Ma olen täna hästi natuke kurb. 
Hästi natuke kurb ja veidike väsinud. 
Alati, kui me oleme eemal, igatsen ma teid hullumeelselt. 
Ja kui me oleme koos, olen ma kuidagi väsinud ja tujutu. 
Ja ongi nii. Ma ei tea miks. 
Ma vist tahan lihtsalt teada, et te olete olemas. 
Tahan tunda, et te olete lähedal. 
Aga ma lihtsalt ei suuda hetkel kuidagi tegelda kogu selle energiaga, 
Ma ei suuda hakkama saada selle ülekeeva lärmi ja mäsuga. 
Ma tahan istuda vaikuses ja pimeduses. 
Hoida teid hästi lähedal ja olla lihtsalt vait. 
Sest ma olen viimasel ajal natuke kurb ja tujutu. 
Just nii. Ma tahan toetada pea kellegi õlale ja ollagi kurb. 
Ilma, et ma peaksin end kuidagi seletama või õigustama. 
Hetkel lihtsalt on nii. 
Kas saaks kuidagi seda korraldada? 
Ma ei taha sõita, ei taha, et keegi mu tuju parandaks. 
Ma tahan lihtsalt tunnikest pimeduses ja õigust olla õigustamatult õnnetu. 
Kõik, milles ma kindel olin, hakkab ununema. 
Kõik, mis tundus igavene, hakkab kaduma. 
Mis meist saab?