Oli ebatavaliselt kaunis tähine öö,
Kui ma linna sisse sõitsin.
Sa oleksid pidanud nägema seda panoraami:
Tähed kõrgel ülal, linnatuled nende all...
Sa oleksid osanud seda hinnata.
Ma mõtlesin sulle. Sel hetkel ja paaril järgnevalgi.
Linn oli võluv ja kaunis, aga külm,
Sest sind ei olnud selle sees.
Oled sa vahel mõelnud, kui oluliseks me peame kallite lähedust?
Nad ei peagi olema siinsamas, kõrval,
Peaasi, et nad poleks sadade kilomeetrite kaugusel.
Ma elan palju õnnelikumat ja rahulikumat elu,
Kui ma tean, et sa oled näiteks paari kilomeetri kaugusel.
Mitte teises riigi otsas, vaid siin samas, peaaegu käeulatuses.
Ja siis on need teised hetked.
Kui sa oled eemal. Ja ma võin sellele mitte mõelda,
Võin selle peaaegu ära unustada, et sind pole...
Aga tegelikult tean ma pidevalt.
Sa ei näe neid samu tulesid, sa ei hinga seda sama õhku.
Sa ei tea, kui võluv on just see linn, just siin ja praegu.
Õhk on teravalt, kristalselt läbipaistev ja karge,
Mu hingeõhk saadab taevasse suitsusignaale,
Lumi krudiseb mu saabaste all... Ja ma olen täiesti vales kohas.
Kas sa üldse tead? Kas sa mõtled vahel samuti?
Kui ma usuksin, et see on mulle lubatud,
Saadaksin ma sulle kõikjalt, kus ma olen,
Kaarte kirjaga: Wish You Were Here.
Ma tahan näha maailma läbi sinu silmade,
Sest arvatavasti oleks see tohutult palju kaunim minule avanevast..
Ma mõtlen sulle.
Aga mitte ebatervelt palju.
Vahel unustan ma päris ära, et sa oled olemas.
Ja vahel on mu uned sind äärest ääreni täis.
Vaata korraks enda ümber ringi, nagu oleksin mina su silmade taga.
Kas sa ikka veel ei näe, kui uskumatult ilus kõik on?
Salvesta kusagile minu jaoks üks mõtteline mälestus.
Ja saada mulle vahel mõni mõtteline postkaart kirjaga:
Wish You Were...
Dec 29, 2012
Dec 26, 2012
Roheline jõul aka Green Christmas 2012
Nüüd on siis Griin taas möödas.
Mu poisid on taas tublid olnud. Põhimõtteliselt.
Aga räägime kõigest järjekorras.
Kui ma olin end taas korralikult jõulutoitu täis puukinud,
Siis liikusin kella viieks Leeni juurde.
Me, muide, jagasime sel aastal kingitusi ka:
Leeni pere kinkis meile lambaliha, meie neile marmelaadikarbi.
Järgmisena krabasime kaasa Arti, kes tahtis muidugi ka poes käia...
Ja lõpuks, kella poole kuue paiku, olime me ka Rakvere Teatri juures.
Õnneks oli meil hästiinformeeritud Truman kaasas,
Kes teadis täpselt, kust saab käepaelu ja pileteid ning jagas oma väärt teadmist ka meiega.
Leeni sai pileti vastu käepaela, Arti kinnitas oma nime listis ja mina ostsin pileti.
Ja sain ka käepaela, ofkoors.
Maxtractor oli juba laval muidugi, aga nad olid päris toredad.
Algus oli ikka päris mõnus.
Järgmine oli miskine bänd nimega Jetpack Stanley,
Millest ma muhvigi ei teadnud. Kusjuures nad olid täitsa kepsakad sellised.
Kui Kultuurimaja poleks kontsertide korraldamiseks nii uskumatult ebasobiv,
Oleks kogu see värk võinud lausa mõnus olla.
