Daydream Nation

Taevas lendavad lennukid ja toonekured. 
Ja taevas oleks päike, kui ilm poleks pilves. 
Väikesed hetked tormavad mööda 
Ja neid püüdes tormame me sihitult ringi. 
Meil on kõik ja mitte midagi, 
Me oleme vabad ja nii kuradi seotud, 
Me oleme õnnelikud ja absoluutselt murtud. 
Igal, ja ma mõtlen IGAL sekundil, mil ma teadlikult ringi vaatan, 
Avastan ma tohutult palju ilusat ja head, 
Leian põhjust armastada ja naerda ja tänulik olla. 
Vahel ma lihtsalt unustan. 
Alles eile hommikul seisin ma kasteses murus. 
Varahommikune päike muutis kõik kuldseks, 
Mul oli korraga tohutult külm ja uskumatult hea olla. 
Ma olin seal. Ma olin olemas. Seisin jalgupidi vees, 
Maailm magas alles, aga mina vaatasin päikest ja lennukeid ja toonekurgi 
Ja olin lihtsalt olemas. Ma hingasin sisse ja välja. 
Ma ei oska oma olemasolu mitte kuidagi õigustada. 
Ma olen peaaegu kindel, et ma ei saa kunagi nii asjalikuks ja mõistlikuks, 
Et oma ruumi ja tarbitud produkte elus tasa teenida. 
Aga ma ei taha end tunda tähtsusetuna. 
Ja ma ei taha olla tolmukübe universumis. 
Ma ei taha olla masendatud ja väsinud ka. 
Aga ikka mõnikord juhtub. 
Vahel, isegi siis, kui ma tõesti üritan hinnata seda, 
Mis mul olemas on ja näha ainult head oma inimestes, 
Tuleb negatiivne palju paremini esile kui positiivne. 
Ja mõnikord ei taha ma, et mulle kohusetundlikult häid sõnu öeldaks 
Või süütundest suuri kingitusi lubataks. 
Minu viis inimestele oma armastust näidata, 
On pühendada neile oma aega ja kütust ja autot ja kõike muud. 
Peamiselt materiaalset kraami, sest kuidagi muud moodi ma ei oska. 
See ei tähenda, et ma ainult materiaalset ka vastu tahaksin saada, 
Aga midagi ma nagu tahaksin ka. 
Ma tahaksin vahel tunda, et ma pole tolmukübe kosmoses. 
Ja vahel tahaksin, et keegi tuleks ja mu kuhugi kaasa viiks. 
Ma tahan oma aja ja kõige muu vastu ainult inimesi. 
Seda, kes te tõeliselt olete. Ma tahan näha ja tundma õppida. 
Ma tahan tõeliselt kohal olla. 
Ja mõelge sellele: te hoiate mind paigal, 
Kuigi ma mõtlen päevas vähemalt korra minema jooksmisele. 
Võib-olla pole teil mind vaja. Võib-olla on. 
Võib-olla olen ma õnnelikum, kui ma arvan. 
No kindlasti olen ma vastikult muutlike tujudega, 
Aga ma suudan oma valust alati üle saada, kui on vaja tegeleda kellegi teise valuga. 
Ma mõtlen asjatult palju ja ajan end hulluks, 
Aga minust on kasu planeerimisel ja korraldamisel :) 
Ja ongi märkamatult jälle käes päeva algus. 
Mulle küll rohkem nagu lõpp... 
Kuula head muusikat :)

Suveöö unenägu.

