Ilmselt mõjub mulle nii sügis kui erinevad kurvad uudised internetist, aga lihtsalt kuidagi kummaliselt melanhoolne tunne on sees.Tegelikult on juba pikemat aega, aga praegu eriliselt sügavuti.
Veider ja veidi õudne on mõelda, et meie pere tragöödiast on möödas juba üle kümne aasta. Endiselt on hetki, kus see kõik on nii reaalne ja nii värske, et aju ei taha sellega tegeldagi. Kuidas peaks keegi üldse kunagi üle saama armastatud inimese surmast? Tõesti, nüüd on juba päevi ja nädalaid, kus ma selle teemaga oma peas üldse ei tegele. See oli nagu mingi teine elu. Aga siia punkti jõudmiseks on kulunud aastaid. Et too päev ja too õhtu pleekiksid mingiks kujuteldamatult halvaks unenäoks, mida uskuda ei taha. Ja ikka ning jälle tuleb ette päevi, kus ma ühel või teisel põhjusel ikkagi mõtlen.. Jah.
Nähes päikeselist sügispäeva ja teades, et ta oleks osanud seda hinnata. Olles metsikult õnnelik ja tahtes seda jagada. Olles vastikult kurb ning arutledes, kas ma praegu juba julgeksin talle oma muredest rääkida... Millised meie suhted üldse oleksid? Mida ta teeks? Kus ta praegu oleks? Kas ma oleksin temas pettunud? Armastaksin teda rohkem? Vähem? Oskaksin teda hinnata?
Valu on endiselt kusagil alles, aga lihtsalt armistunud, ära pandud ja kõrvale tõstetud. Kümme aastat on pikk aeg. Ja keegi ei suuda igavesti valutada.
Ja suvi on surnud, saanud sügiseks. Kõik päikeseline ja kerge on kuhugi kadunud. Kõik suvised retked ja liival veedetud päevad on läinud. Suvel tundus kõik kuidagi lihtsam, inimesed olid lähemal, kõigil oli aega. Nüüd on meie vahel jälle vahemaad ja kohustused. Kõik on kuidagi keerulisem ja komplitseeritum. Ma ei tea. Ilmselt ma lihtsalt ei suuda surmaga kuigi hästi leppida. Ning üks järjekordne hooaeg on surnud ja kadunud. Mulle ei meeldi muutused. Tõesti ei meeldi.
Ma tahaksin, et keegi kingiks mulle ühe pika-pika õhtu. Öö. Hommiku. Kus meil pole kuhugi kiiret. Kus saab rääkida absoluutselt kõigest. Poleks kohustust kuhugi minna, kedagi üles otsida, poleks kella ega mobiiltelefoni. Paar pudelit veini, palju pimedust ja lihtsalt olemist. Isegi vaikust. Vaikus on hea. Kõigil on viimasel ajal kuhugi kiire. Kõigil on vaja kuhugi minna või kusagil olla. Viimasel ajal ei ole enam vaikseid ja hämaraid veiniõhtuid, kus oleksime ainult meie. Kus me tegelikult ka lihtsalt räägiksime. Asjadest. Teate küll.
Ma saadan teile sellel külmal, pimedal ja vaiksel aastaajal palju päikest. Ja armastust. Ja häid mõtteid. Leiame siis ikka üksteisele aega, eks? Mitte midagi suurt. Ma ei saaks millegi suurega hetkel hakkama. Aga midagi vaikset ja rahulikku. Räägime siis :)
Oct 18, 2012
Oct 15, 2012
Kuidas me Helsingis käisime ja millised olid tagajärjed.
Oi, see oli ilus aeg. See aeg, mil me Soomemaal olime, ma mõtlen. Ilus aeg... Kõik algas juba kella poole kuue ajal hommikul, väljas oli veel pime ja ei väljas ei liikunud peale meie ei tonte ega inimesi... Võtsime endile Statoilist kohvi ja asusimegi Tallinna poole teele. Pikk ja raske oli see retk, pime ja külm oli too hommik... Aga meie ustav raudne ratsu tõi meid kahjudeta sadamasse. Looma enda jätsimegi kodumaa pinnale, mes tast tuhmist asjast kaasa vedada, hinnata ta seda ei oska ja varastatakse veel ära...
Hommikune laev oli täis magavaid inimesi. Ja lapsi. Ja mänguautomaate. Peamiselt automaate. Need kilisesid ja kolisesid ja ümisesid ja vilkusid. Aga raamatut oli täitsa tore lugeda ja kokkuvõttes oli üsna rahulik kahh. Kaks ja pool tundi läks nigu niuhti.
Kui me siis lõpuks Soomemaal olime, siis oli väsimus juba üsna suur ja oleks tahtnud kohe pikali visata. Aga see ei olnud sugugi võimalik. Seega astusime muudkui edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi. Tegelikult oli see praegu vale. Vahepeal ajasid poed pea hirmus sassi ja me jalutasime üsna pikalt valele poole, enne kui aru saime, et oleme sellistes kohtades juba olnud. Mul olid jalas number-poolteist liiga väikesed saapad, mis tegid meie retke eriliselt meeldejäävaks. Poode oli palju, jalad olid tuimad ja valusad ühekorraga ja väsimus oli ka peal.
Aga me ei andnud alla. Mina sain 70 eurosed jalanõud ühest poest ainult 25-ga ja võisin lõpuks midagi natuke ruumikamat jalga panna. See oli kena hetk küll, aga eks kahju oli juba tehtud. Leeni varus oma pooldumist ootavale õele beebeikraami, mis oli vist umbes sama valulik protsess kui minu saabastes maratoni joosta. Issand, kõik pidi olema puuvillane ja öku, küll ei tohtinud püksid olla traksideta ja jakid voodrita, aga ega soomemaalased siis neid eestlaste nõudmisi ei teadnud... Need müüsid ikka sellist ebasobivamat kraami. Mõned asjad olid igatahes väga nunnud ja mõned asjad läbisid isegi selle tiheda eestlasliku kontrollisõela.
Kui maami kella kolme paiku Helsingisse saabus, olime meie juba täiesti kurnatud. Seega istusime rongi ja sõitsime... Mitte koju, vaid šoppama. Peatused Tikkurilas ja Keravas, kus me saime veel poode kammida, mina peale oma esimese saapapaari ka teise ning talvejope kah. Kui me lõpuks Riihimäel maandusime, oli mul tunne, et ma ei astu enam iialgi ühtki sammu. Lihtsalt nii valus oli. Aga näete, komberdan siiani. Inimene on ikka piiritult võimas loom!
Ööseks saime korteri enda valdusse, nutsime veidikene, sest Rakveres toimus just reede öösel suur hiphop pidu... Nagu nuga oleks südames keeratud, kui sellele mõtlesime... Aga kella kümneks olime me juba uinunud.
