Igatahes. Me käisime ploome korjamas. Mingeid metsikumat sorti ploome, mitte kellegi koduaiast, vaid ühe mahajäetud nõukogudeaegse sõjaväeosa juurest. Nõukogude sõduritel olid päris vaimustavad viljaaiad, ma pean ütlema. Õunapuud olid muidugi nii metsistunud, et sealt suurt vilja enam ei saa, aga ploomipuud olid küll väga viljakad. Ma sain suure kilekotitäie magusaid ploome, mille sorti ma teile ka surmaähvardusel öelda ei oskaks. Ma olen väga rahulolev.
Minu ja L.-i Portugalireis on ukse ees peaaegu, ainult paar nädalat veel ja... Issand, ma olen nii valmistumata! No okei, uus reisikott on olemas, õlakott ka, ja nahktagi. Ja tennised. Aga üldiselt, muus osas, tundub, et peaks veel jõudma nii palju uurimistööd teha, nii palju asju ajada... Okei, asju pole midagi ajada. Ma olen lihtsalt kuidagi hästi ärevil :D Kuidagi alati on nii, et enne reisi on aega küll, on aega küll.. Ja siis äkki pole enam üldse aega. On vaja asju pakkida ja koerale hoidja leida ja rahaasjad paika saada ja autole parkimiskoht leida ja... Urrhhh
Igatahes mina ja A. noppisime ploome, ajasime lolli juttu ja lonkisime vanas sõjaväeosas. Ma tegin pilte ka. Et ka teie saaksite nautida seda kooruvat tapeeti ja katkist klaasi ja asju. Sest ma olen lihtsalt nii lahke. A. lubas mulle, et ta teab selliseid mahajäetud kohti veel. Kunagi teeme ringreisi ja uudistame neid. Aga enne tahaksin ma ikka Viru rabasse jõuda, seda sügisesel ajal vaadata, pildistada... Äkki peaks üks aeg koidikul minema, ah? See oleks muinasjutuline. Kui ma üles saaksin selleks ajaks, kui päike tõuseb :D
2 comments:
Kle, tee midagi selle fondi ja tausta suhtega. Jube sitt on lugeda.
Crude, but to the point. Ainult sinu nimel, armas anonüümik, ma tegin, mis suutsin. Enam must-valgemaks ei luba mu süda minna :D Anna andeks.
Post a Comment