Mul oli üsna ulmeline ja imelik jaanipäev. 
Ma kohe ei teagi, mida selles suhtes tunda. 
Natuke liiga vähe und, natuke liiga palju tööd... 
Ja olgem ausad, kogu asi oli tegelikult selles, 
Et me keegi ei vaevunud enne korralikku plaani tegema. 
Mina kaasa arvatud. 
Lihtsalt oligi selline kreisi, täiesti planeerimatu ja hoomamatu jaanikas. 
Ma sain kõvasti raamatut lugeda, oma koeraga mööda virumaad sõita, 
Koristada, transportida, sõidutada ja oodata... 
Sain lõkke ääres soojas olla, Leeniga koos eesti popi paremikku huilata, 
Simpsoneid vaadata, liiga-LIIGA palju energiajooke juua, 
Kell kolm öösel Rakvere kesklinnas kiirtoitu pugida, 
Jõudsin olla väsinud, õnnelik, häiritud ja pahane. 
Ja siis jälle väsinud ja lõpuks veel ka üsna haige. 
Ikka päris seinast seina :D 
Lõppude lõpuks olen ma ammu aru saanud, 
Et ilma hea plaanita ei tule ka eriti head pidu, 
Sest keegi lihtsalt ei tea, mis ta tegema peab ega oska õigel ajal tujus olla :) 
No natuke sain end kasulikuna tunda, enivei. 
Ja nüüd olen ma tunde ja tunde maganud, pesu pesnud, koristanud.. 
Nüüdseks tunnen ma end juba päris hästi jälle, 
Eriti siis, kui saab saunas ka ära käidud :) 
Ja mul on täna tõsine plaan iseendale sauna kütta. 
Lihtsalt, sest on tahtmine ja milleks meile saun, kui seda ei kasutata :D 
Eeeehh. 
Tuleb uusi õhtuid ja uusi jaanipäevi ja uusi võimalusi. 
Polnud ju miskine katastroof, lihtsalt ootused olid midagi muud :) 
Lõpuks pole ju miski katki ja terve suvi on veel ees. 
Phehhh, varsti saab pesu kuivama riputada, 
Enne vaatan jalka korralikult lõpuni... 
Ja siis sauna. Sest mis jaanipäev see ilma saunata on! :D 

Oojaaa, 
Ja siin on teile silmarõõmu ka. 
Lugu, mis mind terve eilse õhtu kummitas. 
oleks iPod käepärast olnud, oleks ainult seda kuulanud :) 

Wake me up inside your head

Mida sa teed, kui sa end enam oma enda peas turvaliselt ei tunne? 
Kui su oma alateadvus söödab sulle ette nii elavaid õudukaid, 
Et pärast poolt tundi und ärkad sa nuttes ja higisena? 
Kui 72 tunni kohta tuleb kokku napid viis tundi und 
Ja olemine on nii veider ja sürreaalne, kui veel olla saab. 
Kui sellise asja vastu ongi mingi ravi või miskit, 
Siis siiani olen mina avastanud ainult unest loobumise. 
Kui ei maga, ei saa uned sind ka kummitada. 
Õnneks on olemas inimesed ja.. Jeah, loomad, 
Kes mind mõistuse juures hoiavad. 
Oma vaese koera unegraafiku olen ma muidugi üsna segi paisanud 
Ja ta tundub alati väga mures olevat, kui ma vägeva showga üles ärkan. 
Aga igal juhul on ta siiani truult mu kõrval passinud, 
Lasknud end nässerdada ja näppab omale und igal võimalusel. 
Nagu praegu: mina kirjutan ja tema norskab. 
Päike tõuseb Annelinna kohale, kajakad karjuvad, 
Uus päev on alguse saanud, ja ma ei tea veel, mis edasi saab. 
Ma tahan koju, tahan teki üle pea tirida ja paariks nädalaks ära kaduda. 
Tahaksin nii väga magada, et kuus kruusi kohvi ei ravi mu väsimust. 
Ma kardan iseennast. Kardan oma mõtteid ja tulevikku, 
Hetkel isegi inimesi ja maailma. 
Õnneks ei kesta mu unetud hirmuperioodid enamasti üle kolme-nelja päeva. 
Just siis, kui ma olen suutnud end nii ära kurnata, 
Et enam lihtsalt ei saa ilma magamata olla, 
Saabuvad pikad unenägudeta uneperioodid, 
Kus ma võin paar päeva järjest magada ja mind ei sega isegi puhkpilliorkester. 
Ma olen lihtsalt nii ebanormaalne, et ma imestan, 
Et mul on veel inimesi, kes reaalselt viitsivad minuga kell kuus hommikul 
Vaikides autos istuda, vaikselt tukkuda, lasta mul kohvi luristada 
Ega küsi ühtki ebavajalikku küsimust. 
Ma tunnistan ausalt, et ma naudin hetkel üle kõige lihtsalt vaikust. 
Ei mingeid suurepäraseid ja vähem suurepäraseid nalju, 
Ei mingit tühja loba ega käratsemist.. 
Lihtsalt selline täiesti mitte-piinlik vaikus. 
Nädala lõpp tuleb veel hästi tegus ja liikuv, 
Plaanis on nii pikad sõidud ja tähtsad üritused, 
Et ma mõtlen kerge õudusega sellele, kust kõigeks energiat tuleks leida. 
Aga pärast seda läheb suvi jälle rahulikumaks. 
Olgu Universum tänatud mõistlike inimeste ja hüsteeriliste koerte eest :) 
Mida ma ilma nendeta teeksin. 
Ja kohv on ka iseenesest päris lahe kraam :D