Laupäeval ärkasime tänu oma varajasele unele juba kell.. Viis. Kell pool seitse hommikusöök ja kohv, siis palju plaane teemal aastavahetus ja käesolev päev... Teate küll, kui juba aega sisustada, siis asjalikult. Ema saabus tagasi kella poole üheteistkümneks, tegime veidi täpsemaid plaane ning kella üheks asutasime end Helsingi rongile. Rongilt ronisime Helsingis metroosse ja sealt läksid asjad põnevaks. Esiteks viib metroosse selline hiigelpikk ja järsk eskalaator, kust me Leeniga peaaegu oleksime käkaskaela alla veerenud. Õnneks suutsime siiski tasakaalu säilitada. Siis istusime me metroorongile, mis sõitis valele poole. Ja see polekski midagi hullu olnud, kui me poleks seda väikest viga märganud siis, kui me lõpp-peatusest juba möödas olime. Noh, see tühjas rongis istumine ja pimeda tunneli jõllitamine oli ka üsna vägev... Not.
Õnneks ei pidanud me oma maa-aluse elu väljavaateid pikalt kaaluma, sest üsna varsti sõitsime juba tuldud suunas tagasi. Ja siis jõudsime me lõpuks Itäkeskusesse. Mina skoorisin omale armsa kampsiku ja leopardimustrilise salli, Leeni ilmus mingil hetkel välja lausa mitme punnis kotiga. Aga no tal oli ka terve pere, kellele nänni vedada. Oi, see oli üks valus ja piinav saaga! :D Ütleme nii, et selleks ajaks, kui me lõpuks metroosse tagasi saime, olid mu jalad ühed suured valusad pakud jameie kõigi nägudelt peegeldus üksjagu väsimust ja tüdimust. Stockmanni hullude päevad on saatanast ma ütlen, saatanast.
Meie õnneks on ema vahepeal Soomes omale sõpru leidnud. Ja mitte lihtsalt niisama sõpru, vaid autodega sõpru, kes on valmis tema peret ja tuttavaid punktist A punkti B sõidutama. Saime väikese linnatuuri ja ilusti otse terminali ukse ette. Paar tundi raamatulugemist hiljem istusime rahulikult laeva baari maha ning avasime raamatud. Kõik oli kena, kuni laev liikuma hakkas ja nad tuled hämaraks keerasid. Nagu whaaaaat? Milleks see vajalik oli... Lugemine muutus sealt edasi üsna keeruliseks.
Ma ei tea, kes neile vaestele lihtsameelsetele laevainimestele Viking Line'is valetas, et meelelahutus tähendab karaoket ja akustilist kaverite maratoni, aga uskuma on nad seda igatahes jäänud. Veel hämaramaks jäi minu jaoks, mida PAGANAT on Sting teinud tollele poisile, kes seda akustilist kava esitas, aga ta igatahes nülgis ja piinas vaese Stingi loomingut risti ja põiki. Täiega head laulud minetasid tema esituses kogu oma veetluse. Ma olin vahepeal üsna kindel, et midagi on kusagil segi läinud ja me istume hoopis Kantsis ning kuulame Twinklersit või midagi sarnast. Ma ei oleks uskunud, et Gunsi Sweet Child Of Mine'i on võimalik nii õudselt retsida. Ilmselt oli sellel poisil klassikalise rokiga üks väga suur ja rasvane kana kitkuda.
Ja siis tuli karaoke. Peale seda on tükk pimedust ja paanikat ning äkki olime me Tallinna sadamas. Marsruut suunal Tallinn-Rakvere-Tartu võis alata. Kell neli Tartus ja kell viis magama. Oli alles meeleolukas reis!
Ma tänan siinkohal siiralt Leenit, kes kinkis mulle sünnipäevaks laevareisi Helsingisse ja tagasi...Muidugi, kui ta, vana kitsipung, oleks raatsinud kajuti eest maksta, oleks mu psüühika hetkel oluliselt tervem ja ilusam. Aga okei. Tänan siiski. Ja aitähh emale, kes kinkis mulle sünnipäevaks kolm paari saapaid, talvejope, salli, kampsuni, rongipileti Riihimäelt Helsingisse (ärge isegi küsige, kuidas me Helsingist kõigi nende vahepeatustega Riihimäele saime, sest päris kindlasti ei ostnud me ühtki piletit), metroopiletid raudteejaamast Itäkeskusesse ja tagasi ning üsna mitu toidukorda selle kõige vahepeal. Oosom!
Hommikune laev oli täis magavaid inimesi. Ja lapsi. Ja mänguautomaate. Peamiselt automaate. Need kilisesid ja kolisesid ja ümisesid ja vilkusid. Aga raamatut oli täitsa tore lugeda ja kokkuvõttes oli üsna rahulik kahh. Kaks ja pool tundi läks nigu niuhti.
Kui me siis lõpuks Soomemaal olime, siis oli väsimus juba üsna suur ja oleks tahtnud kohe pikali visata. Aga see ei olnud sugugi võimalik. Seega astusime muudkui edasi ja edasi, ei sammukestki tagasi. Tegelikult oli see praegu vale. Vahepeal ajasid poed pea hirmus sassi ja me jalutasime üsna pikalt valele poole, enne kui aru saime, et oleme sellistes kohtades juba olnud. Mul olid jalas number-poolteist liiga väikesed saapad, mis tegid meie retke eriliselt meeldejäävaks. Poode oli palju, jalad olid tuimad ja valusad ühekorraga ja väsimus oli ka peal.
Aga me ei andnud alla. Mina sain 70 eurosed jalanõud ühest poest ainult 25-ga ja võisin lõpuks midagi natuke ruumikamat jalga panna. See oli kena hetk küll, aga eks kahju oli juba tehtud. Leeni varus oma pooldumist ootavale õele beebeikraami, mis oli vist umbes sama valulik protsess kui minu saabastes maratoni joosta. Issand, kõik pidi olema puuvillane ja öku, küll ei tohtinud püksid olla traksideta ja jakid voodrita, aga ega soomemaalased siis neid eestlaste nõudmisi ei teadnud... Need müüsid ikka sellist ebasobivamat kraami. Mõned asjad olid igatahes väga nunnud ja mõned asjad läbisid isegi selle tiheda eestlasliku kontrollisõela.
Kui maami kella kolme paiku Helsingisse saabus, olime meie juba täiesti kurnatud. Seega istusime rongi ja sõitsime... Mitte koju, vaid šoppama. Peatused Tikkurilas ja Keravas, kus me saime veel poode kammida, mina peale oma esimese saapapaari ka teise ning talvejope kah. Kui me lõpuks Riihimäel maandusime, oli mul tunne, et ma ei astu enam iialgi ühtki sammu. Lihtsalt nii valus oli. Aga näete, komberdan siiani. Inimene on ikka piiritult võimas loom!
Ööseks saime korteri enda valdusse, nutsime veidikene, sest Rakveres toimus just reede öösel suur hiphop pidu... Nagu nuga oleks südames keeratud, kui sellele mõtlesime... Aga kella kümneks olime me juba uinunud.
