Pole paremaid, halvemaid aegu...

Isegi minul, vanal sisemise rahu gurul, 
On vahel natuke raskemaid momente. 
Isegi siis, kui ma olen kindel, et olen end lõpuks kõige vastu immuunseks muutnud, tuleb momente, mis vana valu liigagi eredalt meelde toovad. 
Ja kõik läheb taas vana ringi pidi: 
Kogu vana viha ja valu tormab lainetena tagasi, 
Ainus mõte on: millega ma selle ometi ära olen teeninud?? 
Ja järgnevad paar tundi kuni paar päeva mööduvad korralikus enesehaletsuses. 
Ja siis tulevad taas paremad päevad. 
Sest miski ei kesta igavesti. 
Kusagil, tähteda taga, on ehk midagi paremat... 
Kusagil ootab ehk miski, mis haiget ei tee. 
Ma olen viimasel ajal leidnud päris mitu inimest, 
Kes on umbes sarnases olukorras, kui mina mõned aastad tagasi. 
Ja mul hakkab meeletult piinlik oma tobedate mõtete pärast, 
Kui ma nendega räägin. 
Mis pimedusest saab minu puhul enam juttu olla? Mis valust? 
Ma olen püüdnud olemas olla, olen püüdnud kuulata, 
Aga see on minu jaoks raske. Sest mu enda pimedus muutub siis sügavamaks. 
Mis õigusega ma nurisen? 
Ma olen suutnud paljud asjad efektiivselt maha matta, 
Paljud asjad nii kaugele ära peita, et ma isegi ei leia neid üles. 
Me kõik oleme katkised inimesed, mu kallid. 
Me kõik oleme vigased. Aga omakeskis pole meil vigagi. 
Ma tahaksin ainult, et ma suudaksin veel veidikene tugevam olla. 
Veel veidike vähem tunda. Veel veidi rohkemat ignoreerida. 
Naermine läbi pisarate muutub aina kergemaks, 
Lõpuks pisaraid enam polegi, aga see ei tähenda, et nad lähedal ei oleks. 
Ma ei tee end vist iialgi maailmale selgeks. 
Need, kes peaksid, ei saa minust vist iial aru. 

Kui ma sündisin, läks midagi vist valesti. 
Ma ootasin teie kõigiga kohtumist nii väga. 
Me pidime jagama üht kõige erilisemat kogemust, 
Mida meiesugused väikesed tolmukübemed siin suures ruumis kogeda saavad. 
Aga miski läks valesti. Ja nüüd ei ole minus enam mingit erilist rõõmu. 
Kas see pidigi nii olema? 
Ma arvasin, et me hakkame võitlema krokodillide ja vesiliivaga, 
Ma ei tulnud kordagi selle peale, et me võitleme üksteise ja iseendaga. 
Ma ei teadnud, et see selline olema saab. 
Ma olin juba välja mõelnud, kuidas hairünnakut tagasi tõrjuda, 
Aga ma polnud valmistunud selleks koletiseks minu enda sees. 
Kuidas tappa midagi, mis on peidus inimese sees? 
Kuidas tappa midagi, mis toitub rõõmust ja armastusest? 
Sest tundub, et teda surnuks näljutades nälgime ka me ise... 

 

Pidu meie tänavas

Ma tahan teid hoiatada, armsad sõbrad: 
Kui elu läheb LIIGA põnevaks, siis ei ole ka eriti hea :D  
Vererõhuga võib niiviisi püsivaid probleeme tekkida.. 
Aga õnneks on mul mu armsad mehed, 
Kes mind igal sammul edasi lohistavad, kui ma ise enam astuda ei taha :) 

