Notsu on vahepeal haige olnud, oleme arstil käinud ja jubedaid hetki üle elanud, sellepärast ka täielik vaikus siin. Õnneks midagi hullu pole, 10 päeva antibiootikume ja tundub, et hoolimata oma 13 aasta pikkusest elueast tõmbab ta ikka mõned aastad veel :) Millega ma olen rahul, sest nii palju, kui asi mind puudutab, peaks Tricky igavesti elama.
Me oleme vahepeal ka muud moodi tegusad olnud. Käisime hiphop festivalil Elvas, mis oli definitely kogemus omaette. Päris kehv kämpingumajake oli meil sel aastal, aga sellest hoolimata sai päris palju magatud ja üsna vähe lava ees töllerdatud. Millegipärast oli eelmine aasta kuidagi... Elavam. Või põnevam. Või mida iganes. Kahju just pole, et käidud sai, aga suurem aur kulus naabrite külalistele teed juhatades, Leeni õunu ja tomateid hävitades ja üritades suures majas tasuta peldikusse hiilida. No ausalt: mis ajast WC terve euroka maksma on hakanud?? See oli omal ajal peaaegu kuusteist krooni, selle eest juba sai asju! Chalice oli tore. Üks ilusamaid hetki minu selle-aastasest festarist. Lihtsalt nii hingeline ja armas ja ilus ja... Rrrhhh.
Üldse on tempo kuidagi päris kiireks läinud viimasel ajal. Eriti seoses selle suvelõpukaga, mille me eile Võsul korraldasime. Ütleme nii, et algus oli oodatust ilusam ja lõpp oli ilusast valgusaastate kaugusel. Aga ma olen nüüdseks oma viha juba nii palju välja elanud, et võin öelda ainult: ma olen täiesti ametlikult ja täiesti kindlalt lõpetanud oma professionaalse kaine juhi karjääri. Ja parem oleks, kui ma enam kunagi-kunagi ei peaks kell kolm öösel ärkama oma autos, külmast praktiliselt kondiks jäätununa, ja avastama, et mingi suvaline jorss üritab mu autosse sisse murda. Ma ei taha sellest isegi rääkida. It was a nice evening and a disastrous night.
Üldiselt olen ma täiega rahul, et me Notsuga nüüd kahekesi kodus oleme jälle. Täna on ainsad aktiivsed asjad, millega me hakkama oleme saanud, kaks kuuvalgel tehtud jalutuskäiku ja tass hommikukohvi. Ja ma olen selle üle uhke. Sest mina olen ikkagi juba vana ja ma tõesti ei jaksa enam pidevalt tempos püsida.
Ma ei tea, kuidas suurem üldsus seda teeb, aga ma tunnen, et minu haprale närvisüsteemile ei sobi koidikul lõppevad peod, autoaknaid lakkuvad purjus inimesed ja täiesti suvalised ootamatused, mis mind millegipärast igal sammul varitsevad. Ma tahan stabiilsust ja rahu ja graafikuid ja reaalseid kokkuleppeid, millest kinni peetakse. Jah, ma olen pensionär. Aga see hullumeelne elustiil tekitab minus tahtmise nutta ja erakuks hakata. Ma kaalun praegugi veel täiesti tõsiselt mõlemat varianti.
Mina ei tea, mis hetkel ma absoluutselt enam ühtki meie sotsiaalset üritust ei nautinud, aga aina teravamalt tunnen ma, et parema meelega vaataksin ma kodus Doctor Who vanu osi ja ei hakkaks üldse pingutamagi. Ma lihtsalt ei saa seda positiivset emotsiooni, mida kõik teised näivad nautivat. Minul on ainult tühjus. Tühjus ja tüdimus ja enesehaletsus. Ma ei mäleta enam, millal ma viimati mõne peo või väljaskäimise tõeliselt positiivse noodiga lõpetasin. Ilmselt see millalgi ikka oli, hetkel lihtsalt üldse ei meenu.