Laupäeval ärkasime tänu oma varajasele unele juba kell.. Viis. Kell pool seitse hommikusöök ja kohv, siis palju plaane teemal aastavahetus ja käesolev päev... Teate küll, kui juba aega sisustada, siis asjalikult. Ema saabus tagasi kella poole üheteistkümneks, tegime veidi täpsemaid plaane ning kella üheks asutasime end Helsingi rongile. Rongilt ronisime Helsingis metroosse ja sealt läksid asjad põnevaks. Esiteks viib metroosse selline hiigelpikk ja järsk eskalaator, kust me Leeniga peaaegu oleksime käkaskaela alla veerenud. Õnneks suutsime siiski tasakaalu säilitada. Siis istusime me metroorongile, mis sõitis valele poole. Ja see polekski midagi hullu olnud, kui me poleks seda väikest viga märganud siis, kui me lõpp-peatusest juba möödas olime. Noh, see tühjas rongis istumine ja pimeda tunneli jõllitamine oli ka üsna vägev... Not.
Õnneks ei pidanud me oma maa-aluse elu väljavaateid pikalt kaaluma, sest üsna varsti sõitsime juba tuldud suunas tagasi. Ja siis jõudsime me lõpuks Itäkeskusesse. Mina skoorisin omale armsa kampsiku ja leopardimustrilise salli, Leeni ilmus mingil hetkel välja lausa mitme punnis kotiga. Aga no tal oli ka terve pere, kellele nänni vedada. Oi, see oli üks valus ja piinav saaga! :D Ütleme nii, et selleks ajaks, kui me lõpuks metroosse tagasi saime, olid mu jalad ühed suured valusad pakud jameie kõigi nägudelt peegeldus üksjagu väsimust ja tüdimust. Stockmanni hullude päevad on saatanast ma ütlen, saatanast.
Meie õnneks on ema vahepeal Soomes omale sõpru leidnud. Ja mitte lihtsalt niisama sõpru, vaid autodega sõpru, kes on valmis tema peret ja tuttavaid punktist A punkti B sõidutama. Saime väikese linnatuuri ja ilusti otse terminali ukse ette. Paar tundi raamatulugemist hiljem istusime rahulikult laeva baari maha ning avasime raamatud. Kõik oli kena, kuni laev liikuma hakkas ja nad tuled hämaraks keerasid. Nagu whaaaaat? Milleks see vajalik oli... Lugemine muutus sealt edasi üsna keeruliseks.
Ma ei tea, kes neile vaestele lihtsameelsetele laevainimestele Viking Line'is valetas, et meelelahutus tähendab karaoket ja akustilist kaverite maratoni, aga uskuma on nad seda igatahes jäänud. Veel hämaramaks jäi minu jaoks, mida PAGANAT on Sting teinud tollele poisile, kes seda akustilist kava esitas, aga ta igatahes nülgis ja piinas vaese Stingi loomingut risti ja põiki. Täiega head laulud minetasid tema esituses kogu oma veetluse. Ma olin vahepeal üsna kindel, et midagi on kusagil segi läinud ja me istume hoopis Kantsis ning kuulame Twinklersit või midagi sarnast. Ma ei oleks uskunud, et Gunsi Sweet Child Of Mine'i on võimalik nii õudselt retsida. Ilmselt oli sellel poisil klassikalise rokiga üks väga suur ja rasvane kana kitkuda.
Ja siis tuli karaoke. Peale seda on tükk pimedust ja paanikat ning äkki olime me Tallinna sadamas. Marsruut suunal Tallinn-Rakvere-Tartu võis alata. Kell neli Tartus ja kell viis magama. Oli alles meeleolukas reis!
Ma tänan siinkohal siiralt Leenit, kes kinkis mulle sünnipäevaks laevareisi Helsingisse ja tagasi...Muidugi, kui ta, vana kitsipung, oleks raatsinud kajuti eest maksta, oleks mu psüühika hetkel oluliselt tervem ja ilusam. Aga okei. Tänan siiski. Ja aitähh emale, kes kinkis mulle sünnipäevaks kolm paari saapaid, talvejope, salli, kampsuni, rongipileti Riihimäelt Helsingisse (ärge isegi küsige, kuidas me Helsingist kõigi nende vahepeatustega Riihimäele saime, sest päris kindlasti ei ostnud me ühtki piletit), metroopiletid raudteejaamast Itäkeskusesse ja tagasi ning üsna mitu toidukorda selle kõige vahepeal. Oosom!
Oct 10, 2012
Räägime Rakverest
Täna kell 19.00 algas Rakvere Teatrikohvikus üks ülimalt lahe ja mõnus üritus. Debatt teemal Rakvere - noortega või noorteta? Põnev vestlusring, kus räägiti sellest, miks tundub viimasel ajal Rakveres noori kuidagi väheks jäävat, et noored enam pärast Rakverest mujale kõrgkooli minekut siia tagasi ei kipu.
Kahjuks ma ise reaalselt kohale ei jõudnud, sest tühi kõht pani kahjuks toidukotiga koju pöörduma :) Aga nad jagasid oma üritust lahkelt ka netis ning sellest kuulamisvõimalusest haarasin ma kohemaid kinni. Üsna huvitav teemapüstitus. Ja mõnes mõttes õige ka. Ega need noored, kes suurtesse linnadesse õppima lähevad, ei torma pärast kooli siia tagasi. Ikka on tunne, et siin on kõik kuidagi vaikne ja seisev, pole õhtul kusagile välja minna ja tööpakkumisi on siin ka vähem kui näiteks ´Tallinnas.
Samas vaatan ma oma sõbrakesi ja tuttavaid ning näen, kui palju põnevaid ja tegusaid, visiooni ning tahtmisega inimesi mu ümber on. Nii palju inimesi, kes tahavad teha midagi suurt, midagi lahedat... Üldiselt minu silmis on suur asi inimese juures juba see, kui ta üldse TEAB, mida ta teha tahab ja on valmis kohe käised üles käärima. Ma olen uhke nende üle ja samas ka veidi imestunud, et nad tunduvad vähemalt hetkel siduvat end mõtteliselt Virumaaga. Nad on oma mõtetes ja kujutlustes siiski tegutsemas siinkandis, mis on minu meelest päris suur asi.
Ja ma olen Peeter Rästase suur-suur fänn, kes rääkis seal puhast kulda. Ausalt. Täpselt minu ideed. Just see, mida ma ise oleksin rääkinud. Rakvere ei vajagi ehk esmajoones metsikult uusi töökohti ja korteri leiab siin ikka ka, kui otsida... Aga noorele mõistusele oleks vaja väljakutset, omasuguseid, võimalust areneda ja ise teha. Tahaks võimalusi ISE teha ja mõelda.
