But the rain always stops

Ma just nuputasin midagi enda kohta välja. Mulle meeldivad vihmased ilmad. Sellised hästi vihmased, kui kõik aknad korteris on lahti, väljas kõik sabiseb ja soliseb, aga mina istun toas, varbad teki all, koer teki peal, loen raamatut ja joon kohvi... Ma tahaks korraga naerda ja nutta ja tantsida. Eriti, kui ma juutuubist Maroon 5 Sugari üles otsin ja selle mängima panen. Lihtsalt nii-nii mõnus laupäev.
Tore on vahel loomaaias käia või pannkooke küpsetada või poole päevani magada. Aga vahel on tore hommikul vara üles tõusta, terve päeva raamatut lugeda, koristada, kuulata vihma, mis õues sabiseb... Ja võib-olla õhtul ikkagi pannkooke teha :D 
Kõik läheb vaikselt paika. Vahel on küll tunne, et nii vaikselt, et paika ei saagi, aga läheb küll. Uued kardinad jõudsid kohale, vaja ainult ette panna. Diivanilaud on kastis ja tükkideks ikka veel. Vannitoakapp ja valamu on alles sahvris ja ootavad oma aega. Valgustid on mõned veel üles panemata. Elutoa kummut saabub alles juuli alguses, siis tuleb ka see kokku panna, osta pikem võrgukaabel, vedada kogu tehnika magamistoast elutuppa... Aga siis on pmst juba kõik korras ka :D Pagan, alati kui ma neid nimekirju teen, tuleb jälle tunne, et ei saagi kunagi oma elu kastidest ja kottidest välja. Ja kui siis korraks on helgem moment, on natukese aja pärast jälle jama. Nagu esikukapp, kuhu ma kõik rätikud ära ladusin, ise olin nii õnnelik veel... Ja nädal hiljem oli see kapp esikust remonti läinud, rätikud on saunalaval, veel kaks nädalat hiljem on kapp ikka veel kadunud. Endiselt. Ei tea ka, millal tuleb. 
Eks ma ikka vannun, kui ma jälle öösel mõne kasti otsa komistan. Või kui koer nagu muuseas mõne kasti või koti ära märgistab, sest fakk mii, that's why. Aga üldiselt ma ei julge kurta. Võiks ju hullem olla. Jah, ma olen neurootiline ja pinges ja jooksen vahepeal ikka SAJAGA kokku, mul on on irratsionaalsed probleemid ja ma kipun viimasel ajal suvalistel hetkedel pisardama, aga muidu võiks ju hullem olla :D 
Ma teen nalja. Kõik on väga hästi tegelikult. Parem, kui ma lootsin :) 

    

Kuidas ma Rakvere Teatri lava all käisin, ja Jane Eyre'i kleiti näppisin

Igasuguseid toredaid asju saab teha, kui sa oskad otsida või juhuslikult peale satud. Meil oli eile Maarjaga lõuna kokku lepitud, polnudki kaua näinud ja mul oli talle jalanõusid anda :D 
Istusime siis paar tundi Inglise Pubi aias, luristasime smuutisid, lobisesime sajast ja ühest asjast, aga tegelikult ootasime, et kell viis saaks, et võiks Rakvere teatri juurde sõita ja uurida, mida kujutab endast kella poole kuueks Rakvere linnapäevade raames välja kuulutatud ekskursioon ja loeng teatrimäe ajaloost. Maarja arvas vist, et see on umbes tunnipikkune. Mina olin lahkem ja mõtlesin, et no poolteist äkki. Lõpuks kappasime me mööda teatrit ja parki kolm tundi. KOLM TUNDI! I mean really...
Aga jube põnev oli ka. Ma ei hakka siinkohal ajalugu ümber jutustama, aga no mina sain kõvasti targemaks. PLUSS, ega iga päev ei lasta lihtsat inimest teatrilavale, lava alla, kostüümilattu (no sinna tegelt vist lastakse ka, kui sa oled nõus midagi laenutama..), proovisaali, garderoobidesse... :D Ühesõnaga ma olen päris vaimustuses. 
Muidugi ei võtnud ma jälle oma fotokat kaasa. Ma mõned pildid üritasin küll teha, aga mu mobiil ei armasta kohti, kus pole ideaalseid valgustingimusi. Ma võin teile paar fotot riputada, aga ma hoiatan, need võivad silmist vere välja võtta :D
Ma võin veel öelda, et kostüümiladu oli mu lemmik, sest ma otsisin üles kõik vähegi tuttavlikud Jane Eyre'iga seotud kostüümid ja näppisin need korralikult läbi. Damn, kui ma Maarika Mesipuust nii palju numbreid suurem poleks, siis ma laenutaks selle kleidi koju ja kannaks õhtuti elutoas :D 
Igati korda läinud oli see päev minu meelest, kuigi kodus sain ma õhtul sellist sõimu, et maa oli must. Mul on aegajalt tunne, et mu koer istub kodus nagu omandihimuline naine, ja kui ta käpad panni võtma ulatuksid, siis ma saaksin tappa ka :D Juba teist korda avanes õhtul kell kümme umbes selline pilt: mina hiilin kikivarvul trepist üles, keeran ukse üüüüüüliiivaikselt lahti... Avan korteriukse, garderoobikapi nurga tagant vaatab mind juba habetunud nägu. Ootas. Kaks sekundit on haudvaikust. Siis algab lärm. See kestab korralikud kaks minutit. Isegi teel õue suuda ta trepikoja kajama panna, et kogu maja ikka teaks, milline hooletu ja tundetu põrsas ma olen :D 
Enne, kui otsad kokku tõmbame, on mul veel teoreetiline küsimus: kes tahaks mõni õhtu minu juurde tulla ja Jane Eyre'i läbimängu teha, ma võin teksti ise anda? :D 

