Ma olen lõpuks hakanud avastama maal elamise miinuseid. Nagu näiteks: meil siin kustutatakse ära kõik tänavavalgustus alates kella poole ühest öösel. Ja mul on iidvana koer, kelle põis nõuab vahel öösiti isegi mitu korda õue. Seesama iidvana koer on ka minetanud enamuse oma nägemis- ja kuulmisvõimest. Nii. Ja seal me siis oleme. Kell kaks öösel. Suvisel ajal see mind ei häirinud, tundus isegi romantiline, et tähistaevas nii selgelt kätte paistab. Aga nüüd on ööd kottpimedad. Ja ma ei ole öösiti tavaliselt nii ergas, et mul oleks meeles mobiil kaasa haarata. Vot. Koer ei näe ja ei taha väga liikuda, mina ei näe ka eriti, ja lõpuks on rihm ainus,mis kindlustab selle, et ma tulen tuppa tagasi samas seltskonnas, milles ma lahkusin. Ma kujutan juba ette, kui ma ükskord rihma ka tuppa unustan, ja siis neli korda tuppa tagasi tulen, iga kord lambivalguses tuvastades, et mul on erinev, aga täiesti võõras karvane pundar kaenlas.
Vot nii. Maainimese olelusvõitlus.
Muidu on meil kõik suhteliselt hästi. Noh, koer elab veel, ja mina pole ka suurest paanikast otsi andnud. Ma püüan nimekirjade koostamisega end tegevuses ja rahulikuna hoida. Siiani isegi mõjub.
Tänaseks on plaanis terve riidekapi sisu väljarookimine, sorteerimine, pesemine ja nende hulgast reisiriiete valimine. Äärmiselt oluline töö. Eriti, kuna kõik asjad võiksid olla võimalikult vähe kortsuvad ja hästi ilusad. Mhmhh.
No comments:
Post a Comment