101/6

Kuues päev oli eriti tore, sest meil oli muinastulede öö ja suvelõpukas kõik ühel õhtul :) Mõnus seltskond, ilus mereäärne koht, niiiiiiii palju liha ja kooki ja kommi ja vorstikesi ja salatit ja muud staffi, et ei jõudnud lihtsalt ära süüa. Päris palju vedasime koju ja jaotasime inimeste vahel laiali. Inimeste all ma mõtlen siis ennast ja Maarjat. Sest Maarja võttis pool pätsi leiba ja karbikese salati ja šašlõkiga. Mina sain kogu muu staffi. Sellega võiks ühe grillika veel pidada isegi.
Aga õhtu oli mõõõõõnuss... Nüüd on kogu sellest grillimisest ja lihast ja asjadest kopp nii ees, et järgmise suveni võib vabalt verivorsti ja seapraega hakkama saada. Ei isuta kohe üldse see lõkke- ja marinaadivärk :D
Ma olen üüüber õnnelik, et see rahvas, kes kokku tuli, ikkagi tuli. Ja natuke kurb, et teised ei saanud laekuda. Aga meil on veel palju üritusi ees. Juba on ka esimesed aastavahetuse plaanid tehtud :D Kui meil vähegi õnnestub Maarja nõusse saada, siis jälle sinna mereäärsesse suvilasse, villased sokid jalga, liitrite kaupa kakaod ja kümnete kaupa säraküünlaid :) See oleks üsna ideaalne ja hubane tagasihoidlik aastavahetuse pidu. Aga mõtleme veel.
Siin on teilegi vahepeal naeratuste põhjustamiseks mõned õhtused pildid.

101/5

Täna oli üle pika aja üks ütlemata mõnus õhtu. Kriss saabus lõpuks jälle kodumaile, sai väljas käia, ringi sõita, maailma asju arutada ja lõpuks veel Berliini Trahteris peenemaid kokteile ka limpsida. Ma olen kohe häppi, kui ma avastan, et mõnes kohas on lausa eraldi alkoholivabade kokteilide menüü. Muidu tuleb alati valida koola ja fanta vahel, aga seekord oli lausa mõtteainet, et kas maasika või piparmündiga kokteil või hoopis virgin Colada või Mojito... Mulle sellised asjad väga meeldivad :) Ma ei saa just tihti ilusast klaasist kokteilkirssidega värvilist jooki luristada. Ja veel kahe kõrrega! :D 
Igatahes mõnus oli. Väike seltskond ja asjalikud jutud. Hakkavadki ära tüütama need pidevad poindita naljad ja värgid :D Kuigi ausalt öeldes ma vist igatseksin neid, kui need päris ära lõppeksid... Igastahes.. Kuna ma olen üsna kindel, et Kriss lööks mu maha, kui ma tema ja shottide pildi üles riputaksin, siis siin on fotod ainult tänastest jookidest. Ja needki on kaheldava väärtusega, sest muidugi ei suutnud ma oma fotokat käekotti mahutada ja tegin pilti mobiiliga. Ja minu mobiil pole eriline fotopill... 

 

101/4

Tänane on üsna vaikne päev olnud. Nii naeratuste kui muus osas. Aga ma ei saa kohe: tänase tegi kõige mõnusamaks ikka üks, küll lühike, roadtrip pimedas tähises öös. No miski ei mõju mu meeleolule ja närvidele mõnusamalt kui väike kogus vabadust ja RetroFM-i :D Nii sügisene on õues juba. Ja taevas on selge ja tähine, ja teed on tühjad ja vaiksed. Ma andsin endale muidugi kohe aru, et ma ei saa mingil juhul kogu seda vabadusetunnet ja ilu pildile, seega ma ei hakanud üldse üritamagi. Siin on teile lihtsalt üks suvaline roadtripi pilt sellest suvest. Aga fiiling on alati sama. Ja üksinda sõita on alati kõige-kõige parem, sest siis saab imalaid poplaule kuulata nii valjult, kui ainult soovi on :) 
Peab vist tõesti rekkajuhiks hakkama... :D

 

101 Days Of Smiles - 3

Ja tänane päev oli puhtalt seentele ja metsale pühendatud päev :) Kui ma paar tundi olin mööda sammalt ringi vantsinud ja kokkuvõtteks isegi ühe suure kivipuraviku ja peotäie kukeseeni kätte saanud, siis oli ülimõnus olla küll. Täpselt ühe inimese seenesousti jagu :) 
Ma olen rõõmus, et Arti minuga kaasa tuli ja viitsis natuke seigelda. Ja nende pere paremad seenekohad mulle ka kätte näidata :D Pole paremat asja kui mõned tunnid vaikses metsas ragistada. Ja pole paremaid seeni kui puravikud, ma ütlen :D Ma ausalt ei mäleta enam, millal ma viimati kummikuid kandsin, see oli algklassides vist. Ma olen viimastel aastatel metsas ka sandaalide või ketsidega käinud. Nüüd avastasin kodust ühe nunnu paari lillelisi, mis mulle isegi jalga läksid. Toredad lapsepõlveajad tulid meelde... Oleks porilompe olnud, oleksin nendes ka hüpanud :)

 

101 Days Of Smiles - 2

Päev kaks. Jei! No tänase päeva naeratus oli rohkem nagu pool tundi hullumeelset naeru ja õhupuudust. Ütlen kohe ära, et pilti ei teinud seekord mina, vaid keegi teine. Mina ainult julmalt kasutan ära. Ja veelkord - kes iganes selle analoogia peale tuli: ma armastan sind, hakka minu sõbraks. Ma luban, et ma olen parim bestikas, kes sul kunagi olnud on :D 

Issand, ma ei suuda, ma endiselt naeran nagu segane, kui ma neid pilte vaatan :D Kas ma olen ainus imelik või on see ausalt parim nali maailmas??? :D
 

101 Days of Smiles

Kuna ma vajan alati väikest pushi, et siia jõuda ja midagi kirja panna, siis ma otsustasin, et why the hell not võtta ette jälle väike blog challenge. Ja mis oleks praegusel ajal parem, kui naeratamise teema. Nii ma siis otsustasingi, et kui ma vähegi suudan, siis siit tuleb minu 101 päeva fotopostitusi asjadest, mis mind naeratama panevad. Nüüd jää ainult loota, et ma suudan püsiv olla ja need 101 päeva fotokat pidevalt kaasas lohistada :)

Aga täna ei pannud mind miski nii naeratama kui hea raamat ju mu väike norskav mürakaru. Gaaad, kui väga ma armastan raamatuid ja oma tobedat väikest notsut! :D
Muide, just sellises poosis me tavaliselt diivanil vedelemegi: minul on jalad tundetud ja surnud, aga temale meeldib just seal põlvede taga pesas magada... Ja kuidas sa siis liigutad, kui teine norskab nii nunnult? :)

 

We Were Us

Ma ei jõua kokku lugeda kõiki kordi, kui ma olen postitust alustanud, aga siis leidnud, et ma ei oska mitte midagi asjalikku öelda. Kõik on korraga segamini ja natuke hirmutav. Ja liiga suur, et sellega hakkama saada. Ma olen pidevalt magamata ja mures ja nutune. Ja kõik mu saladused ei ole enam minu, mida jagada. Kõik asjad, mis juhtunud on, ei ole minu, millest rääkida. Ja siis ma parem ei räägigi. Aga vaikimine on raskem. Endale hoidmine on raskem. Sometimes it's killing me.
Sügis on jälle praktiliselt siin. Suvi saab läbi. Ja üllataval kombel olen ma sellega rahul, kuigi ma ei mäleta ühtki teist aastat, kus mul oleks nii olematu suvi olnud kui see oli. Kõik need kolm kuud on kuhugi kadunud ja ma ei mäleta neist eriti midagi muud peale metsiku emotsioonidemöllu ja paari tõeliselt kohutava öö. Ma võin ausalt öelda, et sel aastal olen ma elanud üle mitu oma elu kõige hirmutavamat tundi. Vähemalt mu elu top viite kuuluvat hirmutavat tundi küll.
Ma olen õnnelik küll, et mul on armastavad inimesed, kes minu pärast muretsevad ja püüavad aidata, aga kurat, kuidas nad mind vahel vihastavad. Kuidas nad suudavad mind korraga solvata ja raevu ajada ja nutma panna. Kuidas seletada kellelegi, kes väidetavalt tahab sulle parimat, et asjad ei ole nii must-valged kui nad oma peas usuvad? Kuidas seletada kellelegi, et depressiooni ei saa lihtsalt minema soovida, et sõpradele ei saa lihtsalt selga keerata ja raskeid aegu ei saa olematuks muuta? Ja ma ei oskagi neile rääkida. Sest suuremalt jaolt on mul tunne, et kõik on nii pühendunud mulle aru pähe panemisele, et nad lihtsalt ei taha kuulata. Ja kuidas sa seletad kellelegi, et mõnikord ei olegi vaja, et nad su elu korda sätiksid, oleks lihtsalt vaja, et nad oleksid rahulikud ja vaiksed ja laseksid sul rääkida. Või nutta. Või mõlemat. Aga ma ise olen vist vahel samasugune.
Elu on nii pagana keeruline. Armastus on nii pagana keeruline. Ja sõprus on kohe väga keeruline. Aga see kõik on seda väärt. Vähemalt nii palju pean ma uskuma. See on seda väärt. Ja lootust ei tohi kunagi kaotada. Naeratamist ei tohi kunagi unustada.
Natuke rõõmsamal teemal: Itaaliareis on nüüd ainult mõne nädala kaugusel. Minu sünnipäev ka. Ja ma olen üüüüüüber elevil sellest väljavaatest :D Ausalt. Üks kena vahemerepuhkus kulub praeguses seisus väga ära :) Ja nädala pärast on Muinastulede Öö, mis saab rauuuuuuuuuudselt väga lahe olema. Ja ilus. Ja mõnus. Ja ma ei jõua ära oodata :D Ja kellele siis tegelikult ei meeldiks sügis oma kuldse valguse, rõskete hommikute, värviliste lehtede ja soojade kampsunitega... Ma tahan ainult salli kaela siduda ja mööda parke jalutades lehtedes sahistada :D
Kõik läheb paremaks, mu kallid. Ma olen selles veendunud. Ja hoolimata kõigest armastan ma teid nii-nii väga. Vahel teeb see lausa haiget. Aga ma ei vahetaks teid kunagi mitte millegi vastu :)