Uudisnupukesi minu elust:
19.11.15 Käisin linnas, lasin autole teha ülevaatuse ja rehvivahetuse, käisin töötukassas, olin megauhke enda üle, sest kõik oli väga õudne, aga sai tehtud. Arst lasi mu sajaga üle, mu sõbrad kahtlustavad (ja nende mõjutusel mina juba natuke ka), et ta kolis tegelikult minu eest Ameerimaale ära ja tema töötajad varjavad seda minu eest. Avastasin apteegis, et retsepti ta mulle ka pikendanud ei ole. Ma olen natuke solvunud, ma olen muidu ju tore inimene... Päev lõppes M. juures tšilli-šokolaadikoogi ja kohviga. Panime paika plaani sõita detsembris Tallinna jõuluturule ja juulis Sankt-Peterburgi. Olin elevil.
20.11.15 Ei käinud linnas. Lugesin läbi kaks raamatut, meisterdasin kaks jõulukaarti, kirjutasin ühe 3-leheküljelise kirja oma uuele sõbrale USA-s. Kirjasõbrad on lahedad. Kui nad tihemini kirjutaksid.
21.11.15 Esimene lumi. Unustasin koerale jope selga panna. Koju jõudes tirisin ta otse kuuma dushi alla. Ta karjus minu peale, aga vähemalt lõpetas võdisemise ära, kui ma ta kuivaks olin föönitanud. Käisin öösel linnas. Oli Revolveri ja Ziggy Wildi ühine plaadiesitlustuur, mõnus kontsert, mu lemmikvennad olid kõik kohal, mõned tuttavad näod sai üle pika aja üle vaadata. Plaati ei ostnud. Mul on eelmine veel kulutamata. Kukkusin Kantsi trepist alla. Põlv on vermes, säär on sinine, aga retuusid jäid terveks. Tänan veelkord südamest neid kahte noorsandi, kes mu kahe peale kinni püüdsid. Eestis ikka on veel mõned head mehed :D Kojusõit võttis tavalise poole tunni asemel poolteist, sest esimesest lumesajust oli saanud lumetornaado, sahameestele tuli see üllatusena, meie mereäärne külake ei ole nende prioriteetide top100-s ilmselgelt.. Ja ma pidin korra ringi keerama ja linna tagasi minema, sest A. ununes maha. Tema ostis Revolveri plaadi. Ja ei tahtnud mu jõululauludest midagi teada. Terve tagasitee kuulasime Revokat. Polnud viga.
22.11.15 Rääkisin vanaemaga. Ta on endiselt elus. Ma polnud üllatunud. Vanaema oli üllatunud, et koer endiselt elus on. Need kaks vanakest üritavad vist üksteise võidu teist üle elada :D Eks näeb, kes võidab. Koristasin põrandaid. Ma vannun - see koer ootab meelega, kuni ma kõik olen tolmuimeja ja mopiga puhtaks teinud, ja hakkab siis oma neetud krõbukaid mööda maja tassima. Iga kord, kui ma selja keeran, on mõni vana sunnik mul talla all. Majas lõppes pasha-maitseline kohupiim. Draama! Aga poodi minna ka ei viitsinud. Rääkisin tillukese õega. Ta on suremas, aga tahab surra minu läheduses. Kolmapäeval lähen talle pealinna järgi, et ta siia tuua. Vanaema ja koer elavad meie pere kõige noorema ja haprama liikme lõdva randmega üle.
23.11.15 Kammisin koera. Avastasin, et ta veritseb. Panin aja homseks loomaarstile. Mina arvan, et ta on suremas. Tema arvab, et ma olen sadistlik siga, sest ma ründasin teda mitu tundi kammide ja kääridega. Me ei räägi omavahel täna. Neetud krõbukad on ikka igal pool. Kättemaksuks pügasin tal pool habet maha.
Ma olen peaaegu kindel, et naabrimees üritab end pööningu kaudu minu korterisse murda. Ja tal on abilisi. Lae peal on sellised rasked sammud, raiumine ja jutuvada, et ma kaalun tõsiselt A. juurde evakueerumist. Minu va kaitse- ja ründekoer magab diivanil südamerahus. Alumise korruse memme oma teeb põrgulärmi. Ma pole kindel, kas olla õnnelik, et minu koer ei lärma, või endast väljas, et mu koerast midagi kasu pole. Äkki on lihtsalt solvunud ja loodab, et naabrimees lööb mu maha. Kahtlustan, et ta lootustel on alust.