Ja et kõik selge oleks: ma pole isegi kuri ega vihane. Lihtsalt natuke pettunud ja väga väsinud ja veidi kurb. Millal sai alkoholist see ainuke liim, mis kõike kinni hoiab? Sest ma ei näe, et ilma jookideta enam üldse midagi toimuks. Ever. Ja minu arust on see kirjeldamatult hale.
Aug 26, 2013
Aug 12, 2013
Sinule
Tulin tegelikult ainult kööki vett võtma, aga... Kraanikausile nõjatudes sain ma äkitselt NII selgelt aru, et meie ajad on möödas. MEIE ajad. Need, mille me veetsime just sellistel poolsoojadel, poolpimedatel öödel autos istudes ja lobisedes. Ajad, mil me pidevalt ninapidi koos olime ja kuidagi teisiti ei kujutanud maailma ettegi. Enam ei ole meie vahel seda konkurentsitut lähedust ja soojust. Sa oled mulle kadunud. Ja mina sulle samuti. Kuigi ma sooviksin nii väga, et asjad oleksid teisiti.
Ma igatsen sind. Igatsen nii väga, et hing nutab sees. Igasugused väikesed asjad toovad su taas minu pähe: kõik need hetked, mida ma tahaksin sinuga jagada, sest sa oskaksid neid hinnata; kõik need vaiksed-vaiksed ja pimedad ööd, mil ma olen harjunud sulle helistama. Hei, ma sõitsin ju maha sadu kilomeetreid, et vaadata paar tundi, kuidas sa magad. Sa olid mu parim sõber. Mingil ajavahemikul olid sa mu kõige-kõigem.
Tegelikult oled praegugi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi meie vahelist distantsi ületada. Ma ei oska sulle enam läheneda. Ja kõige hullem on see, et ma kardan, et mu üritused jääksid asjatuteks. Liiga palju aega on möödunud. Liiga palju vett on merre voolanud.
Ma tahaksin lihtsalt MEIE aegu veel korraks tagasi. Et ma saaksin hüvasti jätta. Et ma saaksin rohkem hinnata, rohkem tähele panna.
Ja ma tean, mis sulle kogu selle südamepuistamise juures kõige enam meelde jäi: jah, sa rumaluke, muidugi sõitsin ma kogu selle maa maha ainult sinu pärast. Sest juba siis igatsesin ma sind. Ja ometi olid sa mul sel ajal veel täiesti olemas.
Mina jään alati su parimaks sõbraks. Lihtsalt, et sa teaksid. Ma jään alati sind igatsema.
Ma igatsen sind. Igatsen nii väga, et hing nutab sees. Igasugused väikesed asjad toovad su taas minu pähe: kõik need hetked, mida ma tahaksin sinuga jagada, sest sa oskaksid neid hinnata; kõik need vaiksed-vaiksed ja pimedad ööd, mil ma olen harjunud sulle helistama. Hei, ma sõitsin ju maha sadu kilomeetreid, et vaadata paar tundi, kuidas sa magad. Sa olid mu parim sõber. Mingil ajavahemikul olid sa mu kõige-kõigem.
Tegelikult oled praegugi. Ma lihtsalt ei oska kuidagi meie vahelist distantsi ületada. Ma ei oska sulle enam läheneda. Ja kõige hullem on see, et ma kardan, et mu üritused jääksid asjatuteks. Liiga palju aega on möödunud. Liiga palju vett on merre voolanud.
Ma tahaksin lihtsalt MEIE aegu veel korraks tagasi. Et ma saaksin hüvasti jätta. Et ma saaksin rohkem hinnata, rohkem tähele panna.
Ja ma tean, mis sulle kogu selle südamepuistamise juures kõige enam meelde jäi: jah, sa rumaluke, muidugi sõitsin ma kogu selle maa maha ainult sinu pärast. Sest juba siis igatsesin ma sind. Ja ometi olid sa mul sel ajal veel täiesti olemas.