Öö ei lase magada

Linna kohale langeb öö. 
Ükshaaval süttivad tänavavalgustid, 
Autode laternad panevad iga mööduja hetkeks rambivalgusse. 
Enamus inimesi lõpetab parajasti pühapäeva, 
Aga meie elu nüüd alles algab. 
Pimedus peidab kõik päevased hirmud ja ootavad tööd. 
Alles nüüd, külmas ööõhus saame me tõeliselt hingata. 
Nagu mõnes eriti imalas muusikavideos mõõdame me autoga linnatänavaid, 
Avastame vaikseid parke, joome kehva tanklakohvi, oleme põhjuseta naerused. 
Meil mõlemal on kohustused, mida tuleks täita juba lähitundidel, 
Aga kuidagi libiseb aeg meist mööda ja miski ei tundu liiga tähtis. 
Öö on meie aeg. Ideede ja pikkade vestluste aeg. 
Kõik on pimedas vaiksem ja loogilisem, vabam ja voolavam. 
Me ei vaata kella, sest aega on, kuni kestab pimedus. 
Kusagilt ilmuvad tuttavad näod, aga kuidagi sama ootamatult nad ka kaovad. 
Me vaatame pimeduses üksteisele otsa. 
Või tegelikult ma arvan, et vaatame, sest pimedas ei saa kindel olla. 
Ehk vaatame me lihtsalt üksteise suunas. 
Ehk pöörasin vaid mina pead. 
Vahepeal saavad meil sõnad otsa. 
Tekkida võivat vaikust täidab edukalt linna hääl. 
Peotujus inimeste hõiked, röökimine, naer ja laulmine, kui seda laulmiseks saab nimetada. 
Mööduvad autod, haukuvad koerad, pinisevad sääsed ja undavad alarmid. 
See kõik on meie elu soundtrack. 
Me ei tunne mitte mingit vajadust seda lärmi oma lobaga üle trumbata. 
Ihaldatud vaheldus igapäevasele oraalsele düsenteeriale. 
Aga iga mingi aja tagant hakkab jutulõng jälle jooksma. 
Raamatud, filmid, sõbrad, poliitika, anekdoodid, teater, kool, töö, suhted... 
Tegelikult sobib absoluutselt iga teema, mis pähe kargab. 
Ei midagi liiga sügavat või arukat, 
Lihtsalt piisavalt, et ideed jooksma hakkaksid, et oleks vaheldust ja oleks huvitav. 
Vaikselt-vaikselt läheb katuste kohal heledamaks. 
Kõnniteedes tulevad nähtavale praod, pargimurult ilmub nähtavale tühi taara. 
Juba tõttavad meist mööda esimesed asjalikud inimesed. 
Juba puhastatakse tänavaid ja alles nii sünged majaseinad plingivad oranži
Vahepeal on kulunud uskumatus koguses tubakat ja kuumi jooke, 
Mingil hetkel on vaibunud tänava-superstaaride laulumörin 
Ja linnud on musikaalsed vahepalad enda kanda võtnud. 
Mingil hetkel taban kokku arvutamas tunde, mis me ära oleme kulutanud. 
Terve see üürike suveöö annab siiski kokku julged kuus tundi. 
Ja äkki imestan ma tõsimeeli, mis meid koos hoiab. 
Mitte meid kui paari, vaid meid kui süsteemi. 
Millal me selle süsteemi üldse lõime? Ja kuidas see toimib? 
Ma ei mäleta, et oleksin selleks kunagi teadlikult pingutusi teinud. 
Asjad lihtsalt läksid nii. 
Millal said kahest võhivõõrast tuttavad, siis sõbrad ja nüüdseks ehk isegi mõttekaaslased? 
Millal ja kuidas sai kahest alternatiiv-rutiinis elavast osakesest äkki toimiv süsteem? 
Jaa, see sõnaleiutis käib meie kohta nagu rusikas silmaauku. 
Vähemalt mingis osas. Vähemalt selles mõttes, mille meie sellele andsime. 
Ja millised normaalsed inimesed passivad üldse kuus tundi autos 
Ja mõtlevad välja uusi sõnu? 
Äkki ongi taevas juba üsna valge. Nii valge, et silm eristab pilvi ja laululinde.
Haigutused muutuvad suuremaks, jutt muutub keerulisemaks. 
Sel hetkel, kui kumbki oma koju ja voodisse jõuab, 
Tuleb suurele valgusele kardinad ette tirida. 
Linna kohale kerkib päev.
 

