Mina alustasin oma sünnipäeva tähistamist lausa selle esimestest minutitest.
Kuna me Foxiga ruinasime pühapääwa öösel mööda Rakveret,
Siis otsustasime mu kahekümne teise korralikult vastu võtta.
Parkisime Suuzi Rakvere Hollywoodi, võtsime välja kaasatoodud
Limonaadi ja viinamarjad ja hakkasime ootama.
Jubedalt külm oli. Viis minutit oodata.
Helistas Zaku, kes uuris, kus me oleme.
Tekkis diskussioon teemal, kas Rakveres on Hollywood või ei.
Umbes kaks minutit enne õiget hetke saabusid nad kohale.
Täis nagu vanad mägrad, kui see mäkrasid ei solvaks.
Ja siis saabus mu sünna.
Fox virutas mulle küünarnukiga pähe ja proovis mitut uut ja tundmatut
Maadlusvõtet, mis hinge kinni panid. Lõpuks pidin peaaegu näoli mutta lendama.
Kogu tseremooniat saatis kõrvulukustavalt entusiastlik kisa.
Ja siis said sõna Vihula ja Zaku.
Isegi Vihula, kes oli suhteliselt entusiastlik, suutis kuuldavale tuua
Umbes kolmandiku foxi tehtud lärmist.
Sõime viinamarja, jõime limpat...
Ja tekima mokatubakat, mis, kui te küsite minult,
On rämedalt ülehinnatud ja väga mõttetu kraam.
Pluss, kui seltskond seda koos teeb, näeb asi välja nagu "Ahvide planeet".
Ja siis me viisime kelle kuhu, see pole enam lõbus jutt.
Õhtu lõpp kell 0040 oma voodis.
***
Tõeline sünna oli jube töömaraton,
Vaatasime läbi 24 ülienergilist 7-aastast,
Rene ja Aivar hellasid ja ma ei saanud suurema osa ajast aru,
Kes millal räägib. Piinlik.
Kingiks sain sammulugeja, mis on täiega lahe asjake.
Päeva jooksul suutsin mõningase pingutusega koguda 10340 sammu.
Kuna lubasin emale pühapäeval auto pandiks,
Et nädala sees passin kodus,
Siis sain keskenduda täielikult sammude lugemisele.
ja sain aru, et Fox on mulle täiesti halvasti mõjunud.
Ma ei SUUDA enam rahus kodus istuda,
Kui väljas toimub midagi, elu vihiseb mööda...
Ma ei saa rahu, ma tahaks osa saada, suhelda, naja teha ja kuulda...
Õrrhh, lausa piin on kodus olla ja teada, et pole lootustki mõnel heal plaanil sabast kinni saada.
Rolts hellas, kutsus rooli. Olin sunnitud keelduma.
Õhtu lõpp kell 01:58 oma voodis peale kurnavat netimaratoni.
Parem käin väljas, saab varem magama kaa.
***
Veel: mul on jälle mingi THING peal.
Kusjuures ma sain mõned päevad tgasi aru,
Et mu vana THING'ki pole veel maha jäetud.
Nüüd on mul siis kaks huviobjekti ja mis ma nüüd teen?
Oh, ma ikka oskan.
Teemalaulud on praegu Gareth Gates'i Say it isn't so
Ja Smokie And The Night Stood Still.
Tahan jälle mina olla.
Ei taha ennast kaotada mingisse tunnete virvarri.
Ma meeldin mulle.
Aga miks peavad mingid kutid mu elu keeruliseks tegema.
Tahan olla iseseisev, omada asju, omada isiklikku ruumi...
Mulle pole meest vaja.
Nüüd on vaja seda ainult piisavalt korrata,
Et alateadvus ja süda ja mõistus kõik KORRAGA seda uskuma hakkaks.
Jei.
Sep 30, 2008
Sep 23, 2008
Kuidas Arbuusisuhkur nädalavahetust veedab :)
Kuna ma olen lihtsalt nii õnnelik ja mullis ja rahul ja...
Nagu šampanja, mis mullitab ja kihiseb ja kipub korki maha lööma :D
Siis mu nädalavahetus oli sellele vastavalt vägagi tegus.
Vaatame siis...
***
Laupäev algas tegusalt.
Käisime Virumaa Varjupaigas pildistamas,
Tõime Renee kodust linna ja ta oli kohustatud meiega hängima, hehheee...
Sõitsime Põhjakasse, sest igaüks meist peab vähemalt korra "põhjas" ära käima :P
Kohtusime seal Zaku ja Vihulaga, ma sellel pikemalt ei peatuks,
Kuidas ma pahaaimamatult sattusin vandalismi kaasosaliseks,
Kui Fox mingi võõra Audi kallal Mitsu võtmega muukis...
No igatahes.
Käisime Foxi juures, saime ta emalt pangakaardi lubaduse vastu, et esimesel maksame kõik tagasi.
Siis Vaala Hagaris söömas, sest ega siis Rakvere kaubandusvõrku saa
Ühe uue keskuse pärast pankrotti saata.
Peale sööki söötsime ka Kapsaussi kõhukese täis.
Ja magustoiduna šokeerisime vaest reneed, viies ta tuurile läbi Virumaa kolgaste
Ja lõpetasime seenemetsas keset põdrakärbseid ja, oh seda õudu, puid.
