Back to summer paradise

Mitu päikest on viimasest postitusest saadik loojunud. 
Ja mina olen, nagu alati, olnud väga tegus. 
Keskmisest ehk veidikene kurvem, aga siiski täiesti rivis. 
Üllataval kombel suudan ma kogu oma vingumisest ja kehvast enesetundest, 
Kogu dramaatilisusest ja enesehaletsusest hoolimata alati teha, mis vaja :) 

Ma olen viimasel ajal endas rohkem pettunud kui teistes. 
Liiga palju dramatiseerin üle, ootan neist liiga palju. 
Aga kõigest hoolimata olen ma saanud Võsul varba vette, 
Olen käinud sünnipäeval ja teinud päris mitu tellimussõitu. 
Tõsiselt peaks hakkama mõtlema oma ettevõtte loomisele. 
Ma olen veidi šampane ja veidi väsinud, 
Aga kõigest hoolimata on olnud hea ka. 
Nüüd on ees veel Rock Ramp, HipHop festar ja paar sünnat. 
Ja Pärnusse tahaks kaduda ehk mingil hetkel mingiks ajaks. 
Ma armastan ju oma inimesi siiani rohkem kui iseennast, 
Aga kuidagi ei ole viimasel ajal enam sama tunne. 
Iga palvet kuhugi sõita võtan ma peaaegu isikliku solvanguna 
Ja ma ei usu, et ma sellises seisus peaksin palju kohal olema. 
Suhted ei lähe just paremaks ega midagi :) 

Natuke haige olen ma ka. 
Tilluke nohu on ligi hiilinud, seega annab ka organism märku, 
Et aeg on tempot maha võtta. 
Järgmine nädal tuleb ülitegus kõigest hoolimata. 
Auto saab vahepeal teeninduses olema, 
Peaks jõudma Tallinnasse äkki korra veel... 
Emal on viimane puhkusenädal ka, 
Ilmselt peaks natuke kvaliteetaega kuhugi sisse suskama :) 
Pühapäeval, kohe peale rokkimist ja rambitamist peab ta ju laevale viima. 
Ehhh, usute te, et kaks kolmandikku suve on möödas? 
Ja ainus, mida ma teha olen saanud, 
On vaadata, kuidas inimesed puhkavad :D 
Ja puhkamise all mõtlen ma joovastavate vedelike tarbimist. 
Njeaahhhh. Pärnu kõlab hästi tegelikult. 

Ja ärge kuulake ega lugege nii palju mu maailmavalu. 
Sest kõik minu mured on minu enese sees. 
Mida te muud teha saaksitegi, kui olla need, kes te olete? 
Kui ma lahendan iseenda, laheneb ka kõik muu. 
Ma ei ole alati vaikimisi heas tujus, 
Aga te võite üritada seda kehvemat aega koos minuga üle elada :) 
Eks aeg näitab. 

It's a poem, you fool

And despite it all 
You don't even know me, 
You don't even know me anymore. 

It was so easy for me to fall 
For your cute smile and your charm. 
It was easy to love you and give you it all. 

But now we're strangers 
And you don't know who I am anymore. 
At what point the magic left? 
When did you leave me standing all alone? 

Love was easy for us. 
I knew you a moment before I met you. 
Call it foolish, a mistake if you must, 
But I believed it, for me it was true. 

I broke so many rules, 
I let you far too far inside. 
And maybe we were both the fools, 
'Cause I only ever saw you smile. 

How could you leave like that? 
How could you lose all your interest? 
Nevermind the hurt, 
I wish I could wish you all the best...

Enough of the silence

Mul on olnud nii karm ja kurnav nädalavahetus, 
Et tõesti, mingit soovi pole nüüd vähemalt nädal kodust väljuda :D 
Ma olen ikka saanud joosta ja närvitseda, möllata ja muretseda, 
Natuke mahtus kuhugi vahele solvumist ja haavumist ka. 
Ja samas oli ikkagi mõnus ja äge ja nalja sai. 
Aga jah. Teinekord tuleks Võsule minna rahulikumas olukorras. 
Kui oleks vaikust ja päikest ja aega. 
Tahaks TÕELISELT puhata. Kaks kolmandikku suvest on möödas 
Ja mul on tunne, et ma pole veel puhkama hakanudki. Ausalt. 