Ja ma pean tunnistama, et selle kõigega seoses olen ma olnud laisk kirjutama. Ühiskondlikult kütab hetkel kõige enam kirgi too traditsioonilist perekonda kaitsma kutsuv petitsioon, mille kohta kõik juba sõna on võtnud ja kuigi mul mingil hetkel oli plaan tollest asjast pikem post kokku panna, siis... No ausalt öeldes ma leian juba praeguseks, et ignoreerimine on ehk efektiivsemgi, kui asja suure kella külge panemine. Ainus, mida ma öelda tahan... Ja ausalt: minu isiklikku arvamust täiesti kõrvale lükates, kui palju on meil Eestis lastekodulapsi? Rohkem kui tohiks, võiks, peaks. Ja mida paganat saab meil ühiskonnana olla selle vastu, kui mõni korralik geipaar mõnedele neist tõelist kodu pakub?? Meie "traditsioonilised perekonnad" ei kihuta just autodega kohale, et neid kõigi ja mitte kellegi lapsi päästa. 
Rohkem ma midagi ei ütlegi. Las jääda. 
Inimesed on kevade saabumise puhul kohe üleüldiselt natuke hulluks kätte läinud. Kes mõtleb elumuutusele, kes unistab maailmavallutusest, kes on lihtsalt kolm korda depressiivsem kui tavaliselt. Kuidagi on pime talv üle elatud ja nüüd... Nüüd ei tea enam, kelle manu esimesena joosta, keda esimesena lohutada, kellel esimesena tuure maha keerata. Rahuneme nüüd natuke, armsad kaaskondlased! Suvi pole veel käes, aga küll ta jõuab. Ja küll saab see elugi muudetud ning maailm vallutatud. Ja depressiooniga on nii, et... Kui sa tegelikult ei ole valmis abi otsima (ma mõtlen siin reaalset väljaõppinud professionaali, kes teab, mida teeb) siis ära lao oma armastavatele sõpradele rohkem kaela, kui nad tassida jaksavad. Ma ei taha olla julm või hoolimatu, aga on suur vahe, kas vahel oma lähedastele teetassi taga elumuresid kurta, või istuda äkitsi terve öö fesaris, ähvardada teha asju, mis ei kuulu kuidagi kokku terve psüühikaga ja... See ei ole aus. See on löök allapoole vööd. Eriti, kui teine on tuhandete kilomeetrite kaugusel ega oska mitte midagi sinu jutuga peale hakata. No mida? Milleks? 
Sellepärast usun ma kindlalt pidevatesse jutuajamistesse. Noh, et hoida end teise eluga kursis juba siis, kui mured on veel väikesed ja rõõmud värsked. Et ei oleks selliseid hilisöiseid kriisikoosolekuid. Sõbrad on just selleks, et nendega oma elu jagada. Kasvõi rääkida mitte nendega, vaid nende poole, et omaenda mõtetest aru saada. Aga neid ei tohiks võtta kui professionaalset vetelpäästebrigaadi, kes sind igal ajal ja ülima ettevalmistusega sügavast veest välja toovad. Meil kahjuks ei ole väljaõppinud sõpru. Igaüks üritab kuidagi selles häguses vees mulistades oma pead veepinnal hoida :) 
Ma loodan igatahes, et tänasel päikeselisel päeval on teil kõigil üks norskav koer, tass kuuma kohvi, tükk kohupiimakooki ja vajadusel paar sõpra telefoni kontaktilistis. Ärge laske sel hullul kevadel omale liiga sügavale pähe ronida :) Mulistame edasi, me jõuame nii veel kaugele!         

Poole rohkem teatrit

Eile oli taaaaaaaas üks Jane Eyre. 
Ausalt, ma arvan, et olen hetkel ilmselt seda etendust enim näinud inimene riigis. Kui ehk teatri oma meeskond välja arvata :D 
Ja ma pean ütlema, et mulle hakkab see üksinda teatriskäimine täitsa meeldima. Palju aega mõtteid mõlgutada, palju aega keskenduda hetkele :) 
Ja pealegi, pimedas saalis on ilmselgelt üsna ükskõik, kas sa istud tuttava või võõra kõrval. 
Jane Eyre on endiselt üks mu suur-suur armastus, kuigi pärast üleeilset Suve ja suitsu pean ma ütlema, et talle on tekkinud konkurente :D 
Ootan pikisilmi juba Algernoni ja Meresõitjat, mis ilmselgelt on ka täiesti suurepärased asjad. Ma olen selles veendunud. Eriti sellepärast, et ma Algernoni juba korra näinud olen ja kui ma õigesti mäletan, siis isegi kirjutasin sellest juba kunagi pikalt ja laialt :) 
Rrrhhh. Ma armastan oma uusi kingi ja ma armastan teatrit ja kõige rohkem armastan ma nende kahe ühendamist, isegi kui see tähendab teatri ees jääl piruettide tegemist :D 
Ja kõige lahedam selle lavastuse juures on muide see, et mitte ükski etendus pole sarnane. Kuna see on üks igavene pikk jurakas näidend, siis juhtub alati midagi huvitavat. Näitlejad mugandavad tekste, helimehed unustavad mikreid sisselülitada (või nagu eile, räägivad kusagil mujal telefoniga sel ajal, kui kogu värk toimub :D) Ja mõned tekstid on mul küll niiiiiiiii peas, et valus on, kui näitleja midagi vahelt ära jätab :) 
Mulle tegi eile muide üks asi muret ka... Kas on võimalik, et inimesed tulevad seda tükki vaatama teadmata, et see on kolmevaatuseline?? Sest ma võin vanduda, et rohkem kui paar autot sõitis teisel vaheajal teatri juurest minema... No... Sest pole ju võimalik, et neile lihtsalt ei meeldinud?? Minu meelest küll pole. 
Ja õed tulid ka eile koju, mis on alati päris tore. Nendega koos tuleb millegipärast alati terve posu erinevaid kummalisi külalisi, kes ei lase elul igavaks minna. Muidu me olemegi koeraga alati kahekesi ja lebaskleme niisama. Aga külalised teevad kõik ikka kõvasti põnevamaks. Saab vahelduseks midagi muud teha peale kellegi karvase kõrvataguse sügamise :D
         

