellise skandaali, nagu oleks esimene kord. Ühel päeval kutsub keegi meile loomakaitse ja siis viiakse ta varjupaika. Mina ei tea, kuidas ta kavatseb iseseisva eluga hakkama saada, ta ei oska põrandal magadagi. Ja tal on alati vaja end tingimata kellegi külje vastu suruda, et magada. No ausalt, kusagil varjupaiga puuris ta küll ellu ei jääks. Rumal laps :D Vahel ma mõtlen, et tema kehv iseloom ja põikpäisus ongi need, mis teda üle 15 ja poole aasta elus on hoidnud. Peale vaadates isegi ei arvaks, et ta nii vana on. See on kõik see sapp ja maailmaviha, ma ütlen :D
Meie igatahes saadame teile pealinnast terviseid. Ja laupäeval oleme me juba Tartus :D Lihtsalt, et te teaksite, me jõuame kõigi oma inimesteni :D