Ja Rakveres on pigem suurem probleem selles, et on inimesed, kes kõik kuidagi väga kohusetundlikult teevad OMA tööd. Korraldavad, müttavad, rõhutavad, kuidas nad teevad... Andke andeks, aga mind ajab närvi, kui mingid linnavalitsuse verinoored asjapulgad piiksuvad, kuidas Rakvere kultuurikalender pakatab põnevusest ja kuidas nad ikka rabelevad... No ühesõnaga annavad ikka kõigile pidevalt mõista, kuidas nad oma palga välja teenivad. Tore. Korraldate jah. Ma olen paar aastat kogemata komistanud Teatris toimuvale noortebändide päevale. Saalis on neli inimest. Aga kus on reklaam? Kus on informatsioon, kuidas see liigub?? Teenige oma palka, aga ärge üritage öelda, et asi ei seisne teis. Kus on normaalne turundus, kus on kuulutused ja postrid, mis annavad noorele teada põnevatest üritustest? Jah, Facebookis ikka liigub neid üritusi. Aga kui ei vea, siis mulle sinna kutset ei saadeta ja ma ei räägi siin e-mailidest! Lihtsalt ei näe seda üritust Facebookis, sest ma ei oska seda otsida! No andke andeks, aga tõesti. Kas ma olen tõesti eluvõõras või mis, aga Rakverel pole ju mingit ühtset lehekülge või asja, kus reklaamitaks Rakveres toimuvaid üritusi? Mina sellest igatahes ei tea. Kõik need Rakvere kultuuriinimesed ja linnavalitsuse või mille iganese jubinad lihtsalt ei jõua nooreni. Kui ma siis tagantjärele kuulen, et jälle on teatris midagi toimunud või on olnud mingi kena oleng... Siis käib küll piste südamest läbi. Jälle. Jälle on reklaam olnud puudulik või on keegi kusagil pange pannud või pole mina piisavalt sügavale kultuur.net leheküljele sukeldunud. Ma ei tea.
Mind ajavad ikkagi väga närvi need linnalt palka saavad jubinad, kes iga hinna eest ennast õigustavad ja kogu kriitikale kuidagi väga suletud on. Te ei jõua noorteni, armsad sotsiaaltöös suurepärase taseme saavutanud inimesed, ja see on probleem! Mind ei huvita teie tasemed ja teie igapäevane rabelemine, kui ma sellest midagi ei tea. Sorri. Andke andeks, kui ma tiba ülekohut teen. Aga kui kogu info Rakveres toimuva kohta saan ma Kära Kantsi Facebooki lehelt ja heal juhul saadab mulle paar mu aktiivsemat fesari sõbralisti liiget paar kutset ka mujal toimuvale, siis on hästi. Aga miks ma linna üritustest nii vähe tean? Miks toimub igal aastal nagu mingi fantoomide kokkutulek see noortebändide päev, millele pole iial mingit reklaami ja heal juhul neli inimest saalis? Mida te teete, armsad kultuuritegelased? Kuidas te noorteni jõuate?
Ahh, samas on kõik ju ikkagi okei ka. Tõesti: ma käin Rakveres ja ilmselt isegi, kui ma pikas perspektiivis siia paigale ei jää, on see linn minu kodu ja ikka väga armas ja kallis. Muidugi ma käin siin, hetkel igal võimalikul ja võimatul juhul, tulevikus ehk vähem. Kes teab?
Muidugi on New Yorkis ja Londonis suuremad võimalused, suurem kultuuriskene ja täiesti teine palgatase. Mina isiklikult olen pigem täielik kodumaa patrioot, ma ei taha minna, ma ei taha elada välismaal, ma tahaksin anda oma panuse Eestis, ehk tõesti isegi Rakveres. Tahaksin siin elada, rääkida oma emakeeles ja olla maksimum mõne sõidutunni kaugusel kõigist oma armatest inimestest. Küsimus on selles, kas asjaolud sellisel lootusel ka täituda lubavad. Siin ei ole jälle küsimus niivõrd Rakveres, kui Eestis üldiselt. Kui Iirimaal saab kaubandusketi infoletis osalise ajaga töötades nii palju palka, et võib reisida, saab omale lubada elamist ning leiva kõrvale ka salatit ja magustoitu, siis sorri...
Enivei, ma olen teemast eemale triivinud. Kui ma mõtlen hetke olukorrale, siis näen ma tõesti, et Rakveres on kolm-neli kohta, kuhu sõpradega õhtul välja minna, üheski neis ei ole klientuur päris minu cup of tea, 90% kohtades ei ole muusika ja üritused ka midagi, millesse ma vabatahtlikult investeeriksin. Valik on väike. Just meelelahutuse ja kultuurisündmuste kohapealt.Tallinnas ja Tartus on mul nädalavahetuseti tavaliselt rohkem valikut, kui ma jõuan ära seedida, isegi kehval õhtul leiab kohakese, kui tahtmist on. Rakveres sõidan ma sõpradega mööda tänavaid, istume autos, lobiseme niisama. Teatrikohvik on tegelikult ülimõnus koht, ma olen üldse Rakvere Teatri suur fänn, aga ürituste piletid on minu rahakotile veidi soolased ja kui seal üritusi pole, tundub natuke imelik seal tühjas ruumis istuda. Kas ma olen liiga nõudlik? Võib-olla.
Ma tahaksin, et me jõuaksime lõpuks seisu, kus mul on tõesti Rakverre sõites kohti, kus sõpradega hilise ööni istuda ja filosofeerida, et ei oleks muusikat, mis tapaks kõrvu ja kummikutes maamehi naisi otsimas. Ähh, nüüd nõuan ma vist isegi Tartu ja Tallinna mastaabis liiga palju.
Mulle meeldis, mida ma kuulsin. Üldjoontes. Ja isegi kui mulle megalt meeldiks, kui meie linnakesest saaks mingi Utoopia kõigile noortele, kus juba sinu vanus räägib sinu kasuks ja sa saad tõesti nädalavahetusel mõnel kultuuritegelasel või linnavalitsuse ametnikul nööbist kinni haarata ning oma südant puistata, kuigi mulle meeldiks, kui päevad oleksid tihedalt täis pakitud igasuguseid lahedaid üritusi, kasvõi selliseid debatte... Olgem ausad. Selline asi pole võimalik.
Pigem on noorte puhul tõesti faktor see, et ööelu pole nii hiilgav ja kirgas kui Tallinnas-Tartus ja kui sa juba kord end mõnes suuremas linnas sisse sead, siis tekib sul sinna paratamatult kodu ja oma pere ja siis on igasugune kolimine juba oluliselt keerukam.
Rakvere on armas. Ja kodune. Ja mugavalt väike. Mulle see kõik meeldib. Kui ma siia kunagi töökoha saan, elaksin ma siin absoluutselt suurima rõõmuga. Aga elu teeb korrektiive. Hetkel võin ma täie uhkuse ja rõõmuga öelda, et minu kodu on hetkel just siin. Ja ma tunnen lausa hämmastavat hulka noori, kes teeksid hea meelega midagi, teeksid suure rõõmuga ja teeksid just siin. Aga hetkel on lihtsam alustada ja karjääri teha kusagil mujal. Kus võimalusi on rohkem. Väikelinnal on juba vaikimisi miinuseid, mis sa teed ära.
