Andke andeks, mu kallid, et ma teid nii unarusse olen jätnud.
Elu veereb hetkel isegi veidi kiiremini kui hernes
Ja kui te just mõned päevad ette aega kinni ei pane,
Siis on mind hetkel ülimalt raske tabada.
Ma tahaksin küll väga-väga kõigi oma ilusate ja heade inimeste jaoks hetke leida,
Aga kuidagi on kohe nii kujunenud, et kui ma pole sõidus,
Siis ma magan, ja kui ma ei maga, siis olen sõidus :)
Aga me tulime ju mõned päevad tagasi oma Baltikumi-reisilt!
Kuna ma olen hirmus vilets reisiblogija, siis teen teile siin samas kiire ülevaate.
Lihtsalt selline best of, kuni ma põhjalikuma tekstini jõuan :)
1. päeval oli peamiselt palju sõitmist, sest me tahtsime võimalikult kähku Leetu kohale saada. Esimene kiire poetrett oli juba Valgas ja seal selgusid ka esimesed nõrgad põied. Läti legendaarsed maanteed, mis niigi vanematel inimestel proteese lahti logistavad ja prille mööda autot põrgatavad, olid seekord eriti säravalt ehitud. No päriselt, peale piiri oli viie-kuuekümne kilomeetrisel teelõigul kokku üheksa foori! Täiesti õudne, nagu mingil ülipikal linnatänaval sõidaks! Muidugi pidime me kõigest hoolimata Lätis olles Jurmalat külastama. See oli iseenesest ikka väga särav pärl halbade mõtete juveelikarbis, sest esiteks oli ilm kohutav ja teiseks ei olnud me absoluutselt kursis sellega, et linna sissesõit tasuline on. Ka polnud meil mitte sentigi kohalikku raha. Seal me siis olime, põgenemas lindpriidena seaduse kõikenägeva silma eest ning ainus vesi, mida me kokkuvõttes nägime, oli vihm ja porilombid. Vähemalt sai selgeks, et elu kurjategijatena ei sobi meile, eriti kuna mõned meie gängi karmimad liikmed vajasid üsna tihedaid pissipeatusi, mis meid kohalikele võimuesindajatele eriti lihtsaks saagiks tegi. Õnneks pääsesime sellest seiklusest terve naha, terve auto ja terve rahakotiga :) Enne kui Läti läbi sai, käisime Jelgavas söömas ka. Lätlaste rahvustoit on ilmselt Hesburgerist pärit, sest neid kohti oli seal ikka iga nurga peal. Ma sain rõõmu maksta kohvi eest, mida ma hiljem ei saanudki ja me kõik saime teada, et rukkiburger on läti keeles Rudzu burger. Leedus nautisime ikka väga sujuvat ja siledat sõitu, käisime Ristimäel ja tutvusime veidi Šiauliai linnaga. Öömaja ühte majahoovi loodud kämpingus, unerohuks kohalik õlu.
2. päev: Äratuseks mürisesid rongid, kolises ja vilistas lähedalasuv tehas, üsna lähedalt üle meie telgi lendasid lennukid ja kohalikud alustasid varakult aiatöödega. Hommikukohvi keetis ja vorsti praadis meie seltskonna ainus mees piiritusega töötaval priimusel, mis oli kõik vahva, aga mingil hetkel oli selle piiritusega tilluke õnnetus ja mõned kohad sillutisel leegitsesid üsna häirivalt :D Meie järgmine sihtkoht oli Palanga, aga enne veel suutsime me ei-tea-kuidas ja ei-tea-kust üles leida keset metsi ja kruusateede rägastikku asuva loomapargi, kus polnud ühtki inglisekeelset silti ega ühtki inglise keelt rääkivat kodanikku. Aga õnneks loomadega rääkima ei pea :) Karu Timofei ja oma poegi kaitsev vägivaldne emailves olid selle tunnikese vaieldamatud tipphetked. Veel enne Palangasse jõudmist tegime väikese maantee-äärse pikniku, mis oleks kenam olnud, kui leedukad oma piknikukohtadesse olmeprügi ei veaks ja keegi neid hunnikuid vahel peale metsloomade sealt minema viiks. Palanga ise meenutas Pärnut, ilm oli ilus ja me saime isegi ujumisriided selga ja end paar korda vettegi kasta. Ooo, seda vedamist! Ööbima me siiski Palangasse ei jäänud. Leidsime omale väga kena ja korraliku kämpingu veidi Klaipedast väljas.
