Baby, I'm baaaaack!

Noh, ma olen nüüd juba üle nädala kodus olnud tegelikult. Reis oli üliäge ja väga väsitav ja igasuguseid seiklusi pungil täis. Ja siis ma saabusin Eestisse. Siin oli külm. Ja mu auto oli pärast kahenädalast Tallinnas seismist kaetud nii paksu lehe- ja tolmukihiga, et ma peaaegu ei uskunud, et see minu auto peaks olema. Teel koju sattusin ma veel plekimõlkimisse ka. Keset Tallinna linna sõitis mingi vanapapi mulle nii julmalt küljelt sisse, et mul jooksis pea mõtetest täiesti tühjaks ja ma ei kirjutanud isegi ta autonumbrit üles. Õpetuseks kõigile noortele ja vanadele: keset pööret EI TOHI rida vahetada. Eriti siis, kui keegi teine seal reas parajasti vaikselt kodu poole aerutab ja ei tea, et sa oled otsustanud ohtlikult elama hakata. Nii ma siis saingi omale kriimustatud auto ja kaheldava au maksta kasko omavastutus, sest ma olen loll ja ei pidanud kohe keset kesklinna liiklust kinni ja ei võtnud ätil nööbist kinni. Ja noh... Ei helistanud politseisse :D Te võite mind süüdistada, kui see seniilik mingil hetkel mingi tõsisema asjaga liikluses hakkama saab. Mina ei üritanud tema kuritegevuslainet peatada. Ela vabalt ja õnnelikult, vanaisa Zorro!
Peamiselt olen ma niisiis tegelenud autoremondi korraldamisega, enda ravimisega, sest kliimavahetus ja haige õde tähendavad, et mul on hetkel tapjaköha ja null lõhnameelt :D Kõigest hoolimata korraldasid mu kallid sõbrad mulle eile õhtul enne Genka ja Paul Oja laivi ikkagi väikese üllatuspeo, kus sai torti ja alkovaba šampat :D Päriselt! See oli lausa selline üllatus, et pidu oli juba kümme minutit kestnud, kui ma lõpuks aru sain, et see minu üllatuspidu on :D Ja noh, Genka oli ka äge. Ja Paul. Kuigi ma püüdsin tahaplaanile hoida ja mitte nende biite oma köhimisega metsa ajada :D Ma muidu, jah, ei salli väga selliseid rahvarohkeid koosolemisi, kus väikeses ruumis on koos sada higist keha ja kõik murravad üle üksteise, et lavale ja baariletile ja WC-le lähemale saada... Aga sellest ajast, kui ma maal elan, ei saa enam öelda, et ma lähen vahepeal koju ja tulen ürituse lõpus kõigile järele :D Üks miinus. Et enam ei ole majanduslikult ja ajaliselt kasulik koju magama minna. Nüüd tuleb ära kannatada :D
Muidu ma olen maaelust siiani vaimustuses. Meil on maa härmas hommikuti ja kõik kohad on krõbedaid lehti täis, milles koeraga jalutades sahistada. Ainult sokke ja saapaid tuleb nüüd kanda. Ja salle ja jopesid. Mulle meeldib suve juures see, et võtad koera kaenlasse ja astud toast välja. Kasvõi paljajalu ja suvekleidis. Nüüd enam nii ei saa. Ja sel ajal, kui mina end vattidesse topin, koer juba üürgab ja kaabib ust. Sest kui sa juba ukse lähedal seisad, siis hakkab tal alati millegipärast superkiire. No ikka nii kiire, et enam ei saa sekunditki oodata. 
Ma panen teile pildikesi Portugalist ka. Sest miks ma seal reisil siis käisin...