Mulle väga meeldiks, kui me teeksime revolutsiooni ja looksime oma Utoopia. Mulle meeldis isegi see väike mõttearendus teemal: leiame ühe tühjaks voolanud küla ja asustame selle tegusate ja toredate noortega. Sest me saame. Sest see oleks lahe ja armas ja ilus. Mulle meeldiks Rakvere kui Noortepealinn. Aga tõde on selles, et kerge pole kusagil. Ikka tuleb rabeleda, tõestada, tuuleveskitega võidelda, leida raha, laenata raha, teenida raha.. Ja kuhu mahuvad sellesse võrrandisse veel armastus, perekond, aga ka pangad, koolid, lasteaiad, postkontorid? Ma kardan, et see on natuke keerulisem valem, kui paari tunniga lahendatav kodune ülesanne. Elu teeb korrektiive, arvuta palju jaksad :)
Kahjuks ma ise reaalselt kohale ei jõudnud, sest tühi kõht pani kahjuks toidukotiga koju pöörduma :) Aga nad jagasid oma üritust lahkelt ka netis ning sellest kuulamisvõimalusest haarasin ma kohemaid kinni. Üsna huvitav teemapüstitus. Ja mõnes mõttes õige ka. Ega need noored, kes suurtesse linnadesse õppima lähevad, ei torma pärast kooli siia tagasi. Ikka on tunne, et siin on kõik kuidagi vaikne ja seisev, pole õhtul kusagile välja minna ja tööpakkumisi on siin ka vähem kui näiteks ´Tallinnas.
Samas vaatan ma oma sõbrakesi ja tuttavaid ning näen, kui palju põnevaid ja tegusaid, visiooni ning tahtmisega inimesi mu ümber on. Nii palju inimesi, kes tahavad teha midagi suurt, midagi lahedat... Üldiselt minu silmis on suur asi inimese juures juba see, kui ta üldse TEAB, mida ta teha tahab ja on valmis kohe käised üles käärima. Ma olen uhke nende üle ja samas ka veidi imestunud, et nad tunduvad vähemalt hetkel siduvat end mõtteliselt Virumaaga. Nad on oma mõtetes ja kujutlustes siiski tegutsemas siinkandis, mis on minu meelest päris suur asi.
Ja ma olen Peeter Rästase suur-suur fänn, kes rääkis seal puhast kulda. Ausalt. Täpselt minu ideed. Just see, mida ma ise oleksin rääkinud. Rakvere ei vajagi ehk esmajoones metsikult uusi töökohti ja korteri leiab siin ikka ka, kui otsida... Aga noorele mõistusele oleks vaja väljakutset, omasuguseid, võimalust areneda ja ise teha. Tahaks võimalusi ISE teha ja mõelda.
Ja Rakveres on pigem suurem probleem selles, et on inimesed, kes kõik kuidagi väga kohusetundlikult teevad OMA tööd. Korraldavad, müttavad, rõhutavad, kuidas nad teevad... Andke andeks, aga mind ajab närvi, kui mingid linnavalitsuse verinoored asjapulgad piiksuvad, kuidas Rakvere kultuurikalender pakatab põnevusest ja kuidas nad ikka rabelevad... No ühesõnaga annavad ikka kõigile pidevalt mõista, kuidas nad oma palga välja teenivad. Tore. Korraldate jah. Ma olen paar aastat kogemata komistanud Teatris toimuvale noortebändide päevale. Saalis on neli inimest. Aga kus on reklaam? Kus on informatsioon, kuidas see liigub?? Teenige oma palka, aga ärge üritage öelda, et asi ei seisne teis. Kus on normaalne turundus, kus on kuulutused ja postrid, mis annavad noorele teada põnevatest üritustest? Jah, Facebookis ikka liigub neid üritusi. Aga kui ei vea, siis mulle sinna kutset ei saadeta ja ma ei räägi siin e-mailidest! Lihtsalt ei näe seda üritust Facebookis, sest ma ei oska seda otsida! No andke andeks, aga tõesti. Kas ma olen tõesti eluvõõras või mis, aga Rakverel pole ju mingit ühtset lehekülge või asja, kus reklaamitaks Rakveres toimuvaid üritusi? Mina sellest igatahes ei tea. Kõik need Rakvere kultuuriinimesed ja linnavalitsuse või mille iganese jubinad lihtsalt ei jõua nooreni. Kui ma siis tagantjärele kuulen, et jälle on teatris midagi toimunud või on olnud mingi kena oleng... Siis käib küll piste südamest läbi. Jälle. Jälle on reklaam olnud puudulik või on keegi kusagil pange pannud või pole mina piisavalt sügavale kultuur.net leheküljele sukeldunud. Ma ei tea.
Mind ajavad ikkagi väga närvi need linnalt palka saavad jubinad, kes iga hinna eest ennast õigustavad ja kogu kriitikale kuidagi väga suletud on. Te ei jõua noorteni, armsad sotsiaaltöös suurepärase taseme saavutanud inimesed, ja see on probleem! Mind ei huvita teie tasemed ja teie igapäevane rabelemine, kui ma sellest midagi ei tea. Sorri. Andke andeks, kui ma tiba ülekohut teen. Aga kui kogu info Rakveres toimuva kohta saan ma Kära Kantsi Facebooki lehelt ja heal juhul saadab mulle paar mu aktiivsemat fesari sõbralisti liiget paar kutset ka mujal toimuvale, siis on hästi. Aga miks ma linna üritustest nii vähe tean? Miks toimub igal aastal nagu mingi fantoomide kokkutulek see noortebändide päev, millele pole iial mingit reklaami ja heal juhul neli inimest saalis? Mida te teete, armsad kultuuritegelased? Kuidas te noorteni jõuate?
Ahh, samas on kõik ju ikkagi okei ka. Tõesti: ma käin Rakveres ja ilmselt isegi, kui ma pikas perspektiivis siia paigale ei jää, on see linn minu kodu ja ikka väga armas ja kallis. Muidugi ma käin siin, hetkel igal võimalikul ja võimatul juhul, tulevikus ehk vähem. Kes teab?
Muidugi on New Yorkis ja Londonis suuremad võimalused, suurem kultuuriskene ja täiesti teine palgatase. Mina isiklikult olen pigem täielik kodumaa patrioot, ma ei taha minna, ma ei taha elada välismaal, ma tahaksin anda oma panuse Eestis, ehk tõesti isegi Rakveres. Tahaksin siin elada, rääkida oma emakeeles ja olla maksimum mõne sõidutunni kaugusel kõigist oma armatest inimestest. Küsimus on selles, kas asjaolud sellisel lootusel ka täituda lubavad. Siin ei ole jälle küsimus niivõrd Rakveres, kui Eestis üldiselt. Kui Iirimaal saab kaubandusketi infoletis osalise ajaga töötades nii palju palka, et võib reisida, saab omale lubada elamist ning leiva kõrvale ka salatit ja magustoitu, siis sorri...
Enivei, ma olen teemast eemale triivinud. Kui ma mõtlen hetke olukorrale, siis näen ma tõesti, et Rakveres on kolm-neli kohta, kuhu sõpradega õhtul välja minna, üheski neis ei ole klientuur päris minu cup of tea, 90% kohtades ei ole muusika ja üritused ka midagi, millesse ma vabatahtlikult investeeriksin. Valik on väike. Just meelelahutuse ja kultuurisündmuste kohapealt.Tallinnas ja Tartus on mul nädalavahetuseti tavaliselt rohkem valikut, kui ma jõuan ära seedida, isegi kehval õhtul leiab kohakese, kui tahtmist on. Rakveres sõidan ma sõpradega mööda tänavaid, istume autos, lobiseme niisama. Teatrikohvik on tegelikult ülimõnus koht, ma olen üldse Rakvere Teatri suur fänn, aga ürituste piletid on minu rahakotile veidi soolased ja kui seal üritusi pole, tundub natuke imelik seal tühjas ruumis istuda. Kas ma olen liiga nõudlik? Võib-olla.
