Naiivne

Me lappasime emaga üks päev mu vanu joonistusi ja kunstikoolis tehtud mötserdusi, ja ma avastasin, et ma pole terve igaviku mitte midagi joonistanud. Täna ma siis midagi nikerdasin. Ja avastasin, et peale mu vihmamantli on kolimise käigus kõik mu värvid ka kaduma läinud. Või siis olid nad nii kehvas seisus, et ma viskasin nad ise ära... Kuigi mälestust sellest mul küll pole... Igatahes. Natuke nokitsesin joonistada ja siis avastasin, et no täiega on vaja vesivärve. Just selle joonistuse värvimiseks. Ja mul ei ole. EI OLE!!! :D Ma olen nii endast väljas. Esimesel võimalusel lähen ja ostan omale pintslid ja värvid, ei ole võimalik elada nii, et üle aastate hakkad oma sisemist kunstilooma välja laskma ja siis kukub see sama sisemine kunstiloom suurde tühja auku, mille peaks teoorias täitma vesivärvid, murrab kaela ja ppfftttttttt...
No enivei. Joonistamise käigus ma avastasin, et ma ei oska üldse dinosauruseid joonistada. Ja vihmavarjud on mul ka kuidagi vildakad. Kummikuid peaks harjutama... Et kokkuvõteks võib öelda: minu päev oli täna täis igasuguseid lapselikke ja lapsepõlvest innustatud teemasid :) Ega ma neid vägevaid täiskasvanute asju ei oskagi joonistada. Kui sul juba kummikute kritseldamine keeruliselt läheb, siis parem on mitte üritada basiilikaid ja autobusse paberile saada. 
Paberlinnade filmist mõtlesin ma täna ka veel natuke. Ja jõudsin arusaamisele: muidugi unistab igaüks meist noorusest, kus saab igasuguseid hulluseid proovida, öösiti sõprade aknast sisse ronida ja koidikuni ringi seigelda, olla vaba ja õnnelik ja tunda, kuidas sa oled elus. Mõni tahaks seda ka mitte enam nii nooruses :D Aga üks tingimus, et selliseid kontrollitud hulluseid korda saata, on sul vaja samasuguselt mõtlevaid sõpru. Ükski hullumeelne seiklus ei ole ju õige, kui sa teed seda läbi üksinda. Frodo ei roninud ju ka lõppude lõpuks päris üksi Mordorisse... Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis see pole vist just kõige ideaalsem näide vabast ja õnnelikust ja elusast seiklusest :D 
Ma tahan öelda ainult: õnnelikud on need, kellel on sellised sõbrad. Hoidke neid. Õnnelikud on need, kelle sõbrad actually tahavad nende seltskonnas kontrollitud hullumeelsusi korda saata. Õnnelikud on need, kelle sõbrad tahavad nende seltskonnas teha ka midagi muud peale hullumeelsete alkoholikoguste tarbimise. Ja õnnelikud on need, kelle sõbrad helistavad neile keset ööd, et kutsuda neid öisele tähevaatluspiknikule või jalgsimatkale, mitte selleks, et laenata suurem summa raha, et saaks hommikuni pidutseda kusagil ilma sinuta. Õnnelikud on need, kellel on sõbrad. Hoidke neid. Päriselt ka. Isegi, kui nad keelduvad teiega öösiti tähevaatlusretki tegemast. Isegi kui nad on piinlikult korralikud ja igavad. ISEGI, kui nad keelduvad teiega koos burkse jahtimast, sest burks on ebatervisliiiikkkk. Tunnistage üles, neist pisivigadest hoolimata on teie sõbrad tegelt ikka täiega lahedad :) 
Aaa, ja kõige lõpuks teile lihtsalt üks äärmiselt huvitav infokild: rääkisin mõned päevad tagasi vanaemaga telefonis. Kes ja millal õpetas mu vanaemale väljendi "tibens-tobens"??? Kas see olin mina??? :D Ma olin täitsa šokis, ta kasutas seda kolmeminutise telefonikõne jooksul oma kolm korda! Kuhu see maailm küll jõudnud on? :D