Kuidas Hannes Hermaküla mind nutma pani.

Keegi ei olnud ilmselt rohkem üllatunud, kui mina. 
Meelis magas alles sügavat und, kui ma kella poole kümne ajal alla tulin, 
Kohvi kuumaks ajasin ning hommikuse võileiva kõrvale lugemismaterjali otsisin. 
Ma pean nüüd tunnistama, et olen jubedalt laisk 
Ja pole siiani viitsinud oma ajakirjandust Tartust koju ümber sunata. 
Seega lappasin ajalehekotis, mille Leeni mulle Tartust nädal tagasi toonud oli. 
Ja avastasin ühe, kui ma ei eksi, siis novembrist pärit Päevalehe Laupäevalehe. 
Ja seal sees oli intervjuu Hannes Hermakülaga. 
Uskuge, endalegi täiesti ootamatult lugesin ma seda lugu vist kolm korda üle, 
Luristasin vaikselt nina ja pühkisin pisaraid. 
Üldiselt ma ei ole eriti nutune inimene, isegi kui tahaks nutta, tavaliselt see ei õnnestu :) 
Ja nüüd siis nii... 
Külaline magab elutoas, mina töinan köögis... 
Õnneks oli Meelis sügava unega. Aga endal oli kummaline siiski. 
Lihtsalt absoluutselt kõik selles kirjatükis liigutas mind. 
See positiivsus, see usk ja usaldus, mõistlikkus, rahu, armastus... 
Ilmselt mõjus mulle kõik. Ma tahaksin ise nii rahulik ja kindel olla. 
Ja tema isa surmalugu vajutab mulle alati jube valusasse kohta südames. 
Ma suudan samastuda. Tegelikult olen ma ju täpselt sama üle elanud, 
Ehk ainult nooremana. 
Ja kohv läks külmaks, võileib jäi pooleli, ma lihtsalt ei suutnud. 
Ma pole kaua-kaua nii korralikult ja puhastavalt, 
Isegi kui ka hüsteeriliselt ja meeleheitlikut, nutnud. 
Ilmselt tegi head. Uut hoogu pole igatahes enam tulnud. 
Mõnikord lihtsalt juhtub. 
Iseenesest on mul olnud hea aeg. Peaaegu. 
Ma olen palju liikunud, palju müdistanud ja möllanud, planeerinud ja korraldanud, 
Aga samas ka end kuidagi väga efektiivselt enamusest inimestest ära lõiganud. 
Jah, vahel tunnen ma end kuidagi kohutavalt üksikuna. 
Aga samas, millal siis veel, kui mitte praegu. Keskenduda endale, ilma surveta. 
Lihtsalt segane aeg on, ma tahaksin kuidagi leida mingit sisemist rahu. 
Maailm jääb nagunii segaseks, suureks, kaootiliseks ja lärmakaks. 
Aga seda ma kadestan. Seda Hannese sisemist rahu. 
Vähemalt õhkub seda rahu temast väljapoole, olgu sisemisega kuidas on. 
Ma kadestan teda väga. 
Ma tahaksin sellist taustsüsteemi, sellist... 
Kuidas seda öelda? Sellist paigasolekut. Just paigas, mitte paigal. 
Ilmselt on minu probleem hetkel massiivses ülemõtlemises ja räiges tegutsemisvähesuses. 
Ma vajan eesmärke ja liikumist, ma vajan kontrolli ja korraldamist. 
Ja vähem aega lehelugemiseks :) 

Aga üks, mida ma siiralt soovin: 
Hannes Hermakülale ja tema perele maailma kõige ilusamat ja südamlikumat jõuluaega, 
Tonnide viisi hingerahu ja tarkust, et just niisama õnnelikuna edasi minna. 
Kui sa kellegi pärast juba pisaraid suudad valada, 
Siis on nad olulised. Ja kui nad on olulised, siis soovid sa neile parimat. 
Ja mina soovin. Ainult parimat.