Ma tahaksin, et me jõuaksime lõpuks seisu, kus mul on tõesti Rakverre sõites kohti, kus sõpradega hilise ööni istuda ja filosofeerida, et ei oleks muusikat, mis tapaks kõrvu ja kummikutes maamehi naisi otsimas. Ähh, nüüd nõuan ma vist isegi Tartu ja Tallinna mastaabis liiga palju.
Mulle meeldis, mida ma kuulsin. Üldjoontes. Ja isegi kui mulle megalt meeldiks, kui meie linnakesest saaks mingi Utoopia kõigile noortele, kus juba sinu vanus räägib sinu kasuks ja sa saad tõesti nädalavahetusel mõnel kultuuritegelasel või linnavalitsuse ametnikul nööbist kinni haarata ning oma südant puistata, kuigi mulle meeldiks, kui päevad oleksid tihedalt täis pakitud igasuguseid lahedaid üritusi, kasvõi selliseid debatte... Olgem ausad. Selline asi pole võimalik.
Pigem on noorte puhul tõesti faktor see, et ööelu pole nii hiilgav ja kirgas kui Tallinnas-Tartus ja kui sa juba kord end mõnes suuremas linnas sisse sead, siis tekib sul sinna paratamatult kodu ja oma pere ja siis on igasugune kolimine juba oluliselt keerukam.
Rakvere on armas. Ja kodune. Ja mugavalt väike. Mulle see kõik meeldib. Kui ma siia kunagi töökoha saan, elaksin ma siin absoluutselt suurima rõõmuga. Aga elu teeb korrektiive. Hetkel võin ma täie uhkuse ja rõõmuga öelda, et minu kodu on hetkel just siin. Ja ma tunnen lausa hämmastavat hulka noori, kes teeksid hea meelega midagi, teeksid suure rõõmuga ja teeksid just siin. Aga hetkel on lihtsam alustada ja karjääri teha kusagil mujal. Kus võimalusi on rohkem. Väikelinnal on juba vaikimisi miinuseid, mis sa teed ära.
Mulle väga meeldiks, kui me teeksime revolutsiooni ja looksime oma Utoopia. Mulle meeldis isegi see väike mõttearendus teemal: leiame ühe tühjaks voolanud küla ja asustame selle tegusate ja toredate noortega. Sest me saame. Sest see oleks lahe ja armas ja ilus. Mulle meeldiks Rakvere kui Noortepealinn. Aga tõde on selles, et kerge pole kusagil. Ikka tuleb rabeleda, tõestada, tuuleveskitega võidelda, leida raha, laenata raha, teenida raha.. Ja kuhu mahuvad sellesse võrrandisse veel armastus, perekond, aga ka pangad, koolid, lasteaiad, postkontorid? Ma kardan, et see on natuke keerulisem valem, kui paari tunniga lahendatav kodune ülesanne. Elu teeb korrektiive, arvuta palju jaksad :)
Oct 9, 2012
Sellised me oleme
Sügis on käes, õhk on karge ja pole midagi paremat, kui istuda toas soojas, mugida saiavormi ning vaadata ilusaid perefilme. Hetkel on elu nagu muinasjutt. Ainult kruus kakaoga on puudu, aga šokolaadiallergia tõmbab sellele ilusale unistusele kriipsu peale. Rrrhhh.
Nädalavahetusel ootab mõnus reis Helsinkisse, kust ma loodetavasti naasen selleks külmaks aastaajaks pisut paremini varustatult. Saaks jalavarjudki... :D
Ma loen viimasel ajal tonnide kaupa raamatuid ja unistan tonnide kaupa unistusi. Ma tõesti ei taha ega suuda hetkel mitte millegi adekvaatsega tegeleda. Kõik peab oootama, isegi häirivad asjad, sest ma lihtsalt ei suuda hetkel millelegi keskenduda ega mingi tulemuse nimel pingutada. Küll kõigeks tuleb õige aeg.
Mida rohkem ma oma elule mõtlen ja püüan välja mõelda, kuhu ma liikuda tahan, mida ma üldse tahan,mida ma soovin, kuidas ma kogu oma olemist ideaalis näen... Igasugused ilusad unistused tulevad pähe. Sellised tõelised ameerika unistuse stiilis: valged aiad, ilusad majakesed, päikesepaista ja kuldne retriiver. Või, noh dobermann. Aga point on sama :)
Kogu minu traagika on selles, et mul pole püsivust, pole piisavalt visadust ja otsustavust. Ma võin unistada ja soovida, aga ma ei pane midagi liikuma, sest sissetöötatud süsteem on ometi turvalisim. Ma ei taha lõhkuda töötavat süsteemi, sest kes kindlustab, et uus käima läheb? Ma ei taha riskida. Ma tahan, et keegi mu kõrval ütleks mulle, mida teha, kindlustaks, et kõik läheb plaanipäraselt.
Aga praegu on sügis. Mu kõige lemmikum aastaaeg. Kui kõik muutub külmaks ja vaikseks ja kuidagi selgeks. Pole suvist kuumust ning hullumeelsust ega talve staatilisust ja unisust. Kõik on kristalne, muutuv ja võimalik. Kõik on võimalik.
Kummaline, aga kogu selle sisemise segaduse juures olen ma üllatavalt rahulik. Kui asjad on ometi 26 aastat sujunud, siis ilmselt sujuvad ka edaspidi. Kõik läheb hästi. Kõigest hoolimata. Ja pärast nädalavahetust oma suurepäraste ja hindamatute õdede ja muude loomadega, võin ma ka kindel olla, et ma pole üksi. Vähemalt mitte veel, ja see on oluline :)
Nädalavahetusel ootab mõnus reis Helsinkisse, kust ma loodetavasti naasen selleks külmaks aastaajaks pisut paremini varustatult. Saaks jalavarjudki... :D
Ma loen viimasel ajal tonnide kaupa raamatuid ja unistan tonnide kaupa unistusi. Ma tõesti ei taha ega suuda hetkel mitte millegi adekvaatsega tegeleda. Kõik peab oootama, isegi häirivad asjad, sest ma lihtsalt ei suuda hetkel millelegi keskenduda ega mingi tulemuse nimel pingutada. Küll kõigeks tuleb õige aeg.
Mida rohkem ma oma elule mõtlen ja püüan välja mõelda, kuhu ma liikuda tahan, mida ma üldse tahan,mida ma soovin, kuidas ma kogu oma olemist ideaalis näen... Igasugused ilusad unistused tulevad pähe. Sellised tõelised ameerika unistuse stiilis: valged aiad, ilusad majakesed, päikesepaista ja kuldne retriiver. Või, noh dobermann. Aga point on sama :)
Kogu minu traagika on selles, et mul pole püsivust, pole piisavalt visadust ja otsustavust. Ma võin unistada ja soovida, aga ma ei pane midagi liikuma, sest sissetöötatud süsteem on ometi turvalisim. Ma ei taha lõhkuda töötavat süsteemi, sest kes kindlustab, et uus käima läheb? Ma ei taha riskida. Ma tahan, et keegi mu kõrval ütleks mulle, mida teha, kindlustaks, et kõik läheb plaanipäraselt.
