Jõul on juba peaaegu käes, homme liigub ka famiilia juba koju. Laupäeval on väike perekondlik koosolemine vanaema juures, pühapäeval väike perekondlik koosolemine meie sõpruskonnaga... Siis juba jõul ja Green Christmas ja... Oehhh. Kuidagi olen ma suutnud oma rahuliku aja maha logeleda ja kõik kiired ja olulised asjad jätta kiirele ja pingelisele ajale. Aga no problem. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Ma elan viimasel ajal üldse mingis üsna teises maailmas... Teha polegi nagu suurt midagi, aga pidevalt on väsimus ja tunne, et aega ei ole - kohe üldse ei ole. Mõnes mõttes ju õige ka, sest ma kipun oma aega üsna heldelt kulutama. Noh, ma pole suurem majandaja ei raha ega ajaga.
Mul on, muide, üsna lühikese ajaga juba kaks läpparit pildi kotti visanud ja koostööst minuga keeldunud. Ma olen pettunud. Hetkel puudub mul seega oma arvuti, ma olen kaugel oma pildipankadest, mille ma läpakatesse sisse seadsin ja vähem on vabadust igal suvalisel hetkel netis passida. Seega andke mulle andeks. Ma teen oma parima üsna kehvas olukorras. Ja antud seisu võib vist kirjeldada kui ülinõrka netivõõrutust.
Olen viimasel ajal lihtsalt hästi palju lugenud ja mulle hakkab meenuma, miks ma raamatuid nii tohutult armastan... The Equus on ilmselt üks geniaalsemaid asju, millele ma oma näpud külge olen saanud. Vabandan juba ette, sest mul on see raamat inglise keeles ja kui selle pealkiri on meil kuidagi teisiti tõlgitud, siis ma ei ole kursis. Aga selline teema, mida võiks lahendada täiesti õõvastavalt ja tülgastavalt, on võetud ja kirjutatud inimlikuks ja mingil määral isegi kaastunnet tekitavaks. Läheb kiiresti ka, pigem brožüür kui tõeline raamat isegi :D
Ja teine geniaalne kirjanduslik leid, mille ma olen teinud, on Tappa Laulurästast, mille ma eile öösel lõpetasin ja seetõttu nüüd veidi segase unegraafikuga maadlen. Aga tõeliselt suurepärane ja armas, ma lihtsalt ei saanud seda enam käest panna. Vanemuise samanimeline etendus, mis selle raamatu ainetel on tehtud, on meil Leeniga juba ammu vaadatud, aga piinlik küll, raamatut ma siiani kätte võtnud ei olnudki. Nüüd on viga parandatud ja ma olen väga õnnelik, et ma seda tegin. Paar korda kiskus mu viimasel ajal kuidagi eriliselt märja koha peal olevatest silmadest isegi pisara välja.
Samas ma töinangi praegu igasuguste uskumatute asjade peale. Näiteks Olerexi jõulureklaam ja Hannes Hermaküla mõttemaailm... Nojah. Ju siis hakkab harras jõuluaeg kuidagi ajudele.
Kõigest hoolimata püüdsin ma täna oma tillukese õe sünnipäevale piisavat tähelepanu pöörata, hommikul juba ootas teda köögilaual kingitus ja kaart, viisin ta autoga tööle ära (okei-okei, see polnud tegelikult niiväga ta sünna puhul, ta lihtsalt magas sisse ja ei jõudnud enam bussile), õhtul korjasin ta linnast peale, kodus oli hea toit valmis, kook ootas külmikus... No ühesõnaga, ma väga püüdsin.
Kahjuks on tema graafik viimasel ajal nii hull ja uneaega nii vähe, et tähistamisest ei tulnud suurt miskit välja. Mina sõin veel öösel kella kaheteist ajal tüki torti, tema ei jaksanud enam sedagi, šampaklaase lõime kokku, aga mingit pikka pidu polnud, ta roomas üsna esimesel võimalusel magama :) Ja mina suutsin kõige tipuks veel ühe meie väärtusliku šampaklaasi ära lõhkuda (ärge mu emale midagi öelge ainult!!! :D)... Ja me veel kinkisime need emale millaski mingiks tähtpäevaks ja need on nii kenad... Mul on enda pärast väga piinlik.
Ainus, mida ma nüüd reaalselt veel jõuluks sooviksin, oleks vaikuse üleküllus, kõvasti rahu ja SEEEEE
Vott lõpuks üks lauamäng, milles ma reaalselt tugev oleksin ja mida ma võiksin pool igavikku mängida. Ohh, raamatud... Millal mul neist ükskord kõrini saab? :) Jah, kahjuks meeldib mulle oma reaalsusest põgeneda ja seda hüljatuna kõikjale maha jätta. Raamatumaailmad on alati nii-nii palju põnevamad. Kui ma ükskord end kokku võtan, tahaksin ma väga kasvõi ühe raamatu kirjutada. Midagi paeluvat ja mõtlemapanevat... Midagi sooja ja armsat. Kui ma ükskord end kokku võtan.
Ideaalis võiksin ma muidugi ka raamatupoodi omada. Aga ilmselt oleksin ma midagi Dylan Morani kehastatud Bernardi sarnast ning praktiliselt välistaksin võimaluse, et keegi reaalselt mult mõne raamatu ostaks :D
Ohhh... Ja nüüd ma kolistangi korraks magama, enne kui päev reaalset tegutsemist hakkab nõudma. Kriss kella poole seitsmeks bussile, kodu korda, paari poodi, poole neljaks sadamasse, õhtul paar üritust/kohtumist...
No comments:
Post a Comment