Maailmas toimuvad jubedad asjad. Aga hea uudis on, et minu maailmas on kõik ilus ja värviline. Ma ei taha suure maailma asjadest palju rääkida. Ükskõik, mis sa ütled, ikka on keegi, kes ennast su sõnade peale seaks vihastab. Mul on lihtsalt natuke kahju, et inimesed keelduvad kardinaalselt nägemast suurt pilti. Ja see suur pilt on: kurjategijaid, vägistajaid, tapjaid ja radikaale on kõigi rahvuste ja nahavärvide hulgas. Vihkamine on vihkamine. Ja valgenahalised mehed on täpselt sama võimelised vägivallaks naiste vastu, mõrvaks, röövimiseks jnejnejne kui tumedanahalised. Minu meelest on äärmiselt silmakirjalik nüüd äkki teeselda, nagu poleks valgenahaliste hulgas enne KUULDUDKI sellistest kuritegudest. Ja naistel oli enne ju jube turvaline tänaval jalutada, sest ega ükski VALGENAHALINE mees ei ole elus üritanud mõnd naist pimedal tänaval autosse tirida või põõsastes vägistada. No ei. Sellised jubedused tulid meie sõnavarasse ja mõtlemisse alles nüüd. Jajah. Vabandage, aga ma ei julge öösiti üksi praegu ka Eesti tänavatel jalutada. Ja eesti mehed ei ole mingi eriline jackpot. Mis ei tähenda, et ma lööksin plakatid maasse ja kataksin pika pidulaua, kui pagulased lõpuks Eestisse jõuavad, sest JAH, see tähendab probleeme. Aga andke andeks, kui bussipeatuses istub kamp eestikeelt rääkivaid tüüpe, ma olen üksi ja väljas on pime, siis ma teen ka ringi ja ei lähe neist lähedalt mööda. Ma kardan neid ka. Pole meil siin sugugi nii paradiislik, nagu mõned püüavad väita.
Nii. Aga nüüd ilusamate teemade juurde. Ma olen vahepeal käinud ja nautinud Harjumaa parimaid paiku, lasknud juuksuril oma juustega mitu põnevat uuendust läbi viia, istunud E. sünnal ja nautinud seda täiel rinnal, sõitnud öösel Tallinna ja tagasi, nösserdanud oma notsut ja veetnud TONNIDE kaupa kvaliteetaega oma kõige armsamatega. Aga kõigest järjekorras:
Me saime esmaspäeval kokku, mina, A. ja M. Ja panime plaani paika. Teisipäeval kell seitse hommikul hakkasin mina maalt sõitma, et linnalapsed kell pool kaheksa autosse korjata, Statoilist kohvi ja võileiba võtta, ja siis Harjumaa suunas teele asuda. Me alustasime 8,6km pikkuse matkaga mööda Kõrvemaa kaunimaid paiku. Kui on keegi, kes pole käinud Jussi loodusrajal, siis meie reisigäng soovitab seda ABSOLUUTSELT! Sügisel on see mägine rada muidugi veidi libe ja natuke hirmus, aga niiiii ilus ja armas. Ma mõtlen, et iga meie reis algab nüüd matkarajaga :D Kuna see rada oli libe ja mudane, siis kulus meil pea 9km läbimiseks kaks ja pool tundi, ehk veidi peale. Igatahes äratas ilusti üles. Kõrvemaalt liikusime me edasi Jägala joale, Sauele, Laitsesse, Vasalemma, Padisele, Paldiskisse, Keila-Joale ja Türisallu :) See oli üks hästi pikk, aga samas nii tore päev. Me ei tee enam selliseid Eestimaiseid väljasõite piisavalt. Detsembriks on meil küll juba kokku lepitud Tallinna linn ja jõuluturg :D Loodame, et õnnestub ka.