Aga praegu on sügis. Mu kõige lemmikum aastaaeg. Kui kõik muutub külmaks ja vaikseks ja kuidagi selgeks. Pole suvist kuumust ning hullumeelsust ega talve staatilisust ja unisust. Kõik on kristalne, muutuv ja võimalik. Kõik on võimalik.
Kummaline, aga kogu selle sisemise segaduse juures olen ma üllatavalt rahulik. Kui asjad on ometi 26 aastat sujunud, siis ilmselt sujuvad ka edaspidi. Kõik läheb hästi. Kõigest hoolimata. Ja pärast nädalavahetust oma suurepäraste ja hindamatute õdede ja muude loomadega, võin ma ka kindel olla, et ma pole üksi. Vähemalt mitte veel, ja see on oluline :)
Oct 2, 2012
Oli sünnipäev ja oli pralle.. Peaaegu.
Hehh. Kokkuvõttes oli täitsa asjalik ja tegus sünnipäev.
Jeesh. Kogupere oli kodus, mis oli armas.
Kingitused olid kõik viimasepeal,
Kahemeetrine sajajalgne, millega koos on hea telekat vaadata
Ja kolmekümne euro eest raamatupoe kinkekaarte,
Mille realiseerimiseks seisin ma üle tunni kurva näoga raamaturiiulite ees.
Ma tegin isegi reedel megakringli ja kartulisalati valmis,
Need läksid rahvale ülihästi peale.
Rahva all ma mõtlen oma famiiliat muidugi,
Sest külalised kringlit ja salatit ei saanud ja koju ma neid ei kutsunud.
Laupäeva õhtul saime kokku, istusime tearimajas,
Mul oli paar pudelit šampat teistele ja pudel Johnny Deppi pildiga gaseeritud puuvljajooki endale ja Mikule. Päris kena istumine, kõik rääkisid minust meeleolukaid lugusid, mõned vahvad grupipildid said tehtud ja üldse selline üsna rahuliku tempoga oleng, nagu mulle viimasel ajal meeldib. Kella poole kaheteist ajal hakkasime teatris otsi kokku tõmbama, mul tulid kohe meelde vanad head ajad, kui sai linnas ikka mitu ringi tiirutatud, et kõik oma soovitud sihtkohta saaksid:
Kõiepealt teatri eest üks ring Kantsi, seal rahvas maha, posu number kaks peale, Kantsi tagasi, ootasime seal paari inimest, kes sealt kohe koju edasi tahtsid... Tuli neid rohkem kui oodatud, rahvas autost välja, uued sisse, Mikk koju riideid vahetama, Trumanid koju magama, Mikk tagasi autosse, siis õed Kantsi hoovist, Rene saabus umbes viis minutit hiljem... Ja siis suund Tallinnale. Kuna rahvas nõudis häälekalt pealekat, tegime Haljala tanklas tillukese peatuse, et inimesed oma rummi puhtalt ei peaks jooma. Kusagil Aaspere kandis hakati juba metsapeatust nõudma. No deem. Hästi, leidsime kohakese, mis oli kenasti valgustatud ja kus massid said kohalikku bussipatust reostada. Edasi. Enne Tallinnat nõuti juba süüa. No on vaev nende massidega :D Valisime Laagna tee alguses oleva Hesburgeri. Parklas oli kõvasti nalja ja röökimist, inimesed mõnitasid kohalikku elanikkonda ja lõpuks sai igaüks isegi midagi hambusse. Tortilla oli seal küll kopsakas.
Kuidagi suutsime end kesklinna munsterdada, Estonia teatri kõrvale pooleldi peatumist keelava märgi alla sättida ja juba oli pidu käega katsuda, kui ühe reisiselli kadunud rahakott ilmsiks tuli. Lihtsalt lännu. Koos juhilubade ja ID-kaardi ja kõigega. Hea, et pangakaart ikka taskus oli, mitte rahakotis. Lappasime terve auto maast laeni läbi, ei midagi. Suund tagasi Hessi, et otsinguid süvendada. No Hessi polnud keegi kodutut rahakotti viinud. Taas sai auto läbi otsitud, no ainult istmekatteid ei lõiganud me puruks ja istmepolstritest ei otsinud. Aga no ei olnud seda kadunud varandust. Õed käisid isegi lähedalasuva põõsastiku läbi, no et äkki pissipeatuse ajal kukkus kuhugi... Muidugi päästsin mina päeva. Jalutasin vaikselt mööda teed tagasi, kui keset Laagna teed paistis midagi väikest ja tumedat. Ainsad võimalused, mis pähe torkasid, olid, et kas auto alla jäänud kassipoeg või rahakott. Läksin uurisin lähemalt ja muidugi oli rahakott! Palju rõõmuhuilgeid ja -pisaraid hiljem taas suund kesklinna. '
Seekord õnnestus isegi hea parkimiskoht saada, selline, kus keelutsooni polnud. Kõigest tund või poolteist sügavaid arutelusid selle üle, et kes ja kuhu läheb ning kas pidu üldse tuleb või ei, sain ma autos silma looja lasta ja rahvas tippis vanalinna suunas minema. Pool tundi hiljem hakkasid nad vaikselt tagasi tilkuma. Ikka ühe- ja kahekaupa. No mina ei tea, kuidas need peoloomad õhtki pidu ei leidnud. Mikul läks vist kõige paremini, lips ja ülikond töötasid ningta näitas meile tagantjärele isegi templit, mis tõestas, et ta oli tõepoolest mingisse peopaika sisse pääsenud. Kuidas küll...
Tagasisõit ei kulgendu meil samuti valutult. Inimesed olid nimelt taas näljased. Ja nii me suuna Räägupessa võtsimegi. Kena paigake, imeik, et ma sinna varem sattunud ei ole. Muidugi suutsime me ka seal endast kustumatu mulje jätta. Rene kukkus kaks korda selili ja plõksis teenindajaga, Kriss koperdas WC-st tulles ja Mikk ei suutnud oma erootilisi unistusi endale hoida. Lõpuks ei söönud kõige näljasemad üldse midagi ning varsti olime taas teel. Seekord siis koju.
Kella poole üheksaks hommikul kukkusin ma oma voodisse ja tundsin, et ma olen ikka kaugelt liiga vana ja väsinud selliste pikkade ööde jaoks. Oli ikka naljakas ja tore küll, aga magamine on vist veel tsipake põnevam. Iseenesest ma olen muidugi räigelt õnnelik Miku ja Rene üle, kes üksteist leidsid ja teineteise lauseid lõpetasid. Kauakadunud vennad või kuidas nad endid nimetasidki. Pole midagi ilusamat meesetvahelisest armastusest.
Nüüd elutsen taas Tartus, elu teevad värvilisemaks kõik need seitse raamatut, mis ma omale sünnipäevakingi raames koju vedasin ja juba 12. oktoobril ootab ees reis Helsingisse, et ennast ka kenasti riidesse saaks panna. Reisile tahaks küll. Väga. Ja natuke tahaks tegelikult selle sama mõnusa seltskonnaga veel kusagil istuda ja passida ja lollusi rääkida. Sest mulle meeldib, kui juttu on palju, aga liikumist vähe. Ja meeldib, kui inimesed on heas tujus. Ja sünnipäev meeldib. Isegi väga.