Eile tulin mõttele, et nii kaua on kõik korras, 
Nii pinge kui tempo kui muu kohalt, 
Kuni mu armastus nende vastu on suurem mu armastusest enda vastu. 
Ja siiani on nibinnabin nii olnud ka. Ja ma olen rahul. 
Aga kas on isekas või silmakirjalik oma pingutuse ja žestide eest 
Midagi vastu ka oodata? Ja ma ei mõtle raha või patsutust seljale. 
Aga vahel on tunne, et kõik muu on tähtsam, 
Kõik teised on olulisemad ja kõigi teiste aeg on väärtuslikum. 
kas see on minu süü, et ma olen kõik liiga ära hellitanud? 
Või nende süü, sest nad ei kujuta ettegi, et ma võiksin kunagi ära kaduda? 
Ma ei tea. Minu elu suured eksistentsiaalsed küsimused. 

Ma tahaksin lihtsalt, et tuleks ka aeg, kus mu inimestel on mulle tõeliselt aega. 
Kus ei ole nii, et "meie aja" sisse mahub veel kari teisi inimesi ja sada sõitu. 
Minu suve siiani kõige armsamad hetked olid need, kui Märt mu lihtsalt kohvile vedas :) 
Niisama, lihtsalt. Ja seda ma ju ainult tahangi. 
Et ma ei peaks teid alati ja pidevalt jagama teiste inimeste ja kohustustega. 
Ma tahaksin vahel lihtsalt maha istuda, lobiseda ja teed luristada. 
Ja kui seda kõike saaks veel nii, et teil pole sel ajal vaja ka mingit joovastavat värki, 
Siis see oleks eriti ülim. 
Et olekski nii, et ma ei pea kantseldama ega muretsema ega jooksma, ja teie ei pea ka. 
Ma tahaks kvaliteetaega saada, nohh :D 
Ja SIIS võime rääkida rahadest ja komplimentidest ja asjadest :D 

Me ei pea isegi maanteid mõõtma selleks. 
Mängime lauamänge näiteks ja käime öösel ujumas. 
Ma ei tea. 
Leidke aega mulle. Kui see just väga isekas palve pole. 
Ma ei tahaks egoistlik olla, aga natuke väärtustamata tunne on :) 

Kes tahab minuga koos villased sokid jalga tirida 
Ja tekkidesse mässitult filmimaratoni teha? 
Või midagigi... Mul on tunne, et vihjamisest pole eriti kasu vist, eh? :D 
Kui paar nädalat veel mööda läheb ja keegi mind kuulda ei võta, 
Siis korraldan Facebookis ürituse pealkirjaga "Hinda oma autojuhti päev"

Ma olen täna hästi natuke kurb. 
Hästi natuke kurb ja veidike väsinud. 
Alati, kui me oleme eemal, igatsen ma teid hullumeelselt. 
Ja kui me oleme koos, olen ma kuidagi väsinud ja tujutu. 
Ja ongi nii. Ma ei tea miks. 
Ma vist tahan lihtsalt teada, et te olete olemas. 
Tahan tunda, et te olete lähedal. 
Aga ma lihtsalt ei suuda hetkel kuidagi tegelda kogu selle energiaga, 
Ma ei suuda hakkama saada selle ülekeeva lärmi ja mäsuga. 
Ma tahan istuda vaikuses ja pimeduses. 
Hoida teid hästi lähedal ja olla lihtsalt vait. 
Sest ma olen viimasel ajal natuke kurb ja tujutu. 
Just nii. Ma tahan toetada pea kellegi õlale ja ollagi kurb. 
Ilma, et ma peaksin end kuidagi seletama või õigustama. 
Hetkel lihtsalt on nii. 
Kas saaks kuidagi seda korraldada? 
Ma ei taha sõita, ei taha, et keegi mu tuju parandaks. 
Ma tahan lihtsalt tunnikest pimeduses ja õigust olla õigustamatult õnnetu. 
Kõik, milles ma kindel olin, hakkab ununema. 
Kõik, mis tundus igavene, hakkab kaduma. 
Mis meist saab?

Peamiselt reisist, aga natuke muust ka.