   

Kuidas ma lõpuks sain mööbli, kardina, toolikatted ja ühe lombaka jala...

Täna on olnud vahva päev. Murranguline isegi. Ma lihtsalt ärkasin nii tegusana üles, et riputasin kohe esimese hooga üles köögikardinad, kruvisin toolid lahti, panin neile uued seljatoekatted, ja kruvisin nad kokku tagasi. Loads of fun. 
Siis saabus vastu õhtut mu mööbel. Kaks meest tassisid tuppa mulle ka kogu selle kraami veel. Ja siis jäi ülejäänu minu teha. Esiteks oli meie uue diivani ja tugitoolide ümber selline kogus kilet, et sellest oleks vähemalt kolmele pensionärile kasvuhooned saanud. Teiseks, üksi on jube raske mööblit toas paika sättida ja nihutada. Ja siis ma lömastasingi oma vasaku jalalaba oma uue diivani all. Päris paistes on ikka. Natuke on valus ka. Pffftt. Üksi elamise rõõmud ja mured. Hetkeks olen ma igatahes jälle asjad korda saanud. Korter on juba täitsa hubane ja kodune :) Ma olen lihtsalt nii õnnelik :D No ausalt, istun oma uuel diivanil oma korras elutoas ja olen lihtsalt nii endaga rahul, et piinlik peaks olema :D
Vahepeal suutsin ma veel tekitada suurt furoori oma fesarisõprades, sest ma linkisin SEDA artiklit. Silly me. Näitab veelkord, et parem on selliste tundlike teemade puhul suu kinni hoida. Juba sellepärast, et selles küsimuses jagunevad arvamused nii maailmavaateliselt ja arusaamadelt erinevateks juba, et iga erinev arvamus on vale arvamus. Kuigi ma ise ütleksin, et ma saan täiesti aru mõlemast poolest. Ma lihtsalt isiklikult arvan, et miks peaks meid sellest jamast siin maailmas säästetama, kui teised sellega tegelevad. Karma, you know :) Ahh, tegelt mu arvamus on palju keerulisem, aga ma sain juba aru, et selle selgitamine võtab liiga palju sõnu :) Ja lõpuks ei tahagi ma ju kellegi arvamust muuta või tervet oma elu diskuteerides veeta, lihtsalt naaaaaatukene ülepingutatud on ehk see seisukoht, et kasvõi kodusõjani, aga pagulaste vastu. Või ma ei tea ka. Diskuteerida sel teemal ma vist isegi tahaksin, aga ainult argumenteeritult, et saaks mõlemapoolselt oma silmaringi laiendada. Aga kahjuks inimesed kipuvad jubedalt vihastama sel teemal ja sealt jookseb kõik juba rappa :D Mulle ei meeldi keset vaidlust avastada, et teine tahab mind vaikselt kööginoaga tappa... :D
Ja ega mind tegelikult ju ei huvita just see mingi tõekuulutamine või mingi ähmane VÕITMINE, ma olen lihtsalt alati natuke murelik, kui inimesed mingist teemast nii põlema lähevad, et enam ühtki teist seisukohta või arvamust ei tunnista. Sellistest radikaalsetest mõttelaadidest tuleb ainult paksu pahandust. Või tõesti: kodusõda ja riigipööret.
Ma tahaksin, et keegi ilma sülge ja isiklikke solvanguid pritsimata suudaks mulle arusaadavalt selgeks teha, mida me siis lõpuks kaitseme. Et see geograafiline punkt, kus ma sündinud olen, ei tohiks piirata MIND kui valget inimest minema ja omale paremat elu otsima, sest Eesti on vaene ja väike ja kibestunud ja kõik tunnevad kõiki. Aga samas, kui sul on olnud ebaõnn sündida kusagil Aafrika kõrbes, siis fakk juu, kui sa sealt kusagile liikuda tahad. Looduslik valik, mees, too bad. Et meil on täielik õigus minna kusagile, kus on soojem ja kõrgemad palgad ja inimväärsem elu, aga sina ära oma sõnnikuonnist liigu kuhugi. Sest ega meie meeste hulgas ei ole ju lurjuseid, kes lähevad välisriiki ainult kullapoode ja paadimootoreid röövima, meil on töökas ja agarad tüübid, kes orjavad palehigis võõrriigis, praktiliselt ehitavad selle oma tugevate valgete kätega üles. Sest meil on ausad ja tugevad ja targad Eesti mehed. A need seal, need tulevad laevatäite kaupa varastama ja röövima ja vägistama ja tapma, nagu Attila omal ajal. Seal on nad kõik meie abirahade ja blondide naiste peal väljas, mida muud nad tahavadki. Jajahhh.
No täitsa naerma ajab, kuidas kehtivad nii suured topeltstandardid, et inimesed ei saa enam isegi aru, kui arhailine see arusaam on :D No... Nojah. Nagu ma ütlesin. Mida mina ka tean. Lihtsalt... Mind vist häirib rohkem see radikaalsus kui miski muu. Kõik või mitte midagi. Valame verd ja kukutame valitsuse, sest see teeb kõik palju paremaks. Ja kui kaugele me sellega siis läheme? Piire lukku panna ei saa, pagana kohalikud tugevad ja vaikivad ja ausad eestlased tahavad ära minna, seda ikka peab lubama. Et keegi ainult teiselt poolt siia ei kolistaks, see on tähtis!
Ehhh. Ma panen teile hoopis oma värske kodu pilte. Vaadake ja kadestage SEDA :D