12. oktoober Helsingi, 12. november Stockholm! Sel aastal reisin ainult lähiriikides! :D
Näeme nädalavahetusel Rakveres. Ja nädala sees Tartus. Ja kui te head olete, siis kusagil mujal ka veel :)
Jeesh. Kogupere oli kodus, mis oli armas.
Kingitused olid kõik viimasepeal,
Kahemeetrine sajajalgne, millega koos on hea telekat vaadata
Ja kolmekümne euro eest raamatupoe kinkekaarte,
Mille realiseerimiseks seisin ma üle tunni kurva näoga raamaturiiulite ees.
Ma tegin isegi reedel megakringli ja kartulisalati valmis,
Need läksid rahvale ülihästi peale.
Rahva all ma mõtlen oma famiiliat muidugi,
Sest külalised kringlit ja salatit ei saanud ja koju ma neid ei kutsunud.
Laupäeva õhtul saime kokku, istusime tearimajas,
Mul oli paar pudelit šampat teistele ja pudel Johnny Deppi pildiga gaseeritud puuvljajooki endale ja Mikule. Päris kena istumine, kõik rääkisid minust meeleolukaid lugusid, mõned vahvad grupipildid said tehtud ja üldse selline üsna rahuliku tempoga oleng, nagu mulle viimasel ajal meeldib. Kella poole kaheteist ajal hakkasime teatris otsi kokku tõmbama, mul tulid kohe meelde vanad head ajad, kui sai linnas ikka mitu ringi tiirutatud, et kõik oma soovitud sihtkohta saaksid:
Kõiepealt teatri eest üks ring Kantsi, seal rahvas maha, posu number kaks peale, Kantsi tagasi, ootasime seal paari inimest, kes sealt kohe koju edasi tahtsid... Tuli neid rohkem kui oodatud, rahvas autost välja, uued sisse, Mikk koju riideid vahetama, Trumanid koju magama, Mikk tagasi autosse, siis õed Kantsi hoovist, Rene saabus umbes viis minutit hiljem... Ja siis suund Tallinnale. Kuna rahvas nõudis häälekalt pealekat, tegime Haljala tanklas tillukese peatuse, et inimesed oma rummi puhtalt ei peaks jooma. Kusagil Aaspere kandis hakati juba metsapeatust nõudma. No deem. Hästi, leidsime kohakese, mis oli kenasti valgustatud ja kus massid said kohalikku bussipatust reostada. Edasi. Enne Tallinnat nõuti juba süüa. No on vaev nende massidega :D Valisime Laagna tee alguses oleva Hesburgeri. Parklas oli kõvasti nalja ja röökimist, inimesed mõnitasid kohalikku elanikkonda ja lõpuks sai igaüks isegi midagi hambusse. Tortilla oli seal küll kopsakas.
Kuidagi suutsime end kesklinna munsterdada, Estonia teatri kõrvale pooleldi peatumist keelava märgi alla sättida ja juba oli pidu käega katsuda, kui ühe reisiselli kadunud rahakott ilmsiks tuli. Lihtsalt lännu. Koos juhilubade ja ID-kaardi ja kõigega. Hea, et pangakaart ikka taskus oli, mitte rahakotis. Lappasime terve auto maast laeni läbi, ei midagi. Suund tagasi Hessi, et otsinguid süvendada. No Hessi polnud keegi kodutut rahakotti viinud. Taas sai auto läbi otsitud, no ainult istmekatteid ei lõiganud me puruks ja istmepolstritest ei otsinud. Aga no ei olnud seda kadunud varandust. Õed käisid isegi lähedalasuva põõsastiku läbi, no et äkki pissipeatuse ajal kukkus kuhugi... Muidugi päästsin mina päeva. Jalutasin vaikselt mööda teed tagasi, kui keset Laagna teed paistis midagi väikest ja tumedat. Ainsad võimalused, mis pähe torkasid, olid, et kas auto alla jäänud kassipoeg või rahakott. Läksin uurisin lähemalt ja muidugi oli rahakott! Palju rõõmuhuilgeid ja -pisaraid hiljem taas suund kesklinna. '
Seekord õnnestus isegi hea parkimiskoht saada, selline, kus keelutsooni polnud. Kõigest tund või poolteist sügavaid arutelusid selle üle, et kes ja kuhu läheb ning kas pidu üldse tuleb või ei, sain ma autos silma looja lasta ja rahvas tippis vanalinna suunas minema. Pool tundi hiljem hakkasid nad vaikselt tagasi tilkuma. Ikka ühe- ja kahekaupa. No mina ei tea, kuidas need peoloomad õhtki pidu ei leidnud. Mikul läks vist kõige paremini, lips ja ülikond töötasid ningta näitas meile tagantjärele isegi templit, mis tõestas, et ta oli tõepoolest mingisse peopaika sisse pääsenud. Kuidas küll...
Tagasisõit ei kulgendu meil samuti valutult. Inimesed olid nimelt taas näljased. Ja nii me suuna Räägupessa võtsimegi. Kena paigake, imeik, et ma sinna varem sattunud ei ole. Muidugi suutsime me ka seal endast kustumatu mulje jätta. Rene kukkus kaks korda selili ja plõksis teenindajaga, Kriss koperdas WC-st tulles ja Mikk ei suutnud oma erootilisi unistusi endale hoida. Lõpuks ei söönud kõige näljasemad üldse midagi ning varsti olime taas teel. Seekord siis koju.
Kella poole üheksaks hommikul kukkusin ma oma voodisse ja tundsin, et ma olen ikka kaugelt liiga vana ja väsinud selliste pikkade ööde jaoks. Oli ikka naljakas ja tore küll, aga magamine on vist veel tsipake põnevam. Iseenesest ma olen muidugi räigelt õnnelik Miku ja Rene üle, kes üksteist leidsid ja teineteise lauseid lõpetasid. Kauakadunud vennad või kuidas nad endid nimetasidki. Pole midagi ilusamat meesetvahelisest armastusest.
Nüüd elutsen taas Tartus, elu teevad värvilisemaks kõik need seitse raamatut, mis ma omale sünnipäevakingi raames koju vedasin ja juba 12. oktoobril ootab ees reis Helsingisse, et ennast ka kenasti riidesse saaks panna. Reisile tahaks küll. Väga. Ja natuke tahaks tegelikult selle sama mõnusa seltskonnaga veel kusagil istuda ja passida ja lollusi rääkida. Sest mulle meeldib, kui juttu on palju, aga liikumist vähe. Ja meeldib, kui inimesed on heas tujus. Ja sünnipäev meeldib. Isegi väga.
12. oktoober Helsingi, 12. november Stockholm! Sel aastal reisin ainult lähiriikides! :D
Näeme nädalavahetusel Rakveres. Ja nädala sees Tartus. Ja kui te head olete, siis kusagil mujal ka veel :)
Subscribe to:
Posts (Atom)