I know you lie, 'cause your lips are moving

Kokkuvõtteid saab homme teha. Aga hetkel olen ma lihtsalt niiiiiiii vihane ja haavunud ja solvunud, et... Tahaks karjuda, ausalt :) 
Midagi tuleb praegusest situatsioonist igatahes õppida. Ja ma arvan, et õppetund on see, et kui ma armastan, siis ma muutun jalamatiks. Tuleb armastamine ära lõpetada. Hetkel oma suures vihas ma tunnen, et see ei olegi väga raske ülesanne. 

Another year has gone by...

Ma ootan igal aastal jõule. Küsimusteta. See lihtsalt on nii ilus ja armas aeg aastas. Aga sel aastal on kuidagi eriliselt mõnus. Rahulik. Igasugused vihastamised on vihastatud ja unustatud. Õed on kodus, kuusealune on kinke pungil täis, kapsas haudub potis, pardid ootavad ahjupanekut... Ma kartsin, et ma saan ülepingest ataki, et liiga palju on teha ja liiga palju on inimesi, aga.. :) Ma olen hetkel lihtsalt ideaalselt rahul. Ma oleksin hetkel isegi nõus ringi käima ja kõiki kallistama ja musitama :D 
Ma ei tea, mida uus aasta toob, ma pole veel selle aastagi kohta erilisi kokkuvõtteid teinud, aga hetkel need mured mind ei kummitagi. Inimesed lähevad ja tulevad, asjaolud ja elud muutuvad... Aga mina võin kindel olla, et mul on mu kaks õde, kes lihtsalt suudavad mind suvaliste teemadega iga kell naerma ajada, seega ei saa kõik kunagi väga kohutav olla. Ma olen lihtsalt nii tänulik nende eest. Et nad olemas on. Ja et neil selline kummaline ja vildakas huumorimeel on :D 
Aga väljas sajab lund, toas on soe ja koer noriseb mu külje ääres. Mida üks inimene possibly veel soovida võiks? No okei, neid kuutteist kinki sealt kuuse alt ehk :D 
Ma soovin teile kõigile imelisi-imelisi jõule. Et teie kallid oleksid lähedal ja mured oleksid mõõtmatult kaugel. Ma soovin teile soovide täitumist, hilisõhtusi jalutuskäike lumesajus, kuuma glögi ja magusaid mandariine. Ma soovin, et te kõik saaksite alati kindlad olla, et keegi kusagil ootab ja igatseb ja on alati olemas. Ma saadan soojad kallid kõigile oma kallitele. Isegi neile, kes on vaikselt aja jooksul kusagile minema hiilinud :) Elu on ikka tegelikult nii ilus noh! :D

   

Noel and cyanide.

Ma olen viimasel ajal lihtsalt... Super ärevil, sest JÕULUD, ja lihtsalt nii õhukeseks kulutatud, et tahaks pidevalt nutta. Mitte, et ma päriselt ka pisaraid valaksin, tunne on lihtsalt selline habras. Ja ausalt öeldes olen ma hakanud aru saama, et ma suudan üksinda palju paremini oma pühade meeleolu säilitada. Igasugused asjad ajavad närvi ja aru ma ei saa, kuidas inimesed suudavad olla niiiiiiii.... Nõmedad :D Lihtsalt väga nõmedad ja mõtlematud ja ebaviisakad. Ja ma üldiselt vihkan enamikku maailma elanikkonnast hetkel :D
Mind ajavad üldse paljud asjad närvi praegu. Et pere tuleb koju ja mul on ainult pool jõulu suurpuhastusest tehtud, et paari päeva pärast on jõulud ja siis kohe seltskonna jõulupidu ja liiga palju on teha ja nimekirjad on liiga pikad... Ja ma pooleldi kardan, et kui inimesed edasi nii nõmedad ja ebaviisakad ja vastikud on, siis tuleb sellest üks tõeliselt jube jõulupidu, ausalt :D Ma muidugi annan endast parima, et seda vältida. 
Et noh... Mul on jõulutunne küll, aga mitte teiste inimestega seoses. Ja Miku soovitus kõik lihtsalt pikalt saata ja iseseisvaks hakata ja loobuda kogu sotsiaalsest elust altogether, hakkab aina paremini ja paremini kõlama. Kellel neid teisi inimesi ikka vaja on, kui on koer :D Ja ilmselt on mul vaja küll aega, et välja mõelda, et mis nüüd siis jälle valesti on. Miks kõik teised lihtsalt lennult aru ei saa, et mul on kehv aeg ja ei käitu nii, nagu ma tahan, et nad käituksid?? :D Miks nad, paganad, üldse minu plaani järgi ei toimi ja kipuvad mingit oma asja ajama?? :D Nii närvi ajab.
Mul on niiiiiii palju veel teha ja jõulud on ka kuidagi salakavalalt ligi hiilinud, kogu aeg oli veel nii palju aega... Aga nüüd on äkitsi ainult paar päeva. Ja mulle ei meeldi ootamatused :) 
Mul on muidugi midagi ilusat ka. Tänasesse päeva. Esimesed pakid on kuuse all, minul on kõik kingid ostetud, maja on lõhnaküünlaid täis, jõulukanalis mängivad jõululaulud ja maja saab iga hetkega rohkem korda. Ainult üks poeskäik peaks ka veel ees olema. Siis peaksid kapid täidetud olema ja elu ka helgem :) Hetkel elame koeraga rahus ja vaikuses. Hullumeelsus algab homme :D

