Jane Eyre

Nüüd olen ma siis ametlikult, pileti ja täie õigusega selle etenduse ära näinud. Õiglane oleks ilmselt ette hoiatada, et ma kavatsen lahata oma kogemust algusest lõpuni. Mitte väga detailselt, aga need, kes päris pimeduses kobavad, ja ei taha oma elamust rikkuda, ei pea edasi lugema. 
Here goes. Mulle meeldis väga see, et kogu teatrimaja kannab Jane Eyre'i pitserit. Kõikjal on küünlad ja sisekujunduslikud elemendid, mis juba välisuksest saadik meeleolu annavad. Minu meelest on õuelaternad elavate küünaldega jube armas mõte. Toidukile suhtes olen ma mõneti kahtleval seisukohal, aga noh... Ega halba ka ei tee ju? :D Ja see, et gripihooaeg käes on, oli ka elavalt mõistetav. 
Ma pean esiteks kohe ära ütlema, et ma ilmselt ei ole kõige erapooletum inimene maailmas seda etendust kommenteerima, sest ma olen lihtsalt nii armunud Hannes Kaljujärve. Ja tema häälde. Ühesõnaga, ma olen juba ette vaimustatud. Aga, üldsuse rõõmuks, on ka kohti, mida ma suudan veidi kritiseerida. Ma luban. Ei tule puhtalt roosamannat ja vikerkaarevärvilisi ükssarvikuid. 
Maarika Mesipuu hakkab vaikselt oma rolli sisse kasvama. Või mis, hakkab vaikselt liikuma selles suunas, kuidas mina Jane'i oma vaimusilmas näen. Mis on minust isekas, ma tean :) Silja Miksil on jällegi probleeme rollide vahel ümberlülitumisega. Ühe rolli kriiskav ja läbilõikav hääl läbib kõiki ta tegelaskujusid. Lihtsalt veidike hakkab kõrvadele. Liisa Aibel tunneb end sireeni ja võrgutaja rollis valusalt ebamugavalt ja seda on näha. 
Üldiselt tegi Ülle Lichtfeld ilmselgelt parimad rollid, seda oli kena vaadata. Enesekindel, naljakas, vaba ja pingutuseta. Kõik paigas. Polnud piinlik, polnud kummaline. Vahepeal oli kohe väga-väga naljakas.
Tegelikult on asi, mis mind kogu selle kauni asja juures enim häiris, hoopis etenduse lõpp. Kulminatsioon, milleni kogu tegevus selles kolmetunnises eeposes liigub, jääb tulemata. Ma mõistan, et lavastaja on kogu asja kujutlenud pigem naise portreena. Ja mitte ühe kindla naise portreena, vaid naine kui selline. Aga mina kui vaataja olen täielikult tõmmatud sellesse suurde romantilisse teemasse, elan kaasa sellele armastusloole... Ja tunnen end lõpus veidi petetuna. Mingit suurt rahuldust ei tule. Kogu armastuse teema kustub visisedes ära nii, et ma ei leia asjas mitte mingit korralikku kokkuvõtet. See lõpp on mind tegelikult algusest peale häirinud, sest ma olen romantiline ja naiivne ja sucker for romance. Pigem jääb lõpp tõesti naisekeskseks. Ainus, mis mulle selle lõpu juures reaalselt meeldib, on Hannese lindistatud tekst, mis on super mõnusa kõlaga ja värinaidtekitavalt intiimne. Kogu see naishäälte kakofoonia seal ei ole jälle üldse my cup of tea. 
Ma olen võtnud omale kindla plaani, et ma lähen kunagi paari kuu pärast uuesti vaatama. Sest see oli ometi alles teine etendus ja sellega seoses oli seal ka algusega seotud apsakaid. Avastasin, et tekst on mul kohati ikka päris hästi pähe jäänud, kui näitlejad kobasid, siis mina ikka enamvähem teadsin, mis tulema peaks. 
Juhtmeta mikrid tegid naljakaid asju, näitlejad koperdasid veidi, mõni muusikaline vahepala kriipis veidi kõrva... Aga samas olen ma siiski kogu teemast nii sissevõetud, et ma lihtsalt ei suuda negatiivse noodiga lõpetada. 
Hannes Kaljujärv on geniaalne, geniaalne, geniaalne; Ülle Lichtfeld on absoluutselt tõestanud, taas kord, oma rolli Rakvere Teatri diivana; Maarika Mesipuu on tõeliselt ilus ja habras naispeaosaline; iseenesest on kogu muusika supergeniaalne ja Jane Eyre on laval minu jaoks praktiliselt sama armastatud, kui raamatus. 
Endiselt soovitan ma teil endile kingituse teha ja seda tükki vaatama minna. Ma olen täiesti veendunud, et te leiate sealt igal juhul midagi, mida armastada :)