Mina jään alati su parimaks sõbraks. Lihtsalt, et sa teaksid. Ma jään alati sind igatsema.
Aug 11, 2013
Troublesome days
Ma ei tea, mis nende viimaste päevadega on, aga kõik ajab mind lihtsalt närvi. Ei taha kohe nina kodust välja pistagi.
Esiteks on kodu ja linna vahel suur teeremont, tavalise seitsme asemel sõidan nüüd linna viisteist minutit. Jube pikad on need ooteajad ja muidugi on alati vähemalt kolm jobukakku, kes punase all seisma ei saa jääda, vaid peavad veel "läbilipsama". See pole enam mingi lipsamine, idikas, kui sulle autod juba vastu sõidavad!!! Millal mõned küll selle lollimahla üledoosi said, ma ei tea.
Teiseks on meie postiljon ilmselt kusagil otsad andnud. Heal päeval saabub post meile kella nelja ajal pärastlõunal. Halval päeval seda ei tulegi. Ma ei saa aru. Ja postiga seoses: see suur pakk, mille ma Inglismaalt tellisin, saabus kohale poolikuna. St, pakk ise oli terve, aga sees olid pooled asjad ainult. Tähendab, kusagil on teine pakk veel. Siiani pole ma saanud mingit teadet, pood ütleb, et neilt on kõik välja läinud. Ma ei saa aru. Kas ma pidin siis ühe pakiteatisega kaks pakki korraga saama? Või... Esmaspäeval lähen ja uurin, aga praegu olen üsna pahane juba. Ma tahan oma saapaid!
Kolmandaks leian ma, et ma pole veel vanuses, kus mind peaks prouatama. Ausalt. See teema kerkis nimelt üles seoses ühe väga tegusa ja edumeelse tolmuimejate müügiga tegeleva ettevõttega. Helistas mulle koju hääle järgi selline nooruke-nooruke näitsik. Tegelikult tahtis mu emaga rääkida, aga oli täiesti nõus ka minuga lobisema. Ja terve kuramuse kõne ajal ta muudkui prouatas mind. Esiteks, selle, et ma olen peretütar, mitte majapidajanna või vanaema, tegime me kõne alguses kohe selgeks, see tähendab, et ma ilmselt ei ole umbes kuuekümne aastane, sest siis minu üheksakümne aastane ema ilmselt enam soomes ei töötaks. Jah, selle töökoha värgini jõudsime me ka suht kohe. Ja ma mõistan, et mu hääl on telefonis selline tüdinud, tülpinud ja jõuetu, aga ma soovitan ikkagi mitte ennustada, kas ma olen kuuskümmend või kuusteist. Pealegi, kust pagana kohast sa üldse võtad, et ma mehele olen saanud? Miks just proua, aga mitte preili? Ilmselt kõlasin ma ikka jubedalt sedamoodi, et ma päevast päeva sama hääletooniga kamandan oma abikaasat prügiämbrit välja viima vms. Proua... Juba selle sama sõna pärast ma neid oma tolmuimejaga üle enda ukseläve ei lase. Proua...
See tuletab mulle meelde, et ma üldiselt kõigile vist keskealise mulje jätan. Kingsepp arvas kunagi, et mu õe 40 number saapad kuuluvad mu tütrele, ja ma olin sel ajal vaevu 20 aastat vana.. Ja poes pole minu käest iialgi dokumenti küsitud, juba 15-aastasest saadik. Ehk peaks alla andma. On inimesi, kes on juba sünnist saadik vanad hinged, mina olen ilmselgelt vana keha. Whatcha gonna do.