Sõnad - kui vähe need tähendavad...

... kui nad tulevad natuke liiga hilja. 
Märts on üksinda teatriskäimise kuu. Minul igatahes küll.
Ja mulle väga meeldib, esimese kogemuse järgi vähemalt. 
Suvi ja suits. Ja kuidagi ideaalne oli mu üksindus selles saalis. 
Mait Joorits on midagi maagilist ja kaunist lihaks ja vereks muutnud. 
Seal, väikese saali laval, on äkki terve maailmatäis tundeid ja ruumi. 
Ma peaaegu unustasin, et istmed on ebamugavad, et mul on jalad krampis, 
Et mu põlved togivad eesistujat kuklasse... Et kusagil on veel midagi muud. 
See, mida mina nägin, oli hulk väga eksinud inimesi. 
Selliseid, kes ei suuda end välja rebida oma sisseharjunud tavadest, kommetest, arusaamadest, ettekirjutustest, kohustustest. 
Aga armastus saab olla ainult vaba. Armastus ei ole leppimine, harjumine, see ei allu reeglitele, see ei tule käsu peale. 
Kui sa ei suuda end vabaks rebida, kõike muud unustada, siis ei ole see kunagi päris see. 
Armastus ei ole ju vaid mingi jumalik valgus, millel kehaga midagi pistmist pole... Aga samavõrra ei saa see olla ka puhas füüsiline ja bioloogiline vajadus. Ja aeg ei ole kunagi see õige... 
Ehk peaksime me kõik vähemalt korra elus armastuse nimel metafüüsilises mõttes surema, end läbi selle uuesti avastama, laskma kõigel üleliigsel minna, andma iseendale loa olla oma armastuses vaba. 
Tegelikult oli selles lavastuses vaid kaks kammitsateta inimest. Üks, kes nautis oma vabadust lausa hullumeelsuse piiril, teine, kes julges OLLA. Naiivne, lärmakas, ebakonventsionaalne. Kui kaugele oma vabadus siis viia? Kas isiklik vabadus kaalub üles teiste inimeste rahulolu? Kas isiklik õnn on kõige olulisem? Või on iga olemise juures vaja killukest märterlust? 
Kõik see oli tegelikult meeletult ilus, traagiline ja innustav. 
Mulle meeldis vist peaaegu kõik kostüümidest näitlejateni, kui veidi vinguda, siis vaid ebamugavate istmete ja kitsaste reavahede pärast :) 
Iga inimese sees on väike mässaja ja teda ei tasu päris ära lämmatada. Las ta kannustab meid vahel natuke edasi, las muudab meid vahel veidi hullumeelseteks. Ma arvan, et seda on vaja :)
Ja kes ütleb, et üksinda tuntud ja läbipõetud armastusepalang on vähem tõeline kui kahepoolne? Kannatus, ilu ja valu on ju päris sama. Sama lootus ja rõõm, samad tunded... 
Kõik lendab ju kord suitsuna taevasse. Jääb ainult igavik...

  


 
             

A weird life.

