Pikalt ja igavalt.

Be warned, muhhahhaaa!!!

♥ ♥ ♥

Ma olen ikka läbinisti imelik ja ebatavaline :D

Tahaks praegu lihtsalt kõik unustada

Ja minna tagasi Tartusse, kell neli hommikul, 

Kui ma jalutasin läbi tuledes linna

Ja kõik tundus korraga nii loogiline ja normaalne ja hea.

Asi võis muidugi ka olla alkoholi jääknähtudes, 

Mis mul veel vereringes voolas.

Aga sel hetkel oli nii hästi, et oleks tahtnud sinna jäädagi.

Sel hetkel ei tundunud üldsegi, et ma sõltun NEIST liiga palju, 

Et ma olen lootusetult kadunud...

Ei tundunud katastroofilisena, 

Et ma ei kujuta ette ühtki minutit ilma NENDETA...

Et ma ei jõua ära oodata hetke, kus me jälle koos kusagil istume, 

Naerame, joome, lobiseme, kus kõik oleks jälle...

Nagu selle õhtu alguses.

Sel hetkel tundus see täiesti normaalne, 

Et ma ei kujuta end enam NENDETA ette.

♥ ♥ ♥

Ma kuulan hetkel kõige mõttetumat muusikat, 

Mida ma JuuTuubist leida suutsin.

See, mis paneb tahtma see plaadile kõrvetada

Ja selle saatel kusagil kaugusse kihutada.

Välja arvatud osa, kus mu autoraadio aina enam keeldub koostööst, 

Kus ta ei anna plaate kätte ja keeldub neid mängimast.

Kurb mõelda, et varsti ta äkki enam ei funkagi ja mis siis? :)

Road-tripid on parimad, teate seda?

Kui on teada, et terve tee on veel ees, on parim.

Isegi kui ma vahepeal natuke moss olin, 

Aga see oli sellepärast, et... 

Ma ei teagi, miks. 

Mulle on mu graafikud tähtsad nohh.

Aga ärge pange mind tähele, Fred aitab mind kõigest üle :D

♥ ♥ ♥

Leeni juures on minu arust alati meie õhtute parimad hetked.

Kui me lihtsalt lebome ja kusagile pole veel ega enam kiiret...

Kui kõik on koos ja kuidagi hea on...

Ses mõttes oli mul korraks isegi natuke kahju, 

Et ma seekord nii kiiresti ära läksin ja natuke liiga hilja tagasi jõudsin.

Aga see kõik oli seda väärt.

Ma ei tea, miks ja kuidas Jane minuga igas mõttes nii sarnane on, 

Aga.... See on mingi omaette maagia.

Ta nagu teaks juba ette, mida ma öelda tahan ja mulle meeldib see tunne.

Kohutavalt hea oli teda üle selle meeletult pika aja näha.

Ja tõesti - vahepeal polekski nagu aega mööda läinud.

Korraks ma kartsin, et meil pole millestki rääkida ja see on imelik ja pingutatud...

Räägi veel asjatutest hirmudest :)

Mul oli kohe nii-nii kahju, kui ta pidi ära minema.

Ta oleks veel võinud pooleks tunniks jääda. Ja siis veel pooleks. Ja siis...

You get my point :)

♥ ♥ ♥

Jalutasin üksi üle silla, bussijaamast Annelinna.

Nagu luuletus.

Ja see pani teema kogu õhtule.

Ja mulle meeldis. See üksi jalutamine.

See õhtu, see ilm, see linn.

Ja ma olin enda sees nii messed up.

Kõikevaldav rahulolu ja õnn. Seda kindlasti.

Ja selle all... Mingi nimetu teravus, 

Mingi hingekriipiv... Asi.

Ja sellepärast poleks ma tahtnud, et see õhtu üldse kunagi lõppeb.

Et see lihtsalt kestaks ja kestaks ja kestaks...

Jahh, räägime veel täitumatutest soovidest...

♥ ♥ ♥

Ja siis see edasine.

See, kuidas me istusime ja istusime

Ja ma vihkasin iga hetke, kui ma sain aina kainemaks.

ja ometi oli meil nii lõbus, et ma ei pannud tähelegi...

Need jutud, mis tulevad just siis, 

Kui pole võimalust neid piisavalt pikalt rääkida...