Eile hommikul magasin ma kardinaalselt sisse ja ärkasin kolmveerand tundi enne oma juuksuriaega, kusjuures ma sõidan pool tundi linna. Põhimõtteliselt ma jätsin oma koera magama, kihutasin täie ajuga linna ja jäin ikka mõne minuti hiljaks. Õnneks olid nad salongis äärmiselt sõbralikud, ma sain ikkagi oma lõikuse ja sinised juukseotsad. Päriselt! Ma olen ikka päris vaimustuses hetkel :D Nagu... Need on nii lõbusad! :D Ma lohutan end sellega, et ma saan selle sinise osa alati maha lõigata, kui see mulle enam ei meeldi. Ainus miinus on see, et juuksuris värvimine on igavene igav värk. Ma ei tea, kuidas mõned seda iga kuu teha suudavad, ausalt. Muudkui istu siin, lama seal, oota, oota veel, oota veel natuke... Jeesus! Aeg venis nagu näts! Aga tulemus oli kannatusi väärt. Mulle meeldib mu Malviina-juus :D
Eile oli minu notsul ka raske päev, sest pärast juuksurit oli mul linnas veel mitu tundi asju ajada, siis sain ma tunniks koju, viskasin talle toidu ette, jalutasin ta ära, aga siis läksin uuesti minema. Ja jätsin tema kindlust valvama. Sest E. pidas sünnipäeva ja muidugi ma pidin minema ja selle ära nägema. Sõitsin õhtul Tallinna, nautisin kogu seda asja täiega, sest seltskond oli tore ja mängud olid vahvad. Ma jäin muidugi sellepärast palju kauemaks kui ma plaanisin. Ma mõtlesin esialgu, et kuna ma olen praktiliselt ainult tund aega oma koerale pühendanud, siis olen paar tundi ja sõidan koju, et me jõuaksime õhtul veel kvaliteetaega nautida. Aga ootamatult oli kell üks öösel. Ja kui ma koju jõudsin, oli kell kaks läbi. Muidugi sain ma selle peale sellist sõimu, et mul kõrvad siiani kumisevad. Minu poisile ei meeldi mu ringiaelemine. Mida värki. Seega: meie kvaliteetaeg eile piirdus kahe jalutuskäigu ja suure hulga magamisega. Eks ma püüan selle täna tasa teha siis. Meil on täna kodune koristuspäev. Õues tibab vihma ja paistab päike, meie õhutame tube, peseme põrandaid ja peseme pesu. Vot nii. Me oleme hiigeltublid.
Mul oli asjalik ja tihe nädalavahetus. Kui ma neljapäeval Tallinnast lahkusin, siis ma juba täitsa teadsin, et ema tuleb reedel ja laupäeval tulevad õed ja mul on vaja Tartusse sõita... Tartus oli ülitore muide :) Ma nägin oma kallist tibulindu, kes tegi mulle parima sünnakingi ever ja ma sain oma toa seinale maailma kaardi, kus saab ära värvida riigid, kus ma käinud olen. Sellega seoses avastasin ma, et mul on kiiremas korras vaja Venemaal ära käia, et see kaart natuke asjalikum välja näeks. Jah, suvise Lõuna-Eesti reisi ajal me korraks toetasime oma jalad ja autorehvid Venemaa pinnale, sest kusagil kaugel Eestimaa nurgas on jupp kruusteed, mis läbib de fakto Venemaa territooriumi, aga on antud eestimaalastele kasutada. Aga ma leian, et see on ikka petukaup, kui ma selle mõne minuti pärast nüüd oma kaardil terve Venemaa ära värvin. Mul on enamat vaja. Peaks tegema kiire rongireisi Sankt Peterburgi, ma arvan.
Tartu oli niiiiiii tore! :D Päriselt. Ma naersin palju ja sõitsin palju ja kuulasin palju muusikat ja sõin üsna head hiinakat ja nägin oma musirulli ja sain kingituse ja nägin oma kauakadunud onupoega ja lobisesin ja... Muidugi oli Dylan oma tuntud headuses. Et no mul ei ole kriitikat, ta on lihtsalt nii nummi. Sõit meeldis mulle ka. Ma igatsen selliseid zen-meeleolus veedetud pikki autosõite, kus sa oled üksi ja saad südamtetunnistuse piinadeta kuulata kõike oma kantrit ja popi ja jõululaule ja laulda kaasa ja... Ma ei mõista inimesi, kellele ei meeldi pikad autosõidud. Ausalt. Sest nii, nagu mina seda näen: autos veedetud tunnid on nagu aeg väljaspool aega. See on periood, kus sa ei saa nagunii midagi muud teha, seda ei puuduta kõik eelmised või tulevased probleemid ja mõtted. See on tasuta time out. Sa istud ja sõidad ja pead kohale jõudma, vahepealne on see, mida sa muuta ei saa. See on võidetud aeg. Jackpot. Sa paned hea muusika peale või lobised kaaslastega või mõtled oma mõtteid, aga sa ei lase sinna sisse immitseda sellel, mis on tulemas. St mina, vana ärevushäirik ja depressiivik, ei mõtle sõidu ajal kunagi sellele, kuhu ma saabudes auto pargin või mis kell ma kusagil olema pean või veel tuhandest õudsest asjast. Sõit on minu aeg väljaspool aega. See ei tohi olla ärev või kurb. Isegi, kui lõppeesmärk on ärev või kurb. Sõit peab olema rahulik ja mõnus. Sõit peab olema rahulik ja rahustav. Sellepärast ma ei mõista, neid, kes vihkavad pikki autosõite. Lühikese sõidu ajal ei jõua ju korralikult maha rahuneda?
Õdesid oli ka hea üle pika aja näha. Ega meil muidugi palju aega ei olnud üksteisele, aga õnneks on detsembris tulemas B. sünnipäevakink, milleks on girls only spa-päev ja hotellikülastus. Siis peaks olema aega küll, et lobiseda ja värki. Ma täitsa ootan. Et saaks basseinis loksuda ja saunas higistada ja restos õhtust süüa. Ja noh, puhata ja mängida :D
Ma olen alati rõõmus, kui mu famiilia saabub. Ja ma ei häbene tunnistada, ma olen alati rõõmus, kui nad lahkuvad :D See lihtsalt on nii, ma armastan neid narruseni, aga pagan, ma olen harjunud üksi elama. Ja see rahvaste ränne ajab mind ikka päris ärevaks :D Ma olen kontrollimaniakk ja igasugused planeerimatud situatsioonid tekitavad minus sügavat ebamugavust.
Nüüd on mul aeg sättima hakata. Sest ma ei saa unustada oma sõpru siinsamas kodukandis, me lähme M. juurde kohvitama ja plaane tegema! :D Gaaad, ma armastan oma sõpru. Nad on lihtsalt nii toredad. Mul on hea maitse :D
Esiteks veel üks raske moment maal elamise juures. Sõidad õhtupimeduses läbi küla kodu poole, näed tee ääres mardisante ja saad krambid, sest sul pole kodus mitte midagiiiii nende jaoks!!! Jõuad lähemale, näed, et ei olegi mardisandid. Lihtsalt suurtes puhvaikades kaks kohalikku memme. Vähemalt ei pea poodi kommi järgi sõitma. Aga ehmatus, pagan, oli ikka suur.
Õnneks ma elan nüüd linnas. Küll ajutiselt, kuni mu armas auto korda tehakse. Tagumine uks vahetatakse ära ja ta hakkab olema jälle nagu uus :) See teeb mu hingele head. Ma armastan oma elus ju üldse ainult kahte asja: oma autot ja oma koera :D Koera vastu mu armastus muidugi vahel kuhtub, eriti nüüd, kui me elame Männikul viiekorruselise kortermaja viiendal korrusel. Ja tema tahab öösel kella nelja ajal õue. Sest kui ta kohe ei saa, siis ta vana põis plahvatab ja ta sureb lihtsalt maha. No ja ta pole kunagi väga hästi uute olukordade ja kohtadega hakkama saanud. Ikkagi oma omaniku moodi :D Ega mina ka ei naudi külas elamist, aga vahel tuleb ohverdusi teha. Hea uudis on, et ma sain juba Tallinna ühistranspordis sõita ja see oli tore. Noh... Ma ei mäletanudki enam, mis tunne on olla liikluses nii, et sa ei vastuta terve posu elude eest :D Sai lihtsalt aknast välja jõllitada ja kaasa loksuda, ei mingit muret radadevahetuse või fooridega. Jeah, ühistransport on vahel päris tore. Piiluda aegajalt lihtsate inimeste ellu :D
Mis siis vahepeal veel... Ma olen püüdnud joonistada, aga ma pole ikka väga andekas selles. Igasugused ideed tulevad küll, aga nende elluviimine on hoopis teine teema. Pildistamine on rohkem minu jaoks. Siis ei pea muretsema, et asjad ei tule täpselt sellised, nagu sa tahad :D Ja ma mängisin koerale juuksurit. Ma olen tulemusega täitsa rahul, ta näeb väga nunnu välja, aga et seda nunnut tulemust saavutada, kulus pea tund aega ja metsikult rähklemist, higistamist, karjumist ja meeleheidet nii minu kui koera poolt. Ma ausalt polnud kindel, kumb meist enne südari saab, mina või koer :D Me oleme üle viieteist aasta koos elanud, selle aja jooksul on teda pestud, kammitud, küüsi lõigatud ja harjatud vähemalt korra kuus. Ja ta teeb sellest ikka sellise skandaali, nagu oleks esimene kord. Ühel päeval kutsub keegi meile loomakaitse ja siis viiakse ta varjupaika. Mina ei tea, kuidas ta kavatseb iseseisva eluga hakkama saada, ta ei oska põrandal magadagi. Ja tal on alati vaja end tingimata kellegi külje vastu suruda, et magada. No ausalt, kusagil varjupaiga puuris ta küll ellu ei jääks. Rumal laps :D Vahel ma mõtlen, et tema kehv iseloom ja põikpäisus ongi need, mis teda üle 15 ja poole aasta elus on hoidnud. Peale vaadates isegi ei arvaks, et ta nii vana on. See on kõik see sapp ja maailmaviha, ma ütlen :D
Meie igatahes saadame teile pealinnast terviseid. Ja laupäeval oleme me juba Tartus :D Lihtsalt, et te teaksite, me jõuame kõigi oma inimesteni :D