     

2 AM thoughts

Kui ma vahel ööd läbi üleval olen, siis tulevad kõige kummalisemad mõtted. Ja kõige vastikumad igatsused. 
Kui ma vahel ööd läbi üleval olen, siis mõtlen ma sulle. Ja loodan, et kõik on hästi. Sest juba ammu ei tunne ma endal õigust sulle läheneda ja küsida. Kuidas läheb? Mida sa teed? Kas sa istud vahel öösiti üleval ja mõtled mõnikord minule?
Jõulud on kohe siin. On vaikuse ja rahu ja meenutamise ja armastuse aeg. Kui vedanud mul elu on! Kui õnnelikuks võin ma end pidada, hoolimata kõigist pisaratest ja meeleheitest ja pimedusest... Sest kõigest hoolimata saan ma kindel olla, et ma olen tundnud maksimaalselt, ma olen armastanud suurelt, olen oma südamest viimase välja pigistanud. Ja täpselt nii armastasin ma sindki. Maksimaalselt. Kogu oma südamega. Sellist armastust ei saa välja lülitada. Sellise armastuse kajad kestavad igavesti. 
Ma ei ole sellele varem mõelnud, aga naljakal kombel on mu elu pidevalt suurem kui selle liidetavate summa. Kui hetkest hetke tunnen ma tihti lootusetust ja igatsust ja meeleheidet, kui jooksvalt on mul enamasti tunne, et ma ei ole ju tegelikult mitte midagi. Ma ei ole kuhugi jõudnud, ma pole midagi saavutanud, ma lihtsalt hõljun juba aastaid samas paigas... Siis kokkuvõtteid tehes pean ma alati tunnistama, et tegelikult olen ma õnnelik olnud. Mul on vedanud. Ja isegi mu igatsused ja pisarad on enamasti väljendanud lihtsalt väga-väga suuri positiivseid tundeid. 
Keegi küsis minult veidi aega tagasi, et miks ma siiani üksik olen. Kas ma pole siis kunagi armunud olnud? Ja ma pidin vastama: ma olen pidevalt armunud. Kellessegi või millessegi olen ma jooksvalt armunud igal hetkel. Sest armastus on ainus, mis mind käimas hoiab. Mul on vaja seda vaimustust ja põlemist. Aga minu elus ei ole veel olnud sellist hetke, kus ma oleksin tahtnud oma armumise objekti "kodustada" või omada. Ma põlen, jah, ma hoolin ja armastan ja valutan, aga ma ei suuda end sundida kedagi oma sõnade ja tegudega enda külge aheldama. Ma olen juba ammu aru saanud, et inimestel tuleb lasta tulla ja minna. Ja neid ei saa kinni hoida. Isegi kui vahel salaja tahaks. Ja ma ei leia tegelikult, et ma oleksin üksik. Või mitte armastatud. Ma usun, et ma olen tegelikult väga armastatud. Isegi, kui osa sellest armastusest on muutunud ähmasteks kajadeks ja vaikseteks mõteteks kell kaks öösel. Jah, paljud mu inimesed on edasi liikunud ja kadunud. Aga mina mäletan. Ja ma usun, et tegelikult mäletavad nemad mind ka. Ma lihtsalt ilmselt ei saa mitte kunagi teada, kui harva või tihti nad öösiti üleval passivad ja mõtlevad samuti nagu mina: aga mis oleks, kui... 
Jooksvalt ma lihtsalt pidevalt imestan, kui harva me tegelikult ütleme inimestele: ma armastan sind. See tundub kuidagi liiga oluline avaldus, et seda kõva häälega välja öelda. See tundub tegevat meid liiga haavatavaks. Ja mis saab veel siis, kui sellele avaldusele samaga ei vastata... Isegi, kui selle mõte ei ole romantiline või mingite konksudega, lihtsalt... Ikkagi. 
Sellepärast ma otsustasingi juba mõnda aega tagasi, et ma ei hoia neid sõnu enam endale. Ma lihtsalt pean teadma, et ma olen need sõnad kellelegi andnud. Ma pean teadma, et ükskõik mis, ma olen teinud selle sammu, ma olen teinud end haavatavaks, ma olen teinud end arusaadavaks. Ja vastused varieeruvad, aga enamasti saan ma aru, muudavad armastusavaldused inimesed ebalevaks ja häbelikuks :D Paljud püüavad teema naljaks pöörata, enamus ei vasta samaga, paljud on lihtsalt tasa... Isegi, nagu ma ütlesin, kui jutt käib armastusest, mitte armumisest. Kui jutt käib lihtsalt suurest ja soojast ja platoonilisest tundest, mitte lastest ja abielust ja neljatoalisest korterist Õismäel. Mul on nii palju inimesi, kes pole mulle kunagi neid sõnu tagasi andnud, nad lihtsalt lasevad mul neid välja lugeda miljonitest solvangutest ja mõnitavatest naljadest :D Minu mõmmikud. 
Aga nagu ma ütlesin... Vahel ma öösiti ei maga. Ja igasugused imelikud mõtted kipuvad ligi. Ja siis ma tavaliselt mõtlen neile, kes kunagi on olnud määratult tähtsad, aga nüüd on kusagile kaugusse ära hajunud. Ja siis ma lihtsalt meenutan meie ühiseid aegu ja tunnen endiselt oma armastuse kajasid. Ja saadan neile nii palju positiivset energiat ja armastust, kui ma parajasti suudan kokku koguda :) Lihtsalt et te teaksite, kauged sõbrad. Ma mõtlen teile ikka. Ja kui te kunagi peaksite tahtma tagasi tulla, siis ma ootan teid ikka veel :)