Need naljad, mida üle valju muusika on peaaegu võimatu kuulda...

Need inimesed, see koht, see õhtu.

Kõik oli ikka nii perfect.

Ja ma olin peaaegu täiesti õnnelik.

Ja mu ainus soov oli olla väga-väga purjus ja seda ei juhtunudki :D

Räägime veel...

♥ ♥ ♥

Ja ma kuulan ikka seda mõttetut muusikat 

ja ei saa sellest küllalt, 

Sest see aitab mul mitte mõelda.

Ja ma olen ikka veel meeletult messed up.

Sest Tartu oli parim, see on iga kord veel parem...

Ja nüüd olen ma siin ja vihkan päevavalgust

Ja tahaksin siit lihtsalt minema.

Ja ma tahan seda tegelikult ju nagunii koguaeg.

Vahepealne oli nagu mingi....

Ja nüüd on mul pohmell.

Argipäevapohmakas :D

Ja ma tahan ainult sinna tagasi.

Või midagi.

♥ ♥ ♥

Ja see näriv tunne on tagasi.

Et ma sõltun Oma Inimestest liiga palju.

Mul on hirm selle ees, kui väga ma neid vajan.

Rohkem kui midagi muud. Isegi mitte nende füüsilist kohaolekut, 

Mitte seda, et nad igal minutil minu kõrval oleks, 

Vaid seda, et nad üldse olemas on.

Ma vajan teadmist. Seda teadmist. Et nad ON.

Minu jaoks. Et ma võin lihtsalt võtta telefoni.

Ja see on ohtlik. 

Sest kui nad lõpuks lähevad, mis minust siis saab?

Ma jumaldan neid nii väga, et...

See hirmutab mind.

Ja sellepärast on mul vaja ära saada. 

Panna natuke füüsilist vahemaad meie vahele, 

Mitte alla anda sellele kiusatusele nendega iga minut koos veeta.

Ma pean endale mingil moel tõestama, 

Et ma ei lagune ilma nendeta koost.

ja ma veel isegi ei tea, kas see on tõsi või mitte.

♥ ♥ ♥

Ja peale tervet seda õhtut jalutasin ma kell neli hommikul

Läbi tuledes Tartu linna Leeni juurde

Ja ma olin kainem kui ma kunagi olen olnud

Ja kõik oli nii selge. Loogiline. Imeline. Lihtne.

Nad ju lihtsalt on mul.

Nii kaua, kui tahavad.

Ja ma peaksin lõpetama selle pseudo-muretsemise

Ja seda aega nautima. 

Seda hetke, kus mul on kõik, mida ma tahta võiksin.

Ja tegema lollusi, kuni ma pole veel liiga vana ja tõsine.

Ma peaksin ütlema JAHH kõigele, 

Eriti sellele, mis tundub hirmutav, 

Sest kunagi võin ma öelda, et olen kõike proovinud.

Ja siis ma keerutasin keset Turu silda.

Lihtsalt niisama. Sest ma olen tobe ja lapsik ja kahtlane :D

Ja kaks purjus onu läksid mööda ja naersid.

Ja mul oli ükskõik.

♥ ♥ ♥

Mul on argipäevapohmakas.

Ja õhtuks läheb see üle. Alati läheb.

Ja ma olen imelik ja ebaloogiline ja ebanormaalne ja kahtlane...

Ja õnnelik ja rahul ja vaba ja loll.

Ja mul on ükskõik. 

:D

♥ ♥ ♥

Vahel on mul tunne, et MINA on väga...

Muutuv termin.

Ja MINA on väga mõjutatav ja kergesti muutuv.

Ja MINA sõltub nendest, keda MINA parajasti armastab.

Ja hetkel ARMASTAB MINA väga-väga.

Ja on seega väga-väga NENDE nägu.

Ja ma pole kindel, kas see ongi niiväga halb.

Teistmoodi küll.

Aga mitte halb.

Ja siin ma siis istun. 

Taylor Swiftist on sujuvalt saanud Guns

Ja ma olen omale sooja saamiseks ümber tirinud KK pusa.

Ja ma juba naeratan, kui mõtlen, et me raudselt teeme midagi õhtul.

Oh, teid.

Oh, mind.

Ohhjahh.

Armastan.