Laupäeva hommik

Nii-nii-nii ammu pole saanud midagi kirjutada, et imelik on.
Blogimine on ikka selline osa minu egost,
Et ilma on raske. Pidevalt tekib ideid, mida peaks jagama,
Jutte, mida peaks rääkima ja...
Aga see siin peab tulema erinev.
Rohkem minu elu sellisena, nagu ta praegu on,
Nii erilis-tavaline, nii õnnelik-nutune.
J vähem, PALJU vähem minevikku, oli ta siis milline oli.
Tahan uut algust.
Ma väärin seda. Ma olen selle ära teeninud.

***

On laupäeva hommik. Peas keerleb raamatu-idee.
Imalik, kas tõesti on aeg millegi sellisega jälle tegelema hakata?
("Jälle" on öeldud meeletu iroonia ja häbiga, te ei taha teada)
Sest viimasel ajal on hakanud soovitusi ja innustusi sadama kuidagi eriti tihedalt.
Tahaks küll ju, grafomaan nagu ma olen,
Aga idee võiks ju ka ikka midagi vähemalt keskpärast olla.
Sõnad mulle meeldivad, mulle meeldib neid ritta seda ja koost lahti võtta
Nagu endaloodud puslet.
Aga päris tühja, päris tühjaLT ma ei taha.
Endal oleks kõige piinlikum.
Ja nüüd...
Nüüd algab minu esimene päris-vaba-nädalavahetus,
Mille ma kavatsen veeta eriti armsalt.
Kahju, et ilm na kehv on, põrutaks Ontikale või kuhugi,
Teeks midagi väljasõidu moodi, ehk peaks piknikku...
No aga kuhu sa sellise rõske ja märja ilmaga lähed,
Vesi loksub lõua all.
Näeb. Ehk teen lihtsalt head süüa, käin saunas ja loen midagi mõnusat.
Ma olen tagasi blogimaailmas!!!
Jeeeee :D