 
      

I'll tell you a secret...

Esiteks võin ma raporteerida, et selle talve esimene jääl kukkumine on tehtud. Dadahh! Vasaku käe äestasin päris armsalt ära, pahkluu on vist väänata saanud natuke ja puus on valus, aga luud on terved, seega... Lase veel öösel koera õue. Hea, et ma suutsin oma matsatuse täielikus vaikuses ära teha, kell kaks öösel oleks üsna piinlik olnud maja akende all kiljuda :D Ilmselt oli mu vaikimine siiski rohkem põhjustatud täielikust üllatusmomendist, sest tuleb välja, et meil on veranda ees suur lapike musta jääd, mis lihtsalt ei paista niisama välja. Kui peale astud, siis saad alles aru :D Igatahes olen ma elus, seega: winter, bring it on!
Teiseks on hetkel selline kummaline aeg, kus ma pidevalt tahaksin omaenda nahast kümnesse eri suunda laiali joosta, ja see pole alati väga positiivne tunne. Üldse, mul on jõuluootus täiega peal ja kuusk on nüüd püsti ja pärg on uksel, aga aina enam saan ma aru, et samas on ikka päris raske aeg ka. Mitte ainult minul, vaid minu armsatel samuti. Ja ma pole alati päris veendunud, kuhu oma piiratud ressursid esmajoones suunata, et need maksimaalselt õigesti kasutatud saaksid :) Ma tahaksin mingit maagilist võimet oma inimesed automaatselt õnnelikuks teha. Et nad paganased ei kannataks kogu aeg nii väga. See häirib mind :)
Kolmandaks: ma konsulteerisin Mikuga ja minu iPodi kaabel on ilmselt külmadega ilmadega seoses otsustanud otsad anda. Kuidagi häda pärast veel hingitseb, aga enam korralikult autos muusikat kuulata ei saa. Mina ei mõista mitte, originaalkaabel kestis mul aastaid. Nüüd on siis teine, see kestis mõned kuud... Ma olen väga pettunud :D Et kui keegi mõtles, mida mulle jõuluks kinkida, siis neid kaablivärgendusi tundub palju kuluvat: võite igaüks tulla mu kuuse alla piparkooke näksima, iPodi kaabel näpus. 
Jaaa, pühad võiksid juba tulla küll. Küpsetaks õekestega parti, jagaks kinke, ootaks sõpru külla, teeks piparkooke... Ma unistan kodusest ja traditsioonilisest jõuluidüllist :D Tegelikult unistan ma rohkem sellest, et inimestel algaksid puhkused ja neil oleks minu jaoks rohkem aega. Vott. Nii isekas olengi :D Aga ma igatsen ju kõiki nii pagana väga. Ja nagu ma ühel õhtul Birxiga meie tunniajases mammutkõnes arutasin, siis paratamatult tekib aegajalt tunne, et sõbrad kaovad ära. Mul on siiski vaja palju tähelepanu ja armastusavaldusi, et ma tunneksin end elusa ja õnnelikuna :D 