3. päeval oli meil plaanis tutvuda põhjalikumalt Klaipeda linnaga ning külastada tingimata Neringa poolsaart. Alustasime poolsaarest, sest sellega pidi kauem aega minema. Ja ossaaaa, kus meil oli õigus! Leeni GPS-i (edaspidi lihtsalt James) abiga leidsime me sadama päris mängleva kergusega üles, ka praamile saamine polnud probleem. Meid kõiki üsna üllatas, et sõit na lühike oli - kõigest 600 meetri kanti... Meie esimene eesmärk oli meremuuseum. Delfinaarium on kahjuks sel suvel remondis, sellest rõõmust jäime me ilma. Aga muuseum ise oli ka lõpmata lahe, nii palju kalu, hülgeid, pingviine ja isegi merilõvid! No positiivne algus päevale kohe olemas... Edasi liikusime Nida suunas, et midagi süüa saada ja peale seda oli plaan liivaluidete ja randadega täpsemat tutvust teha. No kõik need plaanid sai mahakriipsutatud, kui Nidas mu auto käigukast ära suri ja peale esimese ja vabakäigu mulle muid luksusi enam ei võimaldanud. Ja muidugi olime me sadamast uskumatult kaugel ja muidugi ei olnud sellel paganama poolsaarel ühtki autoteenindust. Mis seal ikka. Alustasime ise oma päästmisega. Esimene käik sisse, tippkiirus, milleks oli 20 km/h, kätte ja esimesena tanklasse ning edasi juba sadama suunas. Peale seitset kilomeetrit saime aru, et meie teokäik võimaldaks küll praamil ehk juba pensionäridele mõeldud soodustust saada, aga rikuks samas ka kogu reisi ning hääletasime autosid, mis meid sleppi võtaksid. Eestlased sõitsid meist kivinägudega mööda, aga leedukad olid palju abivalmimad. Ütleme nii, et kui tänulik ma neile headele inimestele ka pole, et nad meid tervelt neljakümne kilomeetri jagu edasi aitasid, see reis mööda poolsaare kitsaid ja kurvilisi teid 70 km/h ja kuidagi liiiiiiga lühikese köie otsas meenutas igati mõnd Tivoli põlevat karuselli ega unune mul ilmselt iial. Aga leedukad said autasuks eesti õlut ja meie saime lõpuks praamile. Ja siis Jamesi juhatuse järgi ka üsna valutult lähimasse teenindusse, kuhu me mu pesukoti ööseks jätsime. Seljakottidega läbi lausvihma mööda linna kõndida, poodi ja pangaautomaati otsida, taksojuhile Jamesi abiga selgeks teha, kus meie kämping asub ning siis veel oma kadunud transpordivahendit ja tiimikaaslast leinata oli meie kõigi jaoks veidi kurnav, seega sai varakult magama kobitud ja kui öösel seda rõvedalt lärmakat ja ladistava vihmaga äikest poleks olnud, oleksime kõik unenägudeta hommikuni maganud.
4. päev algas autoteenindusega. Muidugi tehti mulle väga kiiresti selgeks, et VW esindus Peugeot'sid ei paranda ning me pidime päris palju vaeva nägema, et pagana Klaipedas mõni adekvaatne teenindus leida. Õnneks linnas siiski oli Peugeot' teenindus ja meie muret võeti äärmiselt tõsiselt. Ma olen siiani valmis iga selle teeninduse mehaanikuga abielluma selle eest, et nad mu musirulli elu ja tippkiiruse päästsid. Tunnike ootamist ja me olime oma tsirkusega taas teel. Pärast sellist ehmatust otsustasime, et Klaipedas me enam aega ei raiska, teeme tiheda päeva, mille sisse pigistame kogu ülejäänud Leedu ja sõidame öösel koju. Järgnesid Kaunas, Trakai ja Vilnius. Palju pilte, mõned suveniirid kodustele ja minu puhul ka paar väga äratrööbatud ja valust kiunuvaid jalgu. Aga igal juhul oli absoluutselt unustamatu ja igati tore reis, mis tipnes seitsmetunnise kojusõidu ja kontrollimatute naerupahvakatega meie kortermaja tepikojas, kui ma kolm korda järjest üritasin oma ujukaid postkastide juurde majarahvale suveniiriks jätta. Tegelikult olen ma täiega õnnelik, et me läksime, mis siis, et see reis neetud oli :)
Ja nüüd olen ma mõned päevad kodus olnud,
Olen saanud veel hästi palju sõita ja näha üle pika aja paari hästi kallist inimest.
Ma veetsin tõsist kvaliteetaega oma perekonnaga, mida pole juba väga-väga kaua juhtunud..
Olen teinud suuri plaane ja kavatsen lähipäevil Võsule kolida,
Et veidi tõhusamalt puhata.
Avastasin täna, et mul on nüüd vist juba kaks komplekti vendi,
Kes oma jutuga mind täiesti ära tappa suudavad..
Ja olin koidikuks kindlalt otsustanud, et magamatus ja mõne inimese norskamine
On väike hind, mida maksta sellise segase, aga jubedalt armastust täis elu eest nagu mul on.
No comments:
Post a Comment