Aga no see heli, mis seal oli...
Ainus võimalus millestki aru saada, oli seista lavale piisavalt lähedal,
Et kõik süsteemid vahele jätta ja kõike otse kuulata.
Emerald oli peale Jetpacki ja oli us-ku-ma-tult lahe.
Üks bänd, mida ma plaadilt kuulata ei suuda, aga laivis vaimustun 100%
Energilised, lahedad, pingevabad, jnejnejne.
D.A.W.N.-i me kuulama ei jõudnudki,
Valisime selle asemel J.O.C Teatrikohvikus.
Heli oli kehvapoolne, ilmselt sellepärast, et helimeest polnud kusagil näha.
Oleks pidanud olema helimees ja siis oleks see helimees pidanud olema neli korda parem.
No enivei. Kuulatav igatahes, kuigi publik oli üsna külm ja apaatne.
Tenfold Rabbit, mis edasi tuli, oli LEGENDAARNE!
Eelmisel eurokal nad mulle üldse peale ei läinud,
Siis ma hakkasin neid veidi kuulama, ja nüüd olen ma täiesti müüdud.
Kusagilt on ainult plaati vaja ja elu on täiuslik.
Uskumatult hea ja mitmekülgne bänd. Uskumatult meeldiv kõrvadele ja hingele :)
Edasi läks tiba kurvemaks.
Valida oli Slippery Slope´i ja Öökülma vahel.
Otsustasime alustada sellest, millest vähem teame.
Slippery Slope it was. Kultuurimajas. Heli oli õõvastav. Bänd ei avaldanud muljet.
Võimalik, et selle heli pärast, aga kõlas nagu üks suur potikolistamine.
Öökülm siis. No... Midagi oli pärast J.O.C-d veel kohviku heliga juhtunud,
Sest kui viimane veel kuulatav oli, siis Öökülm jõrises kusagilt tõrrepõhjast,
Sõnad olid arusaamatud, kuulata oli valus.
Me Leeniga evakueerusime ja läksime aegsasti hoopis Põhja-Tallinna lava ette.
Saime normaalsed kohad, bänd oli laivis päris ägens...
Ilmselge laivibänd, millele plaat päris justice´it ei tee.
Nad on silmale lihtsalt nii mõnusad vaadata ja mõjuvad palju paremini.
Ainus probleem oli täielik hapniku puudumine.
Hingata oli higihaisu ja süsihappegaasi, pmst :D
Kui me lõpuks peale laivi lõppu õue suutsime rabeleda,
Siis olid esimesed hingetõmbed ikka magusad nagu ambroosia.
Aga PTLN jääb eredalt meelde igal juhul. Teoorias ma ei oleks plaadi vastu ka,
Aga igal kümnel juhul eelistaksin ma makile ehtsat asja.
Sibyl Vane´i laivi eredaim mälestus on mul saalis olnud toolidest.
Sai LÕPUKS jalgu puhata! Nagu paradiis.
Kõik muu.... Õnneks olen ma seda bändi juba enne kuulnud ja tean, et nad mulle meeldivad.
See heli, mis seal oli... Noh... Kultuurimaja EI tohiks olla kontserdipaik.
Ma ei taha sellest enam rääkida.
Ja kõige lõpuks Elephants From Neptune!
Me Leeniga olime taas supervara kohal, istusime saalis seina ääres,
Kuulasime soundchecki, naersime saalis olnud imelikke..
Ja kui kontsert algas, olime me päris heas kohas kah.
Elephantsi plaat on mul olemas, ma olen fänn ja nad olid üüberlahedad.
Peaaegu. St, kõik oleks olnud IDEAALNE, heli kaasa arvatud,
Kui mu jalad, selg ja kael poleks juba jubedalt valutanud.
Ja Elephants From Neptune ei ole mingi tavaline bänd,
Nad on väga-väga-väga laivibänd ja kaldub sügavalt laval jämmima.
