Elust ja eneseabiraamatutest.

Ma vaatan enda ümber ringi ja ei suuda lakata imestamast,
Kui imelik ja mõistustväänav elu ikka on.
Kuidas inimesed käivad ringi selle arusaamaga,
Et elu on midagi suurt ja tajumatut, midagi nii kaalukat,
Et kui see su õlgadele pannakse, pead sa terve oma eksistentsi
Üritama seda kuidagi ära teenida ja õppima seda vääriliselt kasutama.
Miks?
Elu, see mis meile on antud, on muidugi ime, see on oluline ja tähtis...
Aga see, mida sa oma imega teed, see on sinu enda asi,
See oled ju sina!
Kogu maailm, see mis tundub nii hoomamatu, see on sinu kodu.
Sa võid teha siin kõike või teha mitte midagi.
Sa oled vaba, kui sa lõpuks sellest aru saad
Ja ei lase end mingitest kivistunud arusaamadest kõigutada.
Pole olemas läbikukkumist, on ainult need väikesed võidud, need hetked...
Pole ju tähtis, et sa oleksid kõrgharitud, pole tähtis olla kõiges parim.
Kui sa seda soovid, siis palun! Sa oled ju vaba otsustama,
Tegema, tundma, armastama, vihkama...
Need ootused, mis me seame endale ja teistele, need on nii asjatud.
Ma ei salli raamidesse surumist, eriti oma lähedaste poolt.
Ja lõpuks püüan ma seda enam mitte kellegi puhul ka ise teha.
Raamid ei lase kasvada, muutuda, vabalt hingata, minna ja tulla.
Ma püüan mitte seada ootusi, mitte eeldada ega arvata.
See ei tähenda, et ma ei hooli. See ei tähenda, et ma ei taha teada.
Ma lihtsalt ei taha pettuda asjade pärast, mille pärast ei oleks vaja,
Ei taha vihastada, ei taha solvuda, kulutada oma tundeid.
Ma tahan hoida oma südant ja hingetõmbeid heale, õnnelikule.
Ma ei taha olla solvunud, sest teine oli lihtsalt inimlik,
Sest ta tegi, istus või astus valesti nende standardite järgi,
Mille MINA talle seadsin.
See pole vajalik.
Ma tahan hoida end selleks, et armastada, hoolida ja rõõmustada.
Ma pole kohustatud seda tegema, aga see on minu valik.
Ma olen lubanud endal lasta mõned inimesed endale ligi,
Olen lubanud endal olla seotud,
Olen valinud neid armastada.
Ja ma ei taha takistada nende hingamisruumi,
Ei taha takistada neid olla nemad.
Me kõik kasvame, vahel viivad meie teed meid lahku,
Aga isegi see on OK.
Sest me oleme üksteiselt õppinud, me oleme minevikus jaganud midagi,
Me oleme saanud ja andnud ja kui see suhe ükskord möödub,
Olgu see siis sõprus, armastus, abielu või töösuhe...
Siis pole seal tegelikult traagikat.
Ma olen võitnud juba sellest, et olen saanud hoolida ja minust on hoolitud.
Ma olen kunagi oma elus kohtunud eriliste, imetoredate inimestega
Ja see on minu privileeg.
Ma ei saa olla vihane või solvunud, kui sõprus möödub,
See on märk, et me pole üksteist takistanud,
Vaid innustanud kasvama ja muutuma.
Me oleme üksteist mõjutanud, meil oli ilusaid ja mälestusväärseid hetki...
Ja nüüd, nüüd on aeg sellest ajast kõik kasulik ja oluline kaasa võtta
Ja minna, et leida ehk midagi veelgi väärtuslikumat.
Raske on tunda järsku tühjust seal, kus enne oli armastus, jumaldamine, soojus...
Aga kui need tunded tõesti olid,
Siis ei saa sa seda kunstlikult pikendada, sundida, vägivallatseda,
Ei saa sundida jätkuma midagi, mis kunagi oli nii loomulik ja hea,
Sundida seda jääma endiseks.
Miski ei saa olla igavene.
Miski ei ole alati seesama.
Me muutume, maailm meie ümber muutub ja inimesed muutuvad.
See on segadusseajav, ebaloogiline ja täiesti hull,
Aga see on.
Võta hetke nii, nagu see sulle antakse, tee see enda omaks,
Võta sellest midagi kaasa ja oota alati ootamatut.
Elu pole ju raske ega keeruline.
Elu olekdi sina ise.
Sellisena, nagu sa oled, oledki sa seda juba õigesti elanud.
Tere tulemast elama!