Siin see nüüd siis on. Ristumiskoht. Mis nüüd siis saab? 
Ma olen suutnud oma elu nii puhtaks teha, 
Kui ilmselt üldse inimlikult võimalik. 
Mul pole hetkel kooli, tööd, rahalisi kohustusi... 
Ideaalne hetk teha elulisi otsuseid. 
Mida ma siis tahan? Välismaale minna? Millist tööd ma tahan? 
Kas ma jään siia? Kas ma tahan reisida?
Ja endale tüüpiliselt pole mul ühtki vastust. 
Ma ei tea. Pole kunagi teadnud ja ei tea endiselt. 
Üks kena, lausa ideaalilähedane töövõimalus on hetkel õhus. 
Võib-olla isegi kaks, kui ma piisavalt motiveeritud olen. 
Kas ma seda tahangi? 
Kui ma siin töö leian, siis ma siia ka jään. 
Kodu, töö, koer... 
Kas ma peaksin soovima midagi suuremat? Minema kaugemale? 
Peaksin ma seadma suuremaid sihte? Riskima nüüd, kui selleks on võimalus? 
Aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ehk olen ma hoolimata oma suurest kujutlusvõimest ja suurtest unistustest siiski väikelinnatüdruk. 
Ma armastan oma Rakveret koos selle väikese teatri, auklike tänavate ja tuttavate nägudega. 
Ma võiksin just nüüd pakkida oma paar asja, 
Võtta selle raha, mis mul parasjagu on ja... 
Minna. Riskida. Loota parimat. Nagu Foxy näiteks :) 
Ja ma tean, et maanduksin jalgadele, sest muud võimalust ei ole. 
Mul on seljatagune, mul on võimalused, mul on puhas leht. 
Aga... 
Aga kas ma seda tegelikult tahan? 
Unistada vagabondi elust on ju imetore, hullumeelsed kohad, hullumeelne elu, hullumeelsed inimesed, piiritud võimalused. 
Teine võimalus on jääda siia samasse. 
Oma väikesesse linna, töötada alal, mis on end minu jaoks juba tõestanud, elada vaikset ja väikest elu, kasvatada oma lilli ja koera, äkki õppida lõpuks ka reaalset aeda hooldama :D 
See elu ei tundugi enam nii õudne ja ahistav, kui mõned aastad tagasi. 
Mul on siin kodu, mida ma armastan, mul on koer ja inimesed... 
Jah, Fox, sul on õigus. Ma leiaksin uued inimesed, ma saaksin hakkama. 
Kas oleks liiga palju soovida, et keegi mu elu stsenaariumi minu eest valmis kirjutaks? :) 
Ehk olen ma hinges siiski väikelinnatüdruk... 
Elada oma väikest, vaikset, tagasihoidlikku elu nii hästi või halvasti, kui ma suudan... Kas see on kehvem unistus, kui kõik need teised? 
Ma olen elanud 26-aastaseks ilma, et ma oleksin tegelikult vastu võtnud ühtki suuremat otsust. 
Ma olen küll jooksnud ühele ja teisele poole, 
Kuid pole siiani reaalselt OTSUSTANUD. 
Ehk on nüüd aeg. Aeg mõned unistused unistusteks jättagi ja hakata elama. 
Reaalselt Elama. Ka see on väljakutse. 
Sest siiani olen ma kuidagi kulgenud. Kohustusteta, eesmärkideta... 
Lootuses, et saatus paneb mu lõpuks ise paika. 
Pidevalt soovides midagi enamat, aga samas soovides mitte midagi. 
Ma olen kartnud. Kohutavalt kartnud teha otsuseid, 
Sest ma olen liiga kaua tahtnud valmistada heameelt liiga paljudele inimestele. 
Ja nagu poliitikas ikka: tehtud otsused toovad pooldajaid, aga ka vastaseid. 
Ja ma ei tahtnud, et keegi saaks ühtki mu sammu kritiseerida. 
Ma ei ole kunagi täiuslik olnud, pole kunagi säranud, pole kunagi olnud eriliselt silmapaistev... 
Ja minu mõtetes: kui sa pole ideaalne, siis ole nii hall ja tagasihoidlik, kui võimalik. Siis ei panda ehk su puudusi tähele. 
Ma olen elanud ooterežiimil, sest otsused oleksid tähendanud kriitikat. 
Minu vildakas loogika :) 
Ma olen liiga palju kartnud. Ma olen olnud hirmust meeletu, sest.. 
No mis sest enam. 
Aga nüüd on aeg otsuseid teha. 
On aeg võtta riske. On aeg hirmudele vastu seista. 
Kas te suudate uskuda, kuidas üks inimene võib oma elu keeruliseks mõelda? :) 
Ja ma vist juba tean, mida ma teha tahan. 
Ma vist tahangi nüüd osad teeotsad sulgeda. 
On aeg elu TÕELISELT põnevaks teha ja mängida piiratud hulga kaartidega.