St, enamus lugusid olid terve igaviku pikad.
Ja kuigi mu kõrvad ja süda ja 25% ajust ütlesid: never stop!!!
Siis terve keha, eriti jalad, ja 75% ajust karjusid: jätke kohe järele!!!
Tõsiselt, oleks viimane lugu pool minutit kauem kestnud,
Siis ma oleksin surnuna maha kukkunud.
Autosse istumine oli igal juhul parim asi, mis mu jalakestega mitme tunni sees juhtunud oli.
Appi, kui hea oli iste alla lasta ja jalad roolile tõsta :D
Edasi tuli paari inimese kojutoimetamine,
Üsna pikk passimine backstage´is, veel paari inimese kojutoimetamine,
Paari olulise asja kordaajamine keset ööd...
Ja siis väike kellaviiesnäkk kodus ning magamavajumine.
Oosom päev. Tõeliselt oosom päev.
Kuusteist eurot üsnagi well spent. Kokkuvõttes :)
Mu poisid olid tublid.
Ainus, mida ma soovitada oskan: palgake plakatikleepijaid rohkem! :D
Ja noh, teie nähtamatud helimehed ei ole äkki nii efektiivsed, kui nähtavad :)
Mu poisid on taas tublid olnud. Põhimõtteliselt.
Aga räägime kõigest järjekorras.
Kui ma olin end taas korralikult jõulutoitu täis puukinud,
Siis liikusin kella viieks Leeni juurde.
Me, muide, jagasime sel aastal kingitusi ka:
Leeni pere kinkis meile lambaliha, meie neile marmelaadikarbi.
Järgmisena krabasime kaasa Arti, kes tahtis muidugi ka poes käia...
Ja lõpuks, kella poole kuue paiku, olime me ka Rakvere Teatri juures.
Õnneks oli meil hästiinformeeritud Truman kaasas,
Kes teadis täpselt, kust saab käepaelu ja pileteid ning jagas oma väärt teadmist ka meiega.
Leeni sai pileti vastu käepaela, Arti kinnitas oma nime listis ja mina ostsin pileti.
Ja sain ka käepaela, ofkoors.
Maxtractor oli juba laval muidugi, aga nad olid päris toredad.
Algus oli ikka päris mõnus.
Järgmine oli miskine bänd nimega Jetpack Stanley,
Millest ma muhvigi ei teadnud. Kusjuures nad olid täitsa kepsakad sellised.
Kui Kultuurimaja poleks kontsertide korraldamiseks nii uskumatult ebasobiv,
Oleks kogu see värk võinud lausa mõnus olla.
Aga no see heli, mis seal oli...
Ainus võimalus millestki aru saada, oli seista lavale piisavalt lähedal,
Et kõik süsteemid vahele jätta ja kõike otse kuulata.
Emerald oli peale Jetpacki ja oli us-ku-ma-tult lahe.
Üks bänd, mida ma plaadilt kuulata ei suuda, aga laivis vaimustun 100%
Energilised, lahedad, pingevabad, jnejnejne.
D.A.W.N.-i me kuulama ei jõudnudki,
Valisime selle asemel J.O.C Teatrikohvikus.
Heli oli kehvapoolne, ilmselt sellepärast, et helimeest polnud kusagil näha.
Oleks pidanud olema helimees ja siis oleks see helimees pidanud olema neli korda parem.
No enivei. Kuulatav igatahes, kuigi publik oli üsna külm ja apaatne.
Tenfold Rabbit, mis edasi tuli, oli LEGENDAARNE!
Eelmisel eurokal nad mulle üldse peale ei läinud,
Siis ma hakkasin neid veidi kuulama, ja nüüd olen ma täiesti müüdud.
Kusagilt on ainult plaati vaja ja elu on täiuslik.
Uskumatult hea ja mitmekülgne bänd. Uskumatult meeldiv kõrvadele ja hingele :)
Edasi läks tiba kurvemaks.
Valida oli Slippery Slope´i ja Öökülma vahel.
Otsustasime alustada sellest, millest vähem teame.
Slippery Slope it was. Kultuurimajas. Heli oli õõvastav. Bänd ei avaldanud muljet.
Võimalik, et selle heli pärast, aga kõlas nagu üks suur potikolistamine.
Öökülm siis. No... Midagi oli pärast J.O.C-d veel kohviku heliga juhtunud,
Sest kui viimane veel kuulatav oli, siis Öökülm jõrises kusagilt tõrrepõhjast,
Sõnad olid arusaamatud, kuulata oli valus.
Me Leeniga evakueerusime ja läksime aegsasti hoopis Põhja-Tallinna lava ette.
Saime normaalsed kohad, bänd oli laivis päris ägens...
Ilmselge laivibänd, millele plaat päris justice´it ei tee.
Nad on silmale lihtsalt nii mõnusad vaadata ja mõjuvad palju paremini.
Ainus probleem oli täielik hapniku puudumine.
Hingata oli higihaisu ja süsihappegaasi, pmst :D
Kui me lõpuks peale laivi lõppu õue suutsime rabeleda,
Siis olid esimesed hingetõmbed ikka magusad nagu ambroosia.
Aga PTLN jääb eredalt meelde igal juhul. Teoorias ma ei oleks plaadi vastu ka,
Aga igal kümnel juhul eelistaksin ma makile ehtsat asja.
Sibyl Vane´i laivi eredaim mälestus on mul saalis olnud toolidest.
Sai LÕPUKS jalgu puhata! Nagu paradiis.
Kõik muu.... Õnneks olen ma seda bändi juba enne kuulnud ja tean, et nad mulle meeldivad.
See heli, mis seal oli... Noh... Kultuurimaja EI tohiks olla kontserdipaik.
Ma ei taha sellest enam rääkida.
Ja kõige lõpuks Elephants From Neptune!
Me Leeniga olime taas supervara kohal, istusime saalis seina ääres,
Kuulasime soundchecki, naersime saalis olnud imelikke..
Ja kui kontsert algas, olime me päris heas kohas kah.
Elephantsi plaat on mul olemas, ma olen fänn ja nad olid üüberlahedad.
Peaaegu. St, kõik oleks olnud IDEAALNE, heli kaasa arvatud,
Kui mu jalad, selg ja kael poleks juba jubedalt valutanud.
Ja Elephants From Neptune ei ole mingi tavaline bänd,
Nad on väga-väga-väga laivibänd ja kaldub sügavalt laval jämmima.
St, enamus lugusid olid terve igaviku pikad.
Ja kuigi mu kõrvad ja süda ja 25% ajust ütlesid: never stop!!!
Siis terve keha, eriti jalad, ja 75% ajust karjusid: jätke kohe järele!!!
Tõsiselt, oleks viimane lugu pool minutit kauem kestnud,
Siis ma oleksin surnuna maha kukkunud.
Autosse istumine oli igal juhul parim asi, mis mu jalakestega mitme tunni sees juhtunud oli.
Appi, kui hea oli iste alla lasta ja jalad roolile tõsta :D
Edasi tuli paari inimese kojutoimetamine,
Üsna pikk passimine backstage´is, veel paari inimese kojutoimetamine,
Paari olulise asja kordaajamine keset ööd...
Ja siis väike kellaviiesnäkk kodus ning magamavajumine.
Oosom päev. Tõeliselt oosom päev.
Kuusteist eurot üsnagi well spent. Kokkuvõttes :)
Mu poisid olid tublid.
Ainus, mida ma soovitada oskan: palgake plakatikleepijaid rohkem! :D
Ja noh, teie nähtamatud helimehed ei ole äkki nii efektiivsed, kui nähtavad :)
Subscribe to:
Posts (Atom)