Andke andeks, mu kallid, et ma teid nii unarusse olen jätnud. 
Elu veereb hetkel isegi veidi kiiremini kui hernes 
Ja kui te just mõned päevad ette aega kinni ei pane, 
Siis on mind hetkel ülimalt raske tabada. 
Ma tahaksin küll väga-väga kõigi oma ilusate ja heade inimeste jaoks hetke leida, 
Aga kuidagi on kohe nii kujunenud, et kui ma pole sõidus, 
Siis ma magan, ja kui ma ei maga, siis olen sõidus :) 
Aga me tulime ju mõned päevad tagasi oma Baltikumi-reisilt! 
Kuna ma olen hirmus vilets reisiblogija, siis teen teile siin samas kiire ülevaate. 
Lihtsalt selline best of, kuni ma põhjalikuma tekstini jõuan :) 

1. päeval oli peamiselt palju sõitmist, sest me tahtsime võimalikult kähku Leetu kohale saada. Esimene kiire poetrett oli juba Valgas ja seal selgusid ka esimesed nõrgad põied. Läti legendaarsed maanteed, mis niigi vanematel inimestel proteese lahti logistavad ja prille mööda autot põrgatavad, olid seekord eriti säravalt ehitud. No päriselt, peale piiri oli viie-kuuekümne kilomeetrisel teelõigul kokku üheksa foori! Täiesti õudne, nagu mingil ülipikal linnatänaval sõidaks! Muidugi pidime me kõigest hoolimata Lätis olles Jurmalat külastama. See oli iseenesest ikka väga särav pärl halbade mõtete juveelikarbis, sest esiteks oli ilm kohutav ja teiseks ei olnud me absoluutselt kursis sellega, et linna sissesõit tasuline on. Ka polnud meil mitte sentigi kohalikku raha. Seal me siis olime, põgenemas lindpriidena seaduse kõikenägeva silma eest ning ainus vesi, mida me kokkuvõttes nägime, oli vihm ja porilombid. Vähemalt sai selgeks, et elu kurjategijatena ei sobi meile, eriti kuna mõned meie gängi karmimad liikmed vajasid üsna tihedaid pissipeatusi, mis meid kohalikele võimuesindajatele eriti lihtsaks saagiks tegi. Õnneks pääsesime sellest seiklusest terve naha, terve auto ja terve rahakotiga :) Enne kui Läti läbi sai, käisime Jelgavas söömas ka. Lätlaste rahvustoit on ilmselt Hesburgerist pärit, sest neid kohti oli seal ikka iga nurga peal. Ma sain rõõmu maksta kohvi eest, mida ma hiljem ei saanudki ja me kõik saime teada, et rukkiburger on läti keeles Rudzu burger. Leedus nautisime ikka väga sujuvat ja siledat sõitu, käisime Ristimäel ja tutvusime veidi Šiauliai linnaga. Öömaja ühte majahoovi loodud kämpingus, unerohuks kohalik õlu.


2. päev: Äratuseks mürisesid rongid, kolises ja vilistas lähedalasuv tehas, üsna lähedalt üle meie telgi lendasid lennukid ja kohalikud alustasid varakult aiatöödega. Hommikukohvi keetis ja vorsti praadis meie seltskonna ainus mees piiritusega töötaval priimusel, mis oli kõik vahva, aga mingil hetkel oli selle piiritusega tilluke õnnetus ja mõned kohad sillutisel leegitsesid üsna häirivalt :D Meie järgmine sihtkoht oli Palanga, aga enne veel suutsime me ei-tea-kuidas ja ei-tea-kust üles leida keset metsi ja kruusateede rägastikku asuva loomapargi, kus polnud ühtki inglisekeelset silti ega ühtki inglise keelt rääkivat kodanikku. Aga õnneks loomadega rääkima ei pea :) Karu Timofei ja oma poegi kaitsev vägivaldne emailves olid selle tunnikese vaieldamatud tipphetked. Veel enne Palangasse jõudmist tegime väikese maantee-äärse pikniku, mis oleks kenam olnud, kui leedukad oma piknikukohtadesse olmeprügi ei veaks ja keegi neid hunnikuid vahel peale metsloomade sealt minema viiks. Palanga ise meenutas Pärnut, ilm oli ilus ja me saime isegi ujumisriided selga ja end paar korda vettegi kasta. Ooo, seda vedamist! Ööbima me siiski Palangasse ei jäänud. Leidsime omale väga kena ja korraliku kämpingu veidi Klaipedast väljas. 