Tänase muidu täitsa ilusa päeva puhul (ja õhtul on telekas Üksinda Kodus 2!!!!!) panen ma teile foto ka. Kui me perega nädalavahetusel väljas söömas käisime, siis ma klõpsisin. Sest mulle meeldivad jõulutuled. Ma tahaksin terve detsembrikuu ainult erinevaid jõulutulesid pildistada. 

 
 

Mul on probleem...

Ma alustan sellest, et me käisime Artiga eelmisel nädalavahetusel Pärnus. Kõik oli tore, sai kõvasti lobiseda ja teatris käia ja lebotada ja... Väljas süüa. Siit ka mu probleem: pärast mu 10-päevast suhkruvaba väljakutset oli ikka üsna jube olla, kui ma Pärnus paar päeva järjest pastat ja maiustusi ja muud head-paremat olin puginud. Ma olin tegelikult päris ehmunud. Sest tunne oli vastikult raske ja uimane. Muidugi kolistasin ma koju jõudes ka otse toidupoodi ja need asjad, mille järgi mul kogu mu kümnepäevase väljakutse ajal üldse isu ei olnud, olid nüüd vastupandamatud. Noh, ma peaaegu ei jõudnud kogu seda süsivesikute ja suhkrute hunnikut koju tassidagi, mis ma kokku ostsin :D 
Ma ei tea, milles asi, äkki ma kujutan lihtsalt ette, aga ma püüan nüüd vaikselt oma suhkru- ja süsivesikuvaesesse rutiini tagasi saada. Üsna keeruline on. Kui vahepeal oli mõtetest juba kadunud see harjumus, et peale sööki peab ikka magustoitu ka saama, ja poes ei hakanud igasugused jäätised-kummikommid-saiatooted ja värgid silmagi, siis nüüd on neelud päris tugevad. Tahaks ikka pehmeid juustukukleid ja kommi ja kokakoolat. Nagu võõrutusravi oleks nullist uuesti alustanud :D 
Aga ausalt, ma tundsin end palju paremini, kui ma igasuguseid saiu-kukleid-võikusid omale iga päev sisse ei ajanud ja kommikottide asemel kuivatatud puuvilju sõin näiteks. Mul polnud ju viimasel neljal päeval ületamatult raske isegi kogu magus üldse menüüst välja jätta! Ehh. 
Aga Pärnu oli tore. Birx magas enamuse ajast üht või teist väsimust välja, meie Artiga siis ragistasime, panime ta kuusepuud kokku, riputasime uksepärja üles, süütasime advendiküünlaid, käisime poes, vahetasime lambipirne :D Ma ütleksin, et me olime päris asendamatud inimesed, väga üllatavad olid need kuulujutud hiljem, et Birx ei jõudnud esmaspäeval ära oodata, et me minema tõmbaksime... Ei mingit tänu :D
Ma panen teile mõned reisipildid ka. Ja looduspildid, mis ma teel tegin. Et te saaksite nautida meie toredat puhkust lõuna-Eestis :)