Komistades armastusse

Korraga on nii tühi ja vaikne. 
Kõik, mis eile oli oluline, on tänaseks tähenduse kaotanud. 
Hirm üksinduse ees ei kaalu üles väsimust ja tüdimust. 
Enam pole midagi, mis pulsi kiiremini tööle paneks, 
Harvaks on jäänud tõelised naerud ja naeratused. 
Aitab marioneti mängimisest elu pealiskaudsel näitelaval. 
Miski on tulemas, miski on möödas, 
Aga mitte miski ei ole enam mitte kunagi nii, nagu oli enne. 
Me tahame uskuda õnnelikku lõppu, 
Tahame uskuda elukestvasse armastusse ja õnne. 
See lootus iseenesest on õige ja hea. 
Aga lootused saavad harva tõeks. 
Mõnikord ei ole olemas õnnelikku lõppu. 
On lihtsalt.. Lõpp. 
Asjad saavad otsa, suhted saavad läbi, inimesed kaovad ära. 
Lootused ei purune, nad pigem kustuvad vaikse susinaga. 
Aga see ei tähenda, et me ei peaks lootma. 
Mis muu meid hommikuti voodist välja ajab? 
Usk, lootus ja armastus. 
Rohkem väikeseid hetki, rohkem kalleid inimesi. 
Kas ma tahaksin endisi aegu tagasi? 
Muidugi tahaksin. 
Ma tahaksin jälle suuta lõputult rõõmustada kõige väiksemate hetkede üle. 
Tahaksin vaimustuda, tunda adrenaliini ja ülevust. 
Aga neid hetki jääb aina harvemaks. 
Me muutume ja see on hea, 
Ehk ei olegi nii kohutav vahetada lapselikkus ja naiivsus 
Stabiilsuse ja turvatunde vastu. 
Lõputult ei saa elada seiklustes. 
Ja lõputult ei saa olla armunud. 
Miski on muutunud ja see võib olla hea. 
Mul on lihtsalt veidi kahju, et me ei osanud õigel ajal hüvasti jätta. 
Siis, kui tunded olid veel suured ja siirad. 
Nüüd ei lahku me enam ilutulestiku saatel, vaid kustume tasakesi. 
Ma loodan, et tulevik toob meile kõigile seda, 
Mida me ehk ei ole osanud soovidagi, aga oleme alati vajanud. 
Ühe ajastu lõpp on käes ja kui ma oma hinges ikka väga sügaval sorin, 
Siis leian ma selle üle isegi väikese rõõmu. 
Ma suudan korraga oodata tulevikku ja leinata seda, mis on läbi. 
Lapsepõlv ei saa kesta igavesti, ja ükski nali ei ole lõpmatuseni naljakas. 
Ehk olen ma liiga kaua kartnud suureks saamist, 
Olen liiga kaua küpsemist edasi lükanud. 
Mulle on antud lihtsalt maailma kõige ilusam noorus. 
Ja sellest on raske loobuda. 
Maailm ootab meid, mu kallid. 
Ootab, et me seda muudaksime ja parandaksime, 
Ootab meie kirge ja usku, ootab meie pealehakkamist ja tegusid. 
Me jõuame veel kaugele, isegi kui me ei jõua sinna koos. 
Aga meile jääb alati meie aeg. Ja meie armastus, mis tundus siis nii võitmatu. 
Kunagi olid mul uskumatult suured unistused vabadusest ja põgenemisest. 
Teie muutsite neid, te muutsite mind. Ja ma ei tahtnud enam seda vabadust, 
Sest teist piisas mulle täiesti. Ma ei näinud põgenemisel mõtet, 
Sest mul oli kõik siinsamas olemas. 
Ja ma olen teile meeletult tänulik, et te aitasite mul näha, 
Et vabadus ei võrdu põgenemisega. 
Te muutsite mu unistusi ja reaalsust ja minust sai parem inimene. 
Tugevam, mõistlikum, rahulikum ja vabam inimene. 
Ja tänu kõigele sellele teangi ma nüüd, millal on õige aeg lahti lasta. 
Me oleme ennast ammendanud ning see ei ole tingimata halb. 
Tulevik ootab meid ja selles on nii palju uskumatuid võimalusi. 
Laskem endil lõpuks ometi kasvada. 
Ruumi ongi kuidagi väheks jäänud. 

Taas on käes see üürike aeg, 
Kus ööd lihtsalt keelduvad pimedaks minemast 
Ja hommikutundideni kestvad roadtripid on tänu sellele eriti ilusad. 
Udu on teede kohal nagu valge lagi 
Ja õhk on värske, karge ja linnulaulust paks. 

Suvi on alanud kuidagi sellise hooga, 
Et pole mitte mingit puhkamise tunnet 
Ja lähiajal ei ole ühtki vaikset momenti ette näha ka. 
Ma olen lihtsalt pidevalt nii vastikult, metsikult väsinud, 
Mitte mingit tahtmist ei ole isegi vertikaalasendisse tõusta, 
Et ma teen hetkel tõesti ainult täiesti kohustuslikke asju. 
Üks neist kohustustest on järgmisel nädalal Tartusse minek. 
Ja siis saavad mingid asjad veidi selgemaks. 
Ütleme nii, et kui järgmine nädal kulub maksimaalselt efektiivselt, 
Siis on lootust ülejärgmisel nädalal tõesti suvega alustada. 
Mina ei tea, mis asi see on, aga no pole seda tujugi kohe, 
Et oma kallitega miskit koos ette võtta või kuhugi minna.. 
Need, kes mind tunnevad, teavad, kui katastroofiline peab lugu olema, 
Kui ma enam roadtrippida ei taha ega end igal võimalusel välja ei vea :D 

Kõik ajab mind viimasel ajal endast välja. 
Igasugused ütlemised ja märkused ja muidu tobedused, 
Mis mul tavaliselt mööda külgi maha jooksevad, 
Mõjuvad praegu kuidagi eriliselt karmilt ja valusalt. 
Tekitavad tahtmise end kusagile kaugele ära peita ja ainult üksi olla. 
Sest isegi kõik need, kes minus alati on elevust tekitanud, 
Mõjuvad viimasel ajal kuidagi.. Kurnavalt. Väsitavalt. 
Suveväsimus? 
Ehhh. 
Planeerin lähiajal kiiret visiiti oma perearstile. 
Ehk on asi mind pidevalt kummitavas rauapuuduses... 
Ja kui ma seal juba olen, siis laseks end juba korralikult üle vaadata. 

Vahepeal olen ma, muide, isegi ülitegus olnud. 
Kõigest hoolimata olen ma päris palju ringi liikunud, 
Korraldanud, sõidutanud, lahendanud, kuulanud ja mõelnud. 
Fox oli vahepeal Eestis, temaga oli meil üks päris meeleolukas Pärnu-reis. 
Ja sünnipäevi olen ma lausa mitmuses tähistanud. 
Teiste omi siis, mitte enda oma :) 
Ma olen käinud Tallinnas, Tartus, Kuusalus, Võsul ja Käsmus.. 
Ma olen kuulanud kolmveerandit RaudSalleri kontserdist 
Ja see oli tõeliselt lahe. 
Ma olen püüdnud oma kutsukest õnnelikuna hoida 
Ja oma tagasihoidliku arvamuse kohaselt päris hästi õnnestunud. 

Ja kogu see pikk piibel, mille ma siia kirjutasin, 
Oli tegelikult minu üsna luhta läinud püüe 
Uputada oma murelikud mõtted vähem murelike sõnade voogu. 
Ma olen suutnud oma elu praeguseks üsna keeruliseks elada. 
Ikka päris-päris keeruliseks. 
Ja nüüd on minu oma asi seda suppi helpida. 
Ehk esimest korda isegi, aga ma olen otsustanud seekord oma jamad lahendada. 
Mitte ära joosta, mitte pead liiva alla peita, mitte asju ignoreerida. 
Ma tahan vähemalt proovida, et näha, mis saab. 
Mul on ju paar varuvarianti ja väljapääsu alati käepärast. 

Aaaahhhh, ma vihkan seda krüptiline olemist. 
Ma ei viitsi tegelikult üldse sellist ümmargust ja asjatut juttu ajada. 
Homsest kirjutan ainult ilusaid ja suviseid asju :) 
Ongi aeg hakata dialoogide kirjutamist harjutama :D