3. päeval oli meil plaanis tutvuda põhjalikumalt Klaipeda linnaga ning külastada tingimata Neringa poolsaart. Alustasime poolsaarest, sest sellega pidi kauem aega minema. Ja ossaaaa, kus meil oli õigus! Leeni GPS-i (edaspidi lihtsalt James) abiga leidsime me sadama päris mängleva kergusega üles, ka praamile saamine polnud probleem. Meid kõiki üsna üllatas, et sõit na lühike oli - kõigest 600 meetri kanti... Meie esimene eesmärk oli meremuuseum. Delfinaarium on kahjuks sel suvel remondis, sellest rõõmust jäime me ilma. Aga muuseum ise oli ka lõpmata lahe, nii palju kalu, hülgeid, pingviine ja isegi merilõvid! No positiivne algus päevale kohe olemas... Edasi liikusime Nida suunas, et midagi süüa saada ja peale seda oli plaan liivaluidete ja randadega täpsemat tutvust teha. No kõik need plaanid sai mahakriipsutatud, kui Nidas mu auto käigukast ära suri ja peale esimese ja vabakäigu mulle muid luksusi enam ei võimaldanud. Ja muidugi olime me sadamast uskumatult kaugel ja muidugi ei olnud sellel paganama poolsaarel ühtki autoteenindust. Mis seal ikka. Alustasime ise oma päästmisega. Esimene käik sisse, tippkiirus, milleks oli 20 km/h, kätte ja esimesena tanklasse ning edasi juba sadama suunas. Peale seitset kilomeetrit saime aru, et meie teokäik võimaldaks küll praamil ehk juba pensionäridele mõeldud soodustust saada, aga rikuks samas ka kogu reisi ning hääletasime autosid, mis meid sleppi võtaksid. Eestlased sõitsid meist kivinägudega mööda, aga leedukad olid palju abivalmimad. Ütleme nii, et kui tänulik ma neile headele inimestele ka pole, et nad meid tervelt neljakümne kilomeetri jagu edasi aitasid, see reis mööda poolsaare kitsaid ja kurvilisi teid 70 km/h ja kuidagi liiiiiiga lühikese köie otsas meenutas igati mõnd Tivoli põlevat karuselli ega unune mul ilmselt iial. Aga leedukad said autasuks eesti õlut ja meie saime lõpuks praamile. Ja siis Jamesi juhatuse järgi ka üsna valutult lähimasse teenindusse, kuhu me mu pesukoti ööseks jätsime. Seljakottidega läbi lausvihma mööda linna kõndida, poodi ja pangaautomaati otsida, taksojuhile Jamesi abiga selgeks teha, kus meie kämping asub ning siis veel oma kadunud transpordivahendit ja tiimikaaslast leinata oli meie kõigi jaoks veidi kurnav, seega sai varakult magama kobitud ja kui öösel seda rõvedalt lärmakat ja ladistava vihmaga äikest poleks olnud, oleksime kõik unenägudeta hommikuni maganud. 


4. päev algas autoteenindusega. Muidugi tehti mulle väga kiiresti selgeks, et VW esindus Peugeot'sid ei paranda ning me pidime päris palju vaeva nägema, et pagana Klaipedas mõni adekvaatne teenindus leida. Õnneks linnas siiski oli Peugeot' teenindus ja meie muret võeti äärmiselt tõsiselt. Ma olen siiani valmis iga selle teeninduse mehaanikuga abielluma selle eest, et nad mu musirulli elu ja tippkiiruse päästsid. Tunnike ootamist ja me olime oma tsirkusega taas teel. Pärast sellist ehmatust otsustasime, et Klaipedas me enam aega ei raiska, teeme tiheda päeva, mille sisse pigistame kogu ülejäänud Leedu ja sõidame öösel koju. Järgnesid Kaunas, Trakai ja Vilnius. Palju pilte, mõned suveniirid kodustele ja minu puhul ka paar väga äratrööbatud ja valust kiunuvaid jalgu. Aga igal juhul oli absoluutselt unustamatu ja igati tore reis, mis tipnes seitsmetunnise kojusõidu ja kontrollimatute naerupahvakatega meie kortermaja tepikojas, kui ma kolm korda järjest üritasin oma ujukaid postkastide juurde majarahvale suveniiriks jätta. Tegelikult olen ma täiega õnnelik, et me läksime, mis siis, et see reis neetud oli :)