Kõigele lisaks avastasin ma internetist sellise artikli. No ausalt. Hea teada, et täiskasvanud inimesena ei ole ma vastutav, kui laps tahab "suurt inimest mängida" ja näiteks suitsetada, viina juua või keppi teha, siis ma võin vabalt teda nendes tegevustes abistada. Noh, sest ta ise ju tahtis ja käitus vastavalt, ärgu pärast siis podisegu, kui pea valutab, süda on paha ja pissimine on valus.
Ma lähen nii raevu nende lollide vanaättide peale, kes selliseid asju nagu muuseas suust välja ajavad. Noh, et kui vägistamine oleks ikka reaalselt vägistamine, siis naise keha ei laseks sellel toimuda (tore teada, aitähh, 70-aastane vanaonu) ja nüüd siis, et lapsed, kes käituvad ise täiskasvanulikult, peaksid saama ka täiskasvanutena koheldud ja ärgu maailm kobisegu (kas see pole mitte iga pedofiili lemmik-õigustus endale: aga see lapsuke ise tahtis!!). Mul on tunne, et sellised sõnavõtud peaks automaatselt liigitama mentaalse haiguse nähtude alla ja panema sellised inimesed kusagile turvalisse kohta luku taha. Ausalt.
Üldiselt eelistan ma viimasel ajal kodust üldse mitte lahkuda. Lihtsalt vaatan, kuidas mu tomatid kasvavad, nässerdan koera ja hoian madalat profiili. Peale dokumentaalfilmide meeldib mulle muusikat ka kuulata. Siin on näiteks lugu, mis mulle viimasel ajal päris hästi meeldib:
Esiteks on kodu ja linna vahel suur teeremont, tavalise seitsme asemel sõidan nüüd linna viisteist minutit. Jube pikad on need ooteajad ja muidugi on alati vähemalt kolm jobukakku, kes punase all seisma ei saa jääda, vaid peavad veel "läbilipsama". See pole enam mingi lipsamine, idikas, kui sulle autod juba vastu sõidavad!!! Millal mõned küll selle lollimahla üledoosi said, ma ei tea.
Teiseks on meie postiljon ilmselt kusagil otsad andnud. Heal päeval saabub post meile kella nelja ajal pärastlõunal. Halval päeval seda ei tulegi. Ma ei saa aru. Ja postiga seoses: see suur pakk, mille ma Inglismaalt tellisin, saabus kohale poolikuna. St, pakk ise oli terve, aga sees olid pooled asjad ainult. Tähendab, kusagil on teine pakk veel. Siiani pole ma saanud mingit teadet, pood ütleb, et neilt on kõik välja läinud. Ma ei saa aru. Kas ma pidin siis ühe pakiteatisega kaks pakki korraga saama? Või... Esmaspäeval lähen ja uurin, aga praegu olen üsna pahane juba. Ma tahan oma saapaid!
Kolmandaks leian ma, et ma pole veel vanuses, kus mind peaks prouatama. Ausalt. See teema kerkis nimelt üles seoses ühe väga tegusa ja edumeelse tolmuimejate müügiga tegeleva ettevõttega. Helistas mulle koju hääle järgi selline nooruke-nooruke näitsik. Tegelikult tahtis mu emaga rääkida, aga oli täiesti nõus ka minuga lobisema. Ja terve kuramuse kõne ajal ta muudkui prouatas mind. Esiteks, selle, et ma olen peretütar, mitte majapidajanna või vanaema, tegime me kõne alguses kohe selgeks, see tähendab, et ma ilmselt ei ole umbes kuuekümne aastane, sest siis minu üheksakümne aastane ema ilmselt enam soomes ei töötaks. Jah, selle töökoha värgini jõudsime me ka suht kohe. Ja ma mõistan, et mu hääl on telefonis selline tüdinud, tülpinud ja jõuetu, aga ma soovitan ikkagi mitte ennustada, kas ma olen kuuskümmend või kuusteist. Pealegi, kust pagana kohast sa üldse võtad, et ma mehele olen saanud? Miks just proua, aga mitte preili? Ilmselt kõlasin ma ikka jubedalt sedamoodi, et ma päevast päeva sama hääletooniga kamandan oma abikaasat prügiämbrit välja viima vms. Proua... Juba selle sama sõna pärast ma neid oma tolmuimejaga üle enda ukseläve ei lase. Proua...
See tuletab mulle meelde, et ma üldiselt kõigile vist keskealise mulje jätan. Kingsepp arvas kunagi, et mu õe 40 number saapad kuuluvad mu tütrele, ja ma olin sel ajal vaevu 20 aastat vana.. Ja poes pole minu käest iialgi dokumenti küsitud, juba 15-aastasest saadik. Ehk peaks alla andma. On inimesi, kes on juba sünnist saadik vanad hinged, mina olen ilmselgelt vana keha. Whatcha gonna do.
Kõigele lisaks avastasin ma internetist sellise artikli. No ausalt. Hea teada, et täiskasvanud inimesena ei ole ma vastutav, kui laps tahab "suurt inimest mängida" ja näiteks suitsetada, viina juua või keppi teha, siis ma võin vabalt teda nendes tegevustes abistada. Noh, sest ta ise ju tahtis ja käitus vastavalt, ärgu pärast siis podisegu, kui pea valutab, süda on paha ja pissimine on valus.
Ma lähen nii raevu nende lollide vanaättide peale, kes selliseid asju nagu muuseas suust välja ajavad. Noh, et kui vägistamine oleks ikka reaalselt vägistamine, siis naise keha ei laseks sellel toimuda (tore teada, aitähh, 70-aastane vanaonu) ja nüüd siis, et lapsed, kes käituvad ise täiskasvanulikult, peaksid saama ka täiskasvanutena koheldud ja ärgu maailm kobisegu (kas see pole mitte iga pedofiili lemmik-õigustus endale: aga see lapsuke ise tahtis!!). Mul on tunne, et sellised sõnavõtud peaks automaatselt liigitama mentaalse haiguse nähtude alla ja panema sellised inimesed kusagile turvalisse kohta luku taha. Ausalt.
Üldiselt eelistan ma viimasel ajal kodust üldse mitte lahkuda. Lihtsalt vaatan, kuidas mu tomatid kasvavad, nässerdan koera ja hoian madalat profiili. Peale dokumentaalfilmide meeldib mulle muusikat ka kuulata. Siin on näiteks lugu, mis mulle viimasel ajal päris hästi meeldib:
Aug 9, 2013
The Bridge
Ma olen jälle dokumentaalide lainel. Viimase paari päevaga olen neid neelanud päris korralikult. Aga see siin on üks kõige-kõige valusamaid ja mõjuvamaid. Okei, peale selle ühe dokumentaalseriaali, mis rääkis Auschwitzist, aga seda ma siia riputama ei hakka.
Igatahes... Kusagil seal keskpaigas räägib üks tüüp, kes sellest hüppest eluga välja tuli. Päris uskumatu, aga tõsi. Ja siis on üks tüüp, kes tahtis hüpata, aga politseinikud "kasutasid tema poega tema vastu ära" ja veensid teda mitte hüppama. Üldse... Väga kummaline ja natuke hirmutav vaadata. Kuidas inimesed reaalselt üle reelingu ronivad ja tühjusse hüppavad. Seal samas, sinu silme ees.
Ja ma pean elule tänulik olema, sest ma istun siin, oma elutoa diivanil, ja hetkel on mu ainus mure see, et koer magab juba pool tundi mu varvastel ja ma kahtlustan oma jalalabas gangreeni. Igatahes ei seisa ma ööpimeduses kusagil sillal, ei vahi vett ega mõtle... Millest iganes. Mitte millestki.
Ainus, mis mind tõeliselt rööpast välja lõi, olid mõned kadunute omaksed, kes puhta südamega tunnistasid, kuidas nad oma kallid vabaks lasid. Lasid neil minna. Mina nii võimekas vist ei oleks. Never know, muidugi, aga... Kui keegi minu armsatest tuleks ja ausalt ütleks, et ta kavatseb enesetappu, kas ma suudaksin siis lihtsalt paluda, et ta hüvastijätmata ei lahkuks? Ma ei kujuta seda ettegi.
Samas kujutan ma vägagi selgelt ette, kuidas keegi on otsustanud end ära tappa ning ei mõtle mitte sekunditki sellele, kuidas see teistele inimestele tema ümber mõjub. Surm tundub nii individuaalne, nii üksildane, nii isiklik... Aga keegi pole kunagi päris üksi. Sul on alati inimesed, kes hoolivad, sel hetkel on seda lihtsalt täiesti võimatu tajuda. Või pigem, uskuda. Ma olen olnud mõlemal pool seda situatsiooni. Ja ma ei oska öelda, kumb seis raskem oli. Ma võin vaid väita, et ma tean, mida kumbki pool tunneb. Ja soovitada: ärge minge, ilma hüvasti jätmata. Andke maailmale vähemalt väike võimalus ennast tõestada ja teid ümber veenda, okei?
Aug 4, 2013
Minu notsu esimene festival
Esiteks pean ma alustama sellest, et kui minu lemmikvennad midagi tahavad, siis mina olen see sucker, kes oma sõnu sööb ja järele annab. Nii eile ka. Aga selleni me veel jõuame.
Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes).
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla.
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki.
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära.
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D
Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)
Umbes kella viie paiku Andres helistas ja kutsus linna. Et plaani mõelda ja nii :) Pärast tuliseid vaidlusi ja kõva argumenteerimist jäi peale otsus Võsule minna ja kohalik Fest üle vaadata. Enne veel muidugi palju ootamist, sest Arti ja Märt ei saanud peegli eest minema vms (mis tundub kummaline, sest kumbki ei näinud majast väljudes oluliselt parem välja, kui sisenedes).
Esimene üllatus saabus kohe Võsule sisenedes. Terve asula oli lihtsalt servast servani täis autosid ja inimesi. Autod olid kõnniteedel ja rattaparklates, inimesed olid keset sõiduteed, see oli hullumaja :) Tegelikult see ongi põhjus, miks Võsu tegelikult suurte ürituste korraldamiseks ei sobi: kui kohale tuleb rohkem, kui kahe suguvõsa jagu rahvast, siis peaks terve asula tegelikult ühesuunaliseks muutma. Lihtsalt ei ole võimalik laveerida oma autoga läbi ratturite, lapsevankrite, koerte, paarikeste (mis värk neil on, et nad PEAVAD käima üksteise kõrval ja olema üksteise kaenlasse sulanud? Ma saan aru, et armastus, aga kitsastes oludes... See neiuke ikka käib tolle noormehe kaenlaaugust väljas..?) ja veel vastutulevas liikluses. Natuke jube oli küll. Aga me saime pargitud isegi, kuulsime päris palju Koit Toomet, üsna vähe Põhja-Tallinnat ja väga vähe Facelift Deeri. Noh, meie õigustuseks: ega meil pileteid ei olnud tegelikult, me istusime niisama ja nautisime suve. Kogemusena täitsa arvestatav. Mu hingest suutis peaaegu välja murda meeleheitlik Koit Toome fännitar :D
Kui me õhtul kella kümne paiku Võsult lahkusime, oli olukord endiselt üsna pidune. Esimene suund Viitnale, et midagi süüa skoorida. Meie esimene idee oli burger, aga meie lemmikputka ees oli suur saba, keegi oli esimest ööd tööl ilmselt ja ühest autost lasti üsna valjult miskit klubimuusikat. Me hirmusime ja lahkusime. Järgmine valik oli Arturi šašlõkk, mis oli tegelikult väga hea idee. Töö kiire ja korralik. Kõik sõid ja kiitsid, isegi Arti, kes tellis midagi, mis nägi välja nagu steroididel üles kasvatatud tortilla.
Rakveres läksid esimesed nõrgad koju. Nõrkade all mõtlen ma siis Andrest ja Artit. Ja Märt oli otsustanud iga hinna eest (eba)Terve 2013 üle tšekata. Muidugi oli juba algusest peale selge, et ta saab, mis tahab. Aga kõigepealt oli mul tarvis kodus käia, paar ust kinni panna ja kontrollida, et mu koer ei lõuga. Plaanis oli ainult see pisike viga, et kui ma saabusin, siis hakkas ta kohe lõugama ja enam järgi ei jätnudki.
Kuna ma kardan meie naabreid ja koerast oli ka kahju, siis tegin ma ainsa liigutuse, mida üks korralik koeraomanik teha saab: ma haarasin ta kaenlasse ja võtsin kaasa. Õnneks olime me just päeval tema turvavarustuse kokku pannud, Tricky sai traksid selga ja sõit võis alata. Korjasime Marii peale ja suundusime Udrikule. Mul oli juba Kadrinas kusagil vererõhk laes. Kes enam ei mäleta, miks mulle see festival nii vastukarva on, siis põhjus on siin: Ebaterve 2012
Notsu oli ka rahulolematu, peamiselt ilmselt sellepärast, et ma tulin ja viisin ta müstilisele autotripile keset pimedat ööd. Õnneks ei olnud kordagi momenti, kus oleks olnud oht piletit osta, seega sel aastal ei maksnud ma vähemalt oma hädadele peale. Kui ma olin koerale oma vööst kiire jalutusrihma meisterdanud, käisime me ringi lava juures ka ära. Plats oli endiselt kohutavalt pime ja heinane. Lava oli sel aastal natuke suurem ja ei näinud välja, nagu oleks see kellegi kuurinurgas kokku klopsitud. Mu koer tõmbas tohutult positiivset tähelepanu ja inimesed käisid teda silitamas. Mulle hakkas siiski mõne minuti jooksul tunduma, et koeraga lava ees seismine läheneb ohtlikult loomapiinamisele ning me läksime autosse ära.
Ma pean ütlema, et ma olen uhke oma looma üle, kes kogu selle kesköise tripiga üllatavalt mõnusalt hakkama sai, eriti pärast seda, kui ma heinamaa ta kasukast välja olin kaapinud ja talle nahktagi ümber panin. Selle tagi sees magas ta rahulikult lausa paar tundi maha. Tõeline rocki-loom noh :D
Samal ajal, nagu ma pärast kuulsin, õpetas Märt helimehele, kuidas pult töötab ja mida helimehe töö endast laias laastus üldse kujutab. Keegi vist arvas, et see on mõnus ametikoht, sest telgi all kuivas on hea võileibu nosida... Ma ootan pikisilmi seda hetke, kus sinna tiimi satuks reaalselt inimene, kes teab, mida ta teeb. Kes annaks piltlikus mõttes inimestele vastu hambaid ja käsiks jama jätta. Sa ei saa mingit suvalist majaläbu laialt väljareklaamida ja selle eest raha küsida. See pole normaalne, okei?
Igatahes saabusime me öösel koos koju ja nii mul kui koeral oli väga hea uni terve öö. Mina olen nüüdseks, muide, ka juuksuris jõudnud ära käia ja tulemusega üsna rahul. Ütleme nii, et ma läksin pikkadest juustest praktiliselt poisipeaks kõigest kolmveerand tunniga. Natuke šokeeriv, aga minu arust täitsa lahe variant :D
Siin on teile siis ka tänase päeva fotonurk. Minu uus soeng, minu rock-koer ja eilne Võsu Fest ka. Ilusat pühapäeva! :)
Subscribe to:
Posts (Atom)