Mul hakkas endast päris hale ikka. Kaheksa tundi Tallinnas, kus mul on käputäis sõpru-sugulasi, kes kõik kallil kolmapäeval tööl on.. Õnneks ma olin vähemalt e-lugeri kaasa haaranud. Kahjuks jätsin selle eest päikeseprillid koju. Ma vist nägin enamikule möödujaile välja nagu üks väga kurb naisterahvas: nina raamatus, silmad pisarais ja punased. Minu silmad ei kannata ikka üldse eredat päikesevalgust, ausalt, see on vist sellest pikast toaspassimisest nii.
Igatahes lonkisin ma kella üheksaks Kristiine keskusesse. Kõik pagana poed olid veel kinni, ainult toidupoodi võis minna. Ostsin siis limonaadi ja parkisin end pingile ootama. Issand, selline vaese sugulase tunne tuli! :D No ausalt, turvad vaatavad sind natuke kahtlustavalt, teised inimesed vaatavad haletsevalt, sina kükitad pingil ja loed raamatut :D
Aeg venib oodates ikka mega aeglaselt. Igatahes venitasin ma kuidagi kümneni, käisin huvipärast paaris poes päikeseprille nillimas, avastasin, et isegi kõige nirusema raami ja väiksemate klaasidega päiksekad maksavad vähemalt kümme eurot (mis oli umbes mu päikeseprillide eelarve ja no selle raha eest ma oleksin vähemalt tänase päeva tahtnud oma uute prillide peale kindel olla), pettusin ja istusin hoopis kohvikusse. Sealt tuli järgmine pettumus. Cafe Latte oli megahea, aga puravikupasta oli õudne. Ma ei suutnud seda äragi süüa kõike, kuigi ma polnud hommikul mitte midagi kodus söönud. No nii kuiv ja nätske ja ilma õrnemagi seenehõnguta. Väga halvasti kulutatud kuus eurot. Oleks võinud 16 euro eest korralikumad päiksekad osta hoopis ja tühja kõhuga elada.
Kui ma end kohvikust minema lohistasin, oli kell üksteist. Väike õde andis teada, et ta on kella ühest vaba ja võiks minuga kinno minna. No jei! Aga selleni oli veel kaks tundi. Ma olin täitsa meeleheitel juba. Lonkisin Vabaduse platsi. Istusin pingile, lugesin raamatut ja pühkisin salliga pisaraid. Reaalselt, mul vist lekkis pool silmamunade mahust nende paari tunni jooksul salli sisse :D
Igatahes, kella ühe ajal sai väike õde töölt vabaks ja me kohtusime Solarise ees. Kinos oli meil kiire ja vähekirglik vaidlus filmivaliku teemal, aga mina võitsin, sest mina olin kaugelt kohale tulnud kallis külaline. Läksime Paberlinnu vaatama. Ma pean ütlema, et ma jäin täitsa rahule. Igatahes parem, ma arvan, kui meie teine valikuvariant, milleks oleks olnud mingi dramaatiline poksifilm. Ma pealkirja ei mäleta, aga ma kujutan ette, et see on mingit sorti Cinderella Mani uusversioon. Mulle selline verine poksivärk ei istu.
Paberlinnad oli igatahes ülimeeleolukas, kuigi saalis olime meie küll ainsad inimesed, kes olid üle kahekümne ma arvan. Naerda sai vahepeal ikka korralikult. Ma soovitan seda vaadata küll, eriti reede õhtul paari hea sõbraga. Ja siis kohe roadtripile sõita :) Sest ausalt, kui see film ei tekita tahtmist hea seltskonnaga autosse istuda ja läbi öö tundmatusse sõita siis ei tekita seda tunnet miski :)
Kui kino läbi sai, saatsin ma väikese õe bussile, lonkisin Kristiinesse tagasi, ei jõudnud õnneks veel kohvigi tellida, kui teenindusest helistati. Suht täpselt kaheksa tundi peale võtmete üleandmist tahtsid nad mulle võtmed tagasi anda. Lonkisin siis teenindusse. Selleks ajaks oli mu lonkimisest muidugi juba pooleldi lonkamine saanud, sest mu jalad ei ole sellise padistamisega harjunud.
Koer oli mu peale igatahes täitsa raevus, kui ma lõpuks koju saabusin. Ja me mõlemad oleme ema peale raevus, et ta meid niiviisi julmalt lohku tõmbas. No ausalt, püüdke ise täitsa ettevalmistamata kaheksa tundi suures linnas veeta, kui pole isegi kedagi, kes tuleks ja meelt lahutaks. Ja noh, koer pidi üle kümne tunni üksi kodu valvama ja põrandal magama, sest ta ei saa üksi diivanile. Pole ime, et ta torssis oli. No ausalt, püüdke ise kümme tundi põrandal lebada nagu mingi koer.
Issand, millised kannatused! Kui raske päev. Ausalt, ma ei lähe enam kunagi pealinna. Ever.
No comments:
Post a Comment