Ja nüüd olen ma mõned päevad kodus olnud, 
Olen saanud veel hästi palju sõita ja näha üle pika aja paari hästi kallist inimest. 
Ma veetsin tõsist kvaliteetaega oma perekonnaga, mida pole juba väga-väga kaua juhtunud..
Olen teinud suuri plaane ja kavatsen lähipäevil Võsule kolida,
Et veidi tõhusamalt puhata. 
Avastasin täna, et mul on nüüd vist juba kaks komplekti vendi, 
Kes oma jutuga mind täiesti ära tappa suudavad.. 
Ja olin koidikuks kindlalt otsustanud, et magamatus ja mõne inimese norskamine 
On väike hind, mida maksta sellise segase, aga jubedalt armastust täis elu eest nagu mul on. 

Nothing but talk

Ja ongi see hetk käes. 
Loetud minutite järel stardime oma Baltikumi läbivale reisile. 
Ohhh, see reis ei ole tulnud kergelt ja näib olevat veidi halva õnnega, 
Aga päris äge on juba ikkagi :D 
Ülimalt kahju on, et meie kaks kallist poissi nüüd kodumaile jäävad 
Ja samas on kahju, et teine tuuritav auto eile Tartus avarii tegi. 
Õnneks küll suhteliselt kerge ja õnneliku, aga siiski. 
Viimasel hetkel kokku klopsitud plaanid on ikka need kõige paremad. 
Kui ma eluga tagasi jõuan veel sellelt suurelt retkelt, 
Siis võib vist tähistamiseks kohe peo üles lükata. 
Ja muidugi saate siis pilte ja reisikirju ka, 
Niisiis hoidke pöialt! 

Eilne õhtu möödus Tartus, 
Kus ma tänu Meelisele ja Mariliisile (ma ausalt pole nime kirjapildis üldse kindel) 
Oma autosse muusika ja puha, me ei peagi vaikuses sõitma! 
Ma olen päris elevil kohe, auto on selleks üheks reisiks võõrast tehnikat täis - 
Leeni võttis kaasa GPS-i, milles meela hääle ja briti aktsendiga James räägib ilusaid jutte. 
Igastahes. Ma igatsen teid juba praegu. 
Ja te võite oodata igasuguseid lahedaid jutte ja pildikraami, 
Kui ma ellu jään. 
Ja ma püüan ikka jääda. 
Olgem kõik tublid ja nautigem seda vähest päikest, mis meile on antud. 
Ka see puhkus lõppeb kord, mu minionid! :D

Standing on the edge of possibilities

Selle kohta, kui palju kaheldava väärtusega uudiseid ma täna saanud olen, 
On päev alanud siiski üllatavalt mõnusalt. 
Ma olen alati jube rahul, kui famiilia koju tuleb, 
Sest siis läheb automaatselt paika minu muidu nii segane unegraafik, 
Hommikuti on kohv juba keedetud ja üldse on lahe kellegagi peale koera veidi lobiseda :D 
Hehh. 
Raudkindlana tundunud plaanid hakkavad muutuma ja lagunema 
Ning ma võtan seda kõike üllatavalt rahulikult. 
Ju ma olen piisavalt valmistunud. 
Üllatusi ikka juhtub. 
Ja kuidas veel. No mitte miskit ei oska siin viimasel ajal ennustada. 
Ma igatsen tõelist suve. 
Sellist, kus mu inimestel on aega ja ruumi, 
Kus nad on piisavalt lähedal ja me saaksime korralikult koos olla. 
Aga tegelikult sobib mulle üksindus ka päris hästi. 
Ahh, ma olen praeguseks jõudnud juba faasi, 
Kus üsna vähe asju suudavad mind üldse kuidagi loksutada. 
Tuleb, mis tuleb. 
Ma olen viimasel ajal olnud kriminaalselt väheproduktiivne, 
Ainus, mida ma aktiivselt harrastan, on endiselt pikad autosõidud. 
Mind võib üsna lühikese ajaperioodi sees leida üllatavalt paljudest kohtadest 
Ja enamasti ei tea ma ise ka, kuhu ja millal ma jõuan. 
Ja las ollagi nii, isegi kui kogu selline eluviis kipub üsna väsitav olema. 
Sügisest loksub elu jälle veidi rohkem paika. 

Phehh. 
Ma olen laisk ja igav. 
Kohe üldse ei viitsi ajusid ragistada või miskit liigutada. 
Tahaks diivanil pool suve maha magada :D