Raba mulle ka...

Ehk siis lugu sellest, kuidas me käisime koera jalutamas ja elasime selle käigus palju seiklusi läbi. 

Kõik algas kaunil pühapäevasel pärastlõunal, kui mulle kallid sõbrad külla tulid, kringlit tõid, üllatasid halbade uudistega, et meie kortermaja juures ei käigi talviti lumesahka, tuleb ise lund rookida (nagu vatttttt, milleks ma korterisse kolisin siis???? :D) ja tahtsid midagi põnevat teha. Noneh. Otsustasime loodusesse sõita, koera väsinuks jalutada ja ilusat pühapäeva nautida. Mõeldud-tehtud. 
Koer muidugi meie plaani positiivseid külgi ei näinud ja veetis sõidu esimese pooltunni ägisedes, puhkides, vingudes ja ilmselget surma oodates. Õnneks hoidsid tuju üleval naljad teemal: kui pilti poleks, siis arvaks häälte järgi, et raskelt ülekaalulised vanainimesed teevad seda va täiskasvanute asja. 
Esimene peatus: mere ääres. Kusagil Viinistu lähedal. Muul oli, väike rannariba, uurimiseks üks poollagunenud nõukogudeaegne rannakaitse rajatis. Ja vihm. Vihm oli. Tuul oli ka. Päris tugev. Puhus mu vihmavarju tagurpidi. Koer sai oma asja igatahes tehtud, märjaks saime ka, hea, et me piknikku polnud planeerinud, see poleks ilmselt kuigi ilus olnud. 
Istusime uuesti autosse. Koer määris ära mu autoistme. Aga noh, keda sa ikka süüdistad, et pole saunalina kaasa võtnud. Otsustasin, et tulevikuks panen ühe vana ja kulunud saunalina pagasnikusse, hea koera käppasid puhastada ja talle istmele alla laotada. Geniaalsed ideed tulevad ikka natuke liiga hilja. 
Olime juba peaaegu leppinud faktiga, et käime Loksal toidupoes ja sõidame koju tagasi. Noh, vihma kallas ja külm oli natuke ja... Aga Loksal tervitas meid äkki päikesepaiste. Ja suure nuputamise