Rahutud päevad

Maailmas toimuvad jubedad asjad. Aga hea uudis on, et minu maailmas on kõik ilus ja värviline. Ma ei taha suure maailma asjadest palju rääkida. Ükskõik, mis sa ütled, ikka on keegi, kes ennast su sõnade peale seaks vihastab. Mul on lihtsalt natuke kahju, et inimesed keelduvad kardinaalselt nägemast suurt pilti. Ja see suur pilt on: kurjategijaid, vägistajaid, tapjaid ja radikaale on kõigi rahvuste ja nahavärvide hulgas. Vihkamine on vihkamine. Ja valgenahalised mehed on täpselt sama võimelised vägivallaks naiste vastu, mõrvaks, röövimiseks jnejnejne kui tumedanahalised. Minu meelest on äärmiselt silmakirjalik nüüd äkki teeselda, nagu poleks valgenahaliste hulgas enne KUULDUDKI sellistest kuritegudest. Ja naistel oli enne ju jube turvaline tänaval jalutada, sest ega ükski VALGENAHALINE mees ei ole elus üritanud mõnd naist pimedal tänaval autosse tirida või põõsastes vägistada. No ei. Sellised jubedused tulid meie sõnavarasse ja mõtlemisse alles nüüd. Jajah. Vabandage, aga ma ei julge öösiti üksi praegu ka Eesti tänavatel jalutada. Ja eesti mehed ei ole mingi eriline jackpot. Mis ei tähenda, et ma lööksin plakatid maasse ja kataksin pika pidulaua, kui pagulased lõpuks Eestisse jõuavad, sest JAH, see tähendab probleeme. Aga andke andeks, kui bussipeatuses istub kamp eestikeelt rääkivaid tüüpe, ma olen üksi ja väljas on pime, siis ma teen ka ringi ja ei lähe neist lähedalt mööda. Ma kardan neid ka. Pole meil siin sugugi nii paradiislik, nagu mõned püüavad väita. 
Nii. Aga nüüd ilusamate teemade juurde. Ma olen vahepeal käinud ja nautinud Harjumaa parimaid paiku, lasknud juuksuril oma juustega mitu põnevat uuendust läbi viia, istunud E. sünnal ja nautinud seda täiel rinnal, sõitnud öösel Tallinna ja tagasi, nösserdanud oma notsut ja veetnud TONNIDE kaupa kvaliteetaega oma kõige armsamatega. Aga kõigest järjekorras: 
Me saime esmaspäeval kokku, mina, A. ja M. Ja panime plaani paika. Teisipäeval kell seitse hommikul hakkasin mina maalt sõitma, et linnalapsed kell pool kaheksa autosse korjata, Statoilist kohvi ja võileiba võtta, ja siis Harjumaa suunas teele asuda. Me alustasime 8,6km pikkuse matkaga mööda Kõrvemaa kaunimaid paiku. Kui on keegi, kes pole käinud Jussi loodusrajal, siis meie reisigäng soovitab seda ABSOLUUTSELT! Sügisel on see mägine rada muidugi veidi libe ja natuke hirmus, aga niiiii ilus ja armas. Ma mõtlen, et iga meie reis algab nüüd matkarajaga :D Kuna see rada oli libe ja mudane, siis kulus meil pea 9km läbimiseks kaks ja pool tundi, ehk veidi peale. Igatahes äratas ilusti üles. Kõrvemaalt liikusime me edasi Jägala joale, Sauele, Laitsesse, Vasalemma, Padisele, Paldiskisse, Keila-Joale ja Türisallu :) See oli üks hästi pikk, aga samas nii tore päev. Me ei tee enam selliseid Eestimaiseid väljasõite piisavalt. Detsembriks on meil küll juba kokku lepitud Tallinna linn ja jõuluturg :D Loodame, et õnnestub ka. 
Eile hommikul magasin ma kardinaalselt sisse ja ärkasin kolmveerand tundi enne oma juuksuriaega, kusjuures ma sõidan pool tundi linna. Põhimõtteliselt ma jätsin oma koera magama, kihutasin täie ajuga linna ja jäin ikka mõne minuti hiljaks. Õnneks olid nad salongis äärmiselt sõbralikud, ma sain ikkagi oma lõikuse ja sinised juukseotsad. Päriselt! Ma olen ikka päris vaimustuses hetkel :D Nagu... Need on nii lõbusad! :D Ma lohutan end sellega, et ma saan selle sinise osa alati maha lõigata, kui see mulle enam ei meeldi. Ainus miinus on see, et juuksuris värvimine on igavene igav värk. Ma ei tea, kuidas mõned seda iga kuu teha suudavad, ausalt. Muudkui istu siin, lama seal, oota, oota veel, oota veel natuke... Jeesus! Aeg venis nagu näts! Aga tulemus oli kannatusi väärt. Mulle meeldib mu Malviina-juus :D 
Eile oli minu notsul ka raske päev, sest pärast juuksurit oli mul linnas veel mitu tundi asju ajada, siis sain ma tunniks koju, viskasin talle toidu ette, jalutasin ta ära, aga siis läksin uuesti minema. Ja jätsin tema kindlust valvama. Sest E. pidas sünnipäeva ja muidugi ma pidin minema ja selle ära nägema. Sõitsin õhtul Tallinna, nautisin kogu seda asja täiega, sest seltskond oli tore ja mängud olid vahvad. Ma jäin muidugi sellepärast palju kauemaks kui ma plaanisin. Ma mõtlesin esialgu, et kuna ma olen praktiliselt ainult tund aega oma koerale pühendanud, siis olen paar tundi ja sõidan koju, et me jõuaksime õhtul veel kvaliteetaega nautida. Aga ootamatult oli kell üks öösel. Ja kui ma koju jõudsin, oli kell kaks läbi. Muidugi sain ma selle peale sellist sõimu, et mul kõrvad siiani kumisevad. Minu poisile ei meeldi mu ringiaelemine. Mida värki. Seega: meie kvaliteetaeg eile piirdus kahe jalutuskäigu ja suure hulga magamisega. Eks ma püüan selle täna tasa teha siis. Meil on täna kodune koristuspäev. Õues tibab vihma ja paistab päike, meie õhutame tube, peseme põrandaid ja peseme pesu. Vot nii. Me oleme hiigeltublid.