Vaeseke oli näost valgevõitu, kui lõpuks Rakverre tagasi sai.
No ja kuhu meie esimene tee tsivilisatsioonis viis?
Kõige kultuurse mekasse - Hessi.
Pärast burkse läksime koju ja saime teada, et Birx ja Veix lähevad välja sööma.
Noo, me olime kohe käpad.
Ärge küsige, kuhu need nuudlid läksid, ju tõmbasid burksid koomale.
Ja Veiko rääkis Tapal toimuvast saunakast,
Kuhu me peagi ka startisime.
Nooo, ma pean ütlema, et oli huvitav.
Nalja sai.
Ja ma sain teada, et Aiku on tegelt mehaanikaga täiega seotud.
Ma vist hakkan rohkem Tapal käima nüüd,
Et mu saatus saaks ikka korraliku rohelise tule.
Kui tagasi Rakveres, otsisime üles Zaku, Vihula, Nurga ja veel 200 teist inimest,
Kes end road-tripile asutasid.
Kas me olime käpad või me olime käpad?
Sõit viis Viitnale, kus kutid (no enamus neist, tuli meie üllatuseks välja,
Et Renee polnudki viiendast väljas söömisest huvitatud!)
Tegid šašlõkipausi. Sealt läks üks auto Rakverre tagasi ja meie koos teisega edasi Võsule.
Kui seda saab koos sõitmiseks nimetada, sest nad kihutasid koguaeg meist eespool,
Meie vaateväljast kaugel väljaspool.
Võsul keerasid nemad asulasse, aga meie mereäärsele teele.
No nende süü, et nad nii kaugel sõitsid ja sidet ei pidand.
Sealt läks õhtu mõnevõrra allamäge, sest me pidime neid Vergis ootama.
Ja meie autokonnal tekkis tilluke diskussioon teemal,
Kas me tahame lamba-Adasse minna või ei.
Või noh, mina ei tahtnud ja minu soove ei bäkkinud keegi.
Ja siis ma vihastasin, nagu mulle kohane ja mu põhjamaa natuurile täiesti vastandlik.
Ja parkisin auto sinna baari ette ja jalutasin minema.
Ma hiljem kuulsin, et ma olin Reneed juba teist korda sel päeval šokeerinud.
Minu vabandused.
Igatahes. Viha läks mul umbes kolme minutiga üle.
Aga siis ma leidsin ühe vaba murulapi, kus istuda ja merd(mis oli paksu kõrkjapõllu taga)
kuulata ja kuud vaadata.
Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin ja mõtlesin ja külm ka polnud...
Kuni minu ääretuks piinlikkuseks see teine autokond mulle selja taha sõitis
Ja üks neist sellise pool-haletseva häälega mulle ütles, et külm on ja et ma tagasi tuleksin.
Noh, nende pakkumisest autoga need kolmsada meetrit sõita, ma keeldusin.
Ja tagasiteel olid kõik ääretult vaiksed.
ma pidin peaaegu pisarateni naerma purskama, kui Renee mulle ütles,
Et kas ma "palun" tema ka koju viiksin ja pärast nii viisakalt tänas.
Mis, ärge saage valesti aru, oli jumala armas ja nii,
Aga tema loomusele sama vastandlik, kui kassile aluspüksid.
Õhtu lõppes kell kolm öösel kodus, oma voodis.
***
Pühapäev. Ärkasin kell kaks päeval ema teate peale, et nad sõidavad Tartusse.
Fox helistas hetkel, kui mul suu pastat kõige paksemalt täis oli
ja kutsus linnuse juurde laadale.
Loobusin tartu-sõidust ja peale kerget hommikueinet kobistasin hoopis linna.
Foxi juures ootas mind juba punane Nissan Nurga ja Tetsiga
Ja me sõitsime linnusesse.
Laatoli juba otsi kokkutõmbamas,
Aga selle eest oli linnus laialt avatud.
Ostsime nelja peale perepileti, mis tegi meist ilmselt kõige erilisema pere nende ajaloos
Ja töllasime sisse.
Oojee mu ideele, et päev oli kaunis ja peaks panema oma nunnud kontsad.
Jahh, nii hea on ju kontsadega linnuse iidsetest treppidest laskuda.
Siiani, st kolm päeva hiljem, on reie pealsed lihased nagu puust ja valusad nagu hemorroidid.
Ühesõnaga, õuduste tube pole kuigi õudne,
Veinikelder on uus õuduste tuba
Ja trepid on paremad piinariistad kui seal piinakambris eales olla saaks,
Aga neid me ei näinud, sest see oli eelmisel päeval põlema läinud.
vean kihla, et piinaja on kanzamees.
Ühesõnaga, ma kratsisin lamba kõrvatagust
ja siis me sõitsime Kundasse edasi.
No mis me seal tegime, see on kõrvaline ja jutu vaatepunktist ka mitte eriti huvitav.
Tagasi Rakveres, klappisime foxiga oma viimased sendid Säästukas, et pakk hapukoort osta
Ja tulime minu juurde tomatisuppi keetma.
Päris hea sai, aga see on alati hea.
Kui söödud, panime linna tagasi ja võtsime Nurga ta kodust peale.
Siis Aqva ette, kus oli peale meie veel paar autot.
Ja siis... Läks sõiduks.
No kusiganes me ei käinud.
Gümni ees ringteel sai kuus ringi tehtud, enne kui juhtauto juhil pea ringi hakkas käima.
Siis käisime tanklates, käisime Sõmmil, käisime...
Ühesõnaga kõikjal :D
Ja siis nad vedasid meid kusagile Tõrma taha karjääri äärde...
Eee... No aga nalja sai igal sammul pmst.
Ausalt, ma pole veel kunagi nii naernud, nagu selle unistuse peale,
Kus varahommikusel kastemärjal aasal liugleb Vivaldi muusika saatel Reimsi parsa.
Ausalt, ma pidin küljepeeglist kinni võtma, et püsti jääda.
Ja kui veel üks auto oli koju läinud, siis läksime me normaalsete inimeste kombel...
keskööl surnuaeda jalutama.
Jah, ma tunnistan selle üles. kell 00:00, kui normaalsed inimesed kodus norisesid
Ja eelolevaks tööpäevaks valmistusid, jalutasime meie karjakesi mööda Rakvere linna surnuaeda
Ja otsisime mingi kaevu, mis pidi olema nagu õudusfilmist välja astunud.
Kõik olid jumala hüsteerilised ja ma ei tea mis.
Minu arust peaks seda tihemini tegema, jumala rahustav ja mõtlemapanev.
Ja siis me istusime surnuaia müüri ääres pinkidel ja rääkisime kõigest ja kõigest ja kõigest...
Kuni ma lõpuks ära tabasin, et järgmine on ikkagi tööpäev ja me Foxiga pidime
Normaalsel ajal magama minema.
Õhtu lõppes kell 01:00 oma voodis.
***
Esmaspäev oli lausa juhuslikult imeilus ja selge ja soe ja
Lausa patt oleks olnud seda ööd maha magada,
Kuigi päike oli loojunud ja raha polnud ja järgmine päev ikkagi tööpäev.
Sõitsime Foxiga linna, romantikatasime keskväljakul,
Saime ta vanaemalt natuke raha, käisime jälle põhjas ära...
Ja siis helistasime Zakule, kes meid lõppkokkuvõttes ära unustas.
Pätt.
Igatahes jõudsime õhtu jooksul Toolsele, kus oli lihtsalt...
Nii ilus ja tähine ja kuine ja sume ja romantiline ja vaikne,
Et pisar tuli silma.
ma olin oma kõnega jõudnud sinnamaani, et "Isssand jumal, kas mu kodum..."
Kui ma aru sain, et kaamerad pole veel kohale jõudnud.
Rääkisime universumist ja tulevikust ja võõrastest elöuvormidest.
kuna tema juba on Fox, kutsuge mind edaspidi Scullyks.
Õhtu lõpp kell 00:08 oma voodis.
Nagu šampanja, mis mullitab ja kihiseb ja kipub korki maha lööma :D
Siis mu nädalavahetus oli sellele vastavalt vägagi tegus.
Vaatame siis...
***
Laupäev algas tegusalt.
Käisime Virumaa Varjupaigas pildistamas,
Tõime Renee kodust linna ja ta oli kohustatud meiega hängima, hehheee...
Sõitsime Põhjakasse, sest igaüks meist peab vähemalt korra "põhjas" ära käima :P
Kohtusime seal Zaku ja Vihulaga, ma sellel pikemalt ei peatuks,
Kuidas ma pahaaimamatult sattusin vandalismi kaasosaliseks,
Kui Fox mingi võõra Audi kallal Mitsu võtmega muukis...
No igatahes.
Käisime Foxi juures, saime ta emalt pangakaardi lubaduse vastu, et esimesel maksame kõik tagasi.
Siis Vaala Hagaris söömas, sest ega siis Rakvere kaubandusvõrku saa
Ühe uue keskuse pärast pankrotti saata.
Peale sööki söötsime ka Kapsaussi kõhukese täis.
Ja magustoiduna šokeerisime vaest reneed, viies ta tuurile läbi Virumaa kolgaste
Ja lõpetasime seenemetsas keset põdrakärbseid ja, oh seda õudu, puid.
Vaeseke oli näost valgevõitu, kui lõpuks Rakverre tagasi sai.
No ja kuhu meie esimene tee tsivilisatsioonis viis?
Kõige kultuurse mekasse - Hessi.
Pärast burkse läksime koju ja saime teada, et Birx ja Veix lähevad välja sööma.
Noo, me olime kohe käpad.
Ärge küsige, kuhu need nuudlid läksid, ju tõmbasid burksid koomale.
Ja Veiko rääkis Tapal toimuvast saunakast,
Kuhu me peagi ka startisime.
Nooo, ma pean ütlema, et oli huvitav.
Nalja sai.
Ja ma sain teada, et Aiku on tegelt mehaanikaga täiega seotud.
Ma vist hakkan rohkem Tapal käima nüüd,
Et mu saatus saaks ikka korraliku rohelise tule.
Kui tagasi Rakveres, otsisime üles Zaku, Vihula, Nurga ja veel 200 teist inimest,
Kes end road-tripile asutasid.
Kas me olime käpad või me olime käpad?
Sõit viis Viitnale, kus kutid (no enamus neist, tuli meie üllatuseks välja,
Et Renee polnudki viiendast väljas söömisest huvitatud!)
Tegid šašlõkipausi. Sealt läks üks auto Rakverre tagasi ja meie koos teisega edasi Võsule.
Kui seda saab koos sõitmiseks nimetada, sest nad kihutasid koguaeg meist eespool,
Meie vaateväljast kaugel väljaspool.
Võsul keerasid nemad asulasse, aga meie mereäärsele teele.
No nende süü, et nad nii kaugel sõitsid ja sidet ei pidand.
Sealt läks õhtu mõnevõrra allamäge, sest me pidime neid Vergis ootama.
Ja meie autokonnal tekkis tilluke diskussioon teemal,
Kas me tahame lamba-Adasse minna või ei.
Või noh, mina ei tahtnud ja minu soove ei bäkkinud keegi.
Ja siis ma vihastasin, nagu mulle kohane ja mu põhjamaa natuurile täiesti vastandlik.
Ja parkisin auto sinna baari ette ja jalutasin minema.
Ma hiljem kuulsin, et ma olin Reneed juba teist korda sel päeval šokeerinud.
Minu vabandused.
Igatahes. Viha läks mul umbes kolme minutiga üle.
Aga siis ma leidsin ühe vaba murulapi, kus istuda ja merd(mis oli paksu kõrkjapõllu taga)
kuulata ja kuud vaadata.
Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin ja mõtlesin ja külm ka polnud...
Kuni minu ääretuks piinlikkuseks see teine autokond mulle selja taha sõitis
Ja üks neist sellise pool-haletseva häälega mulle ütles, et külm on ja et ma tagasi tuleksin.
Noh, nende pakkumisest autoga need kolmsada meetrit sõita, ma keeldusin.
Ja tagasiteel olid kõik ääretult vaiksed.
ma pidin peaaegu pisarateni naerma purskama, kui Renee mulle ütles,
Et kas ma "palun" tema ka koju viiksin ja pärast nii viisakalt tänas.
Mis, ärge saage valesti aru, oli jumala armas ja nii,
Aga tema loomusele sama vastandlik, kui kassile aluspüksid.
Õhtu lõppes kell kolm öösel kodus, oma voodis.
***
Pühapäev. Ärkasin kell kaks päeval ema teate peale, et nad sõidavad Tartusse.
Fox helistas hetkel, kui mul suu pastat kõige paksemalt täis oli
ja kutsus linnuse juurde laadale.
Loobusin tartu-sõidust ja peale kerget hommikueinet kobistasin hoopis linna.
Foxi juures ootas mind juba punane Nissan Nurga ja Tetsiga
Ja me sõitsime linnusesse.
Laatoli juba otsi kokkutõmbamas,
Aga selle eest oli linnus laialt avatud.
Ostsime nelja peale perepileti, mis tegi meist ilmselt kõige erilisema pere nende ajaloos
Ja töllasime sisse.
Oojee mu ideele, et päev oli kaunis ja peaks panema oma nunnud kontsad.
Jahh, nii hea on ju kontsadega linnuse iidsetest treppidest laskuda.
Siiani, st kolm päeva hiljem, on reie pealsed lihased nagu puust ja valusad nagu hemorroidid.
Ühesõnaga, õuduste tube pole kuigi õudne,
Veinikelder on uus õuduste tuba
Ja trepid on paremad piinariistad kui seal piinakambris eales olla saaks,
Aga neid me ei näinud, sest see oli eelmisel päeval põlema läinud.
vean kihla, et piinaja on kanzamees.
Ühesõnaga, ma kratsisin lamba kõrvatagust
ja siis me sõitsime Kundasse edasi.
No mis me seal tegime, see on kõrvaline ja jutu vaatepunktist ka mitte eriti huvitav.
Tagasi Rakveres, klappisime foxiga oma viimased sendid Säästukas, et pakk hapukoort osta
Ja tulime minu juurde tomatisuppi keetma.
Päris hea sai, aga see on alati hea.
Kui söödud, panime linna tagasi ja võtsime Nurga ta kodust peale.
Siis Aqva ette, kus oli peale meie veel paar autot.
Ja siis... Läks sõiduks.
No kusiganes me ei käinud.
Gümni ees ringteel sai kuus ringi tehtud, enne kui juhtauto juhil pea ringi hakkas käima.
Siis käisime tanklates, käisime Sõmmil, käisime...
Ühesõnaga kõikjal :D
Ja siis nad vedasid meid kusagile Tõrma taha karjääri äärde...
Eee... No aga nalja sai igal sammul pmst.
Ausalt, ma pole veel kunagi nii naernud, nagu selle unistuse peale,
Kus varahommikusel kastemärjal aasal liugleb Vivaldi muusika saatel Reimsi parsa.
Ausalt, ma pidin küljepeeglist kinni võtma, et püsti jääda.
Ja kui veel üks auto oli koju läinud, siis läksime me normaalsete inimeste kombel...
keskööl surnuaeda jalutama.
Jah, ma tunnistan selle üles. kell 00:00, kui normaalsed inimesed kodus norisesid
Ja eelolevaks tööpäevaks valmistusid, jalutasime meie karjakesi mööda Rakvere linna surnuaeda
Ja otsisime mingi kaevu, mis pidi olema nagu õudusfilmist välja astunud.
Kõik olid jumala hüsteerilised ja ma ei tea mis.
Minu arust peaks seda tihemini tegema, jumala rahustav ja mõtlemapanev.
Ja siis me istusime surnuaia müüri ääres pinkidel ja rääkisime kõigest ja kõigest ja kõigest...
Kuni ma lõpuks ära tabasin, et järgmine on ikkagi tööpäev ja me Foxiga pidime
Normaalsel ajal magama minema.
Õhtu lõppes kell 01:00 oma voodis.
***
Esmaspäev oli lausa juhuslikult imeilus ja selge ja soe ja
Lausa patt oleks olnud seda ööd maha magada,
Kuigi päike oli loojunud ja raha polnud ja järgmine päev ikkagi tööpäev.
Sõitsime Foxiga linna, romantikatasime keskväljakul,
Saime ta vanaemalt natuke raha, käisime jälle põhjas ära...
Ja siis helistasime Zakule, kes meid lõppkokkuvõttes ära unustas.
Pätt.
Igatahes jõudsime õhtu jooksul Toolsele, kus oli lihtsalt...
Nii ilus ja tähine ja kuine ja sume ja romantiline ja vaikne,
Et pisar tuli silma.
ma olin oma kõnega jõudnud sinnamaani, et "Isssand jumal, kas mu kodum..."
Kui ma aru sain, et kaamerad pole veel kohale jõudnud.
Rääkisime universumist ja tulevikust ja võõrastest elöuvormidest.
kuna tema juba on Fox, kutsuge mind edaspidi Scullyks.
Õhtu lõpp kell 00:08 oma voodis.
Sep 19, 2008
Enneaegne kingitus, ennustused ja elu üldse.
Viimased tööpäevad on kõik, üks ühel, teine teisel moel,
Väga kurnavad olnud. Lisame sinna veel fakti,
Et peale tööd on saanud ringi ka sõita ja meelt lahutada...
Kokku saame üle keskmise väsinud minu.
Mõnus on teada, et nädalavahetus on vaba ees,
Isegi kui ma olen selle ise juba igasuguseid mini-kohustusi täis toppinud.
Homme hommikul on plaan minna Varjupaika pildistama,
Siis lõuna, mille ma lubasin valmis teha ja õhtul...
Õhtul pidin minema ja Hessis vanade heade aegade meenutuseks mõned burksid vorpima.
Oi, mõnus on täna lihtsalt aeg maha võtta ja...
Tahaks hakata vaikselt postitama mingit asja,
Mida ma oma peas tasakesi küpsetanud olen,
Üht väikest ideed, mingit loo alget või nii...
Aga eks seda näeb, kuidas välja kukub.
***
Sain täna esimese osa oma sünnipäeva kingist kätte.
Fox pani mulle aja ennustaja juurde.
Mu tulevik laotus mu ette, kui piltlikult öelda.
Kirjutan üles, et meelest ära ei läheks, siis saab kunagi võrrelda, kas oli tõde.
Niisiis:
Esiteks saabub mulle rahaline õnn, majanduslik edu.
Päris mitu korda tuli üles see teema, et rahaline olukord paraneb.
Samuti see, et ma peaksin vähem kaaluma ja arutlema asjade üle,
Hea jõuab juba mööda minna ajal, kui ma ikka veel otsustan.
Ühesõnaga, haara rohkem võimalustest mis ette tulevad, mõtlemata.
Palju hakkab mu elu olema seotud välismaaga,
Palju reisimist... Lähiajal peaks selliseid võimalusi esile kerkima.
Mingi heledapäine naine pidi mulle pakkuma võimalust välismaale sõita.
Seal kohtan šatääni noormeest, kes minust hullupööra sisse on võetud,
Tahab minuga kiiresti kihluda ja kui ma kaua mõtlen, jään temast ilma.
Ta peaks olema majanduslikult kindlustatud ja heal järjel.
Minu tulevik, ma ei tea, kas jutt on samast mehest,
On seotud ühe šatääni noormehega, kes on kuidagi mehhaanika või tehnikaga seotud.
Ja poisslaps, kehvakese tervisega, kelle pärast ma muret saan tunda.
Mu elus on praegu keegi heledapäine noormees,
Kes minust hoolib, tahab lahendada minu käesolevad probleemid...
Minu elus on kõige raskem periood möödas,
Vaja on minevikust ja vanadest valudest lahti lasta ja edasi minna.
Tulevikus on küll lein, ilmselt peresisene, aga pisaraid sellega seotud pole,
Pigem avab see uusi võimalusi ja väljavaateid.
Üht heledapäist sõbrannat (just sõbrannat, mitte tuttavat)
Usaldan ma alusetult ja saan seeläbi palju ahastust tunda.
Jaanuaris tuleb keegi heledapäine kutt,
Kellel võimudega pahandusi, ja tahab minuga oma muresid jagada.
Detsember saab olema üllatuste kuu, kui paljud asjad muutuvad
Ja päevakorda kerkivad võimalused või muutused,
Millest praegu unistadagi ei oska.
Eeee...
Kindlasti oli midagi veel...
Noh, ühe sõnaga...
Kui midagi meelde tuleb, panen kirja, aga üldjoontes on mul oodata kena ja rahulikku elukest.
Just, nagu ma soovin :)
Väga kurnavad olnud. Lisame sinna veel fakti,
Et peale tööd on saanud ringi ka sõita ja meelt lahutada...
Kokku saame üle keskmise väsinud minu.
Mõnus on teada, et nädalavahetus on vaba ees,
Isegi kui ma olen selle ise juba igasuguseid mini-kohustusi täis toppinud.
Homme hommikul on plaan minna Varjupaika pildistama,
Siis lõuna, mille ma lubasin valmis teha ja õhtul...
Õhtul pidin minema ja Hessis vanade heade aegade meenutuseks mõned burksid vorpima.
Oi, mõnus on täna lihtsalt aeg maha võtta ja...
Tahaks hakata vaikselt postitama mingit asja,
Mida ma oma peas tasakesi küpsetanud olen,
Üht väikest ideed, mingit loo alget või nii...
Aga eks seda näeb, kuidas välja kukub.
***
Sain täna esimese osa oma sünnipäeva kingist kätte.
Fox pani mulle aja ennustaja juurde.
Mu tulevik laotus mu ette, kui piltlikult öelda.
Kirjutan üles, et meelest ära ei läheks, siis saab kunagi võrrelda, kas oli tõde.
Niisiis:
Esiteks saabub mulle rahaline õnn, majanduslik edu.
Päris mitu korda tuli üles see teema, et rahaline olukord paraneb.
Samuti see, et ma peaksin vähem kaaluma ja arutlema asjade üle,
Hea jõuab juba mööda minna ajal, kui ma ikka veel otsustan.
Ühesõnaga, haara rohkem võimalustest mis ette tulevad, mõtlemata.
Palju hakkab mu elu olema seotud välismaaga,
Palju reisimist... Lähiajal peaks selliseid võimalusi esile kerkima.
Mingi heledapäine naine pidi mulle pakkuma võimalust välismaale sõita.
Seal kohtan šatääni noormeest, kes minust hullupööra sisse on võetud,
Tahab minuga kiiresti kihluda ja kui ma kaua mõtlen, jään temast ilma.
Ta peaks olema majanduslikult kindlustatud ja heal järjel.
Minu tulevik, ma ei tea, kas jutt on samast mehest,
On seotud ühe šatääni noormehega, kes on kuidagi mehhaanika või tehnikaga seotud.
Ja poisslaps, kehvakese tervisega, kelle pärast ma muret saan tunda.
Mu elus on praegu keegi heledapäine noormees,
Kes minust hoolib, tahab lahendada minu käesolevad probleemid...
Minu elus on kõige raskem periood möödas,
Vaja on minevikust ja vanadest valudest lahti lasta ja edasi minna.
Tulevikus on küll lein, ilmselt peresisene, aga pisaraid sellega seotud pole,
Pigem avab see uusi võimalusi ja väljavaateid.
Üht heledapäist sõbrannat (just sõbrannat, mitte tuttavat)
Usaldan ma alusetult ja saan seeläbi palju ahastust tunda.
Jaanuaris tuleb keegi heledapäine kutt,
Kellel võimudega pahandusi, ja tahab minuga oma muresid jagada.
Detsember saab olema üllatuste kuu, kui paljud asjad muutuvad
Ja päevakorda kerkivad võimalused või muutused,
Millest praegu unistadagi ei oska.
Eeee...
Kindlasti oli midagi veel...
Noh, ühe sõnaga...
Kui midagi meelde tuleb, panen kirja, aga üldjoontes on mul oodata kena ja rahulikku elukest.
Just, nagu ma soovin :)
Sep 13, 2008
Elust ja eneseabiraamatutest.
Ma vaatan enda ümber ringi ja ei suuda lakata imestamast,
Kui imelik ja mõistustväänav elu ikka on.
Kuidas inimesed käivad ringi selle arusaamaga,
Et elu on midagi suurt ja tajumatut, midagi nii kaalukat,
Et kui see su õlgadele pannakse, pead sa terve oma eksistentsi
Üritama seda kuidagi ära teenida ja õppima seda vääriliselt kasutama.
Miks?
Elu, see mis meile on antud, on muidugi ime, see on oluline ja tähtis...
Aga see, mida sa oma imega teed, see on sinu enda asi,
See oled ju sina!
Kogu maailm, see mis tundub nii hoomamatu, see on sinu kodu.
Sa võid teha siin kõike või teha mitte midagi.
Sa oled vaba, kui sa lõpuks sellest aru saad
Ja ei lase end mingitest kivistunud arusaamadest kõigutada.
Pole olemas läbikukkumist, on ainult need väikesed võidud, need hetked...
Pole ju tähtis, et sa oleksid kõrgharitud, pole tähtis olla kõiges parim.
Kui sa seda soovid, siis palun! Sa oled ju vaba otsustama,
Tegema, tundma, armastama, vihkama...
Need ootused, mis me seame endale ja teistele, need on nii asjatud.
Ma ei salli raamidesse surumist, eriti oma lähedaste poolt.
Ja lõpuks püüan ma seda enam mitte kellegi puhul ka ise teha.
Raamid ei lase kasvada, muutuda, vabalt hingata, minna ja tulla.
Ma püüan mitte seada ootusi, mitte eeldada ega arvata.
See ei tähenda, et ma ei hooli. See ei tähenda, et ma ei taha teada.
Ma lihtsalt ei taha pettuda asjade pärast, mille pärast ei oleks vaja,
Ei taha vihastada, ei taha solvuda, kulutada oma tundeid.
Ma tahan hoida oma südant ja hingetõmbeid heale, õnnelikule.
Ma ei taha olla solvunud, sest teine oli lihtsalt inimlik,
Sest ta tegi, istus või astus valesti nende standardite järgi,
Mille MINA talle seadsin.
See pole vajalik.
Ma tahan hoida end selleks, et armastada, hoolida ja rõõmustada.
Ma pole kohustatud seda tegema, aga see on minu valik.
Ma olen lubanud endal lasta mõned inimesed endale ligi,
Olen lubanud endal olla seotud,
Olen valinud neid armastada.
Ja ma ei taha takistada nende hingamisruumi,
Ei taha takistada neid olla nemad.
Me kõik kasvame, vahel viivad meie teed meid lahku,
Aga isegi see on OK.
Sest me oleme üksteiselt õppinud, me oleme minevikus jaganud midagi,
Me oleme saanud ja andnud ja kui see suhe ükskord möödub,
Olgu see siis sõprus, armastus, abielu või töösuhe...
Siis pole seal tegelikult traagikat.
Ma olen võitnud juba sellest, et olen saanud hoolida ja minust on hoolitud.
Ma olen kunagi oma elus kohtunud eriliste, imetoredate inimestega
Ja see on minu privileeg.
Ma ei saa olla vihane või solvunud, kui sõprus möödub,
See on märk, et me pole üksteist takistanud,
Vaid innustanud kasvama ja muutuma.
Me oleme üksteist mõjutanud, meil oli ilusaid ja mälestusväärseid hetki...
Ja nüüd, nüüd on aeg sellest ajast kõik kasulik ja oluline kaasa võtta
Ja minna, et leida ehk midagi veelgi väärtuslikumat.
Raske on tunda järsku tühjust seal, kus enne oli armastus, jumaldamine, soojus...
Aga kui need tunded tõesti olid,
Siis ei saa sa seda kunstlikult pikendada, sundida, vägivallatseda,
Ei saa sundida jätkuma midagi, mis kunagi oli nii loomulik ja hea,
Sundida seda jääma endiseks.
Miski ei saa olla igavene.
Miski ei ole alati seesama.
Me muutume, maailm meie ümber muutub ja inimesed muutuvad.
See on segadusseajav, ebaloogiline ja täiesti hull,
Aga see on.
Võta hetke nii, nagu see sulle antakse, tee see enda omaks,
Võta sellest midagi kaasa ja oota alati ootamatut.
Elu pole ju raske ega keeruline.
Elu olekdi sina ise.
Sellisena, nagu sa oled, oledki sa seda juba õigesti elanud.
Tere tulemast elama!
Kui imelik ja mõistustväänav elu ikka on.
Kuidas inimesed käivad ringi selle arusaamaga,
Et elu on midagi suurt ja tajumatut, midagi nii kaalukat,
Et kui see su õlgadele pannakse, pead sa terve oma eksistentsi
Üritama seda kuidagi ära teenida ja õppima seda vääriliselt kasutama.
Miks?
Elu, see mis meile on antud, on muidugi ime, see on oluline ja tähtis...
Aga see, mida sa oma imega teed, see on sinu enda asi,
See oled ju sina!
Kogu maailm, see mis tundub nii hoomamatu, see on sinu kodu.
Sa võid teha siin kõike või teha mitte midagi.
Sa oled vaba, kui sa lõpuks sellest aru saad
Ja ei lase end mingitest kivistunud arusaamadest kõigutada.
Pole olemas läbikukkumist, on ainult need väikesed võidud, need hetked...
Pole ju tähtis, et sa oleksid kõrgharitud, pole tähtis olla kõiges parim.
Kui sa seda soovid, siis palun! Sa oled ju vaba otsustama,
Tegema, tundma, armastama, vihkama...
Need ootused, mis me seame endale ja teistele, need on nii asjatud.
Ma ei salli raamidesse surumist, eriti oma lähedaste poolt.
Ja lõpuks püüan ma seda enam mitte kellegi puhul ka ise teha.
Raamid ei lase kasvada, muutuda, vabalt hingata, minna ja tulla.
Ma püüan mitte seada ootusi, mitte eeldada ega arvata.
See ei tähenda, et ma ei hooli. See ei tähenda, et ma ei taha teada.
Ma lihtsalt ei taha pettuda asjade pärast, mille pärast ei oleks vaja,
Ei taha vihastada, ei taha solvuda, kulutada oma tundeid.
Ma tahan hoida oma südant ja hingetõmbeid heale, õnnelikule.
Ma ei taha olla solvunud, sest teine oli lihtsalt inimlik,
Sest ta tegi, istus või astus valesti nende standardite järgi,
Mille MINA talle seadsin.
See pole vajalik.
Ma tahan hoida end selleks, et armastada, hoolida ja rõõmustada.
Ma pole kohustatud seda tegema, aga see on minu valik.
Ma olen lubanud endal lasta mõned inimesed endale ligi,
Olen lubanud endal olla seotud,
Olen valinud neid armastada.
Ja ma ei taha takistada nende hingamisruumi,
Ei taha takistada neid olla nemad.
Me kõik kasvame, vahel viivad meie teed meid lahku,
Aga isegi see on OK.
Sest me oleme üksteiselt õppinud, me oleme minevikus jaganud midagi,
Me oleme saanud ja andnud ja kui see suhe ükskord möödub,
Olgu see siis sõprus, armastus, abielu või töösuhe...
Siis pole seal tegelikult traagikat.
Ma olen võitnud juba sellest, et olen saanud hoolida ja minust on hoolitud.
Ma olen kunagi oma elus kohtunud eriliste, imetoredate inimestega
Ja see on minu privileeg.
Ma ei saa olla vihane või solvunud, kui sõprus möödub,
See on märk, et me pole üksteist takistanud,
Vaid innustanud kasvama ja muutuma.
Me oleme üksteist mõjutanud, meil oli ilusaid ja mälestusväärseid hetki...
Ja nüüd, nüüd on aeg sellest ajast kõik kasulik ja oluline kaasa võtta
Ja minna, et leida ehk midagi veelgi väärtuslikumat.
Raske on tunda järsku tühjust seal, kus enne oli armastus, jumaldamine, soojus...
Aga kui need tunded tõesti olid,
Siis ei saa sa seda kunstlikult pikendada, sundida, vägivallatseda,
Ei saa sundida jätkuma midagi, mis kunagi oli nii loomulik ja hea,
Sundida seda jääma endiseks.
Miski ei saa olla igavene.
Miski ei ole alati seesama.
Me muutume, maailm meie ümber muutub ja inimesed muutuvad.
See on segadusseajav, ebaloogiline ja täiesti hull,
Aga see on.
Võta hetke nii, nagu see sulle antakse, tee see enda omaks,
Võta sellest midagi kaasa ja oota alati ootamatut.
Elu pole ju raske ega keeruline.
Elu olekdi sina ise.
Sellisena, nagu sa oled, oledki sa seda juba õigesti elanud.
Tere tulemast elama!
Laupäeva hommik
Nii-nii-nii ammu pole saanud midagi kirjutada, et imelik on.
Blogimine on ikka selline osa minu egost,
Et ilma on raske. Pidevalt tekib ideid, mida peaks jagama,
Jutte, mida peaks rääkima ja...
Aga see siin peab tulema erinev.
Rohkem minu elu sellisena, nagu ta praegu on,
Nii erilis-tavaline, nii õnnelik-nutune.
J vähem, PALJU vähem minevikku, oli ta siis milline oli.
Tahan uut algust.
Ma väärin seda. Ma olen selle ära teeninud.
***
On laupäeva hommik. Peas keerleb raamatu-idee.
Imalik, kas tõesti on aeg millegi sellisega jälle tegelema hakata?
("Jälle" on öeldud meeletu iroonia ja häbiga, te ei taha teada)
Sest viimasel ajal on hakanud soovitusi ja innustusi sadama kuidagi eriti tihedalt.
Tahaks küll ju, grafomaan nagu ma olen,
Aga idee võiks ju ka ikka midagi vähemalt keskpärast olla.
Sõnad mulle meeldivad, mulle meeldib neid ritta seda ja koost lahti võtta
Nagu endaloodud puslet.
Aga päris tühja, päris tühjaLT ma ei taha.
Endal oleks kõige piinlikum.
Ja nüüd...
Nüüd algab minu esimene päris-vaba-nädalavahetus,
Mille ma kavatsen veeta eriti armsalt.
Kahju, et ilm na kehv on, põrutaks Ontikale või kuhugi,
Teeks midagi väljasõidu moodi, ehk peaks piknikku...
No aga kuhu sa sellise rõske ja märja ilmaga lähed,
Vesi loksub lõua all.
Näeb. Ehk teen lihtsalt head süüa, käin saunas ja loen midagi mõnusat.
Ma olen tagasi blogimaailmas!!!
Jeeeee :D
Blogimine on ikka selline osa minu egost,
Et ilma on raske. Pidevalt tekib ideid, mida peaks jagama,
Jutte, mida peaks rääkima ja...
Aga see siin peab tulema erinev.
Rohkem minu elu sellisena, nagu ta praegu on,
Nii erilis-tavaline, nii õnnelik-nutune.
J vähem, PALJU vähem minevikku, oli ta siis milline oli.
Tahan uut algust.
Ma väärin seda. Ma olen selle ära teeninud.
***
On laupäeva hommik. Peas keerleb raamatu-idee.
Imalik, kas tõesti on aeg millegi sellisega jälle tegelema hakata?
("Jälle" on öeldud meeletu iroonia ja häbiga, te ei taha teada)
Sest viimasel ajal on hakanud soovitusi ja innustusi sadama kuidagi eriti tihedalt.
Tahaks küll ju, grafomaan nagu ma olen,
Aga idee võiks ju ka ikka midagi vähemalt keskpärast olla.
Sõnad mulle meeldivad, mulle meeldib neid ritta seda ja koost lahti võtta
Nagu endaloodud puslet.
Aga päris tühja, päris tühjaLT ma ei taha.
Endal oleks kõige piinlikum.
Ja nüüd...
Nüüd algab minu esimene päris-vaba-nädalavahetus,
Mille ma kavatsen veeta eriti armsalt.
Kahju, et ilm na kehv on, põrutaks Ontikale või kuhugi,
Teeks midagi väljasõidu moodi, ehk peaks piknikku...
No aga kuhu sa sellise rõske ja märja ilmaga lähed,
Vesi loksub lõua all.
Näeb. Ehk teen lihtsalt head süüa, käin saunas ja loen midagi mõnusat.
Ma olen tagasi blogimaailmas!!!
Jeeeee :D
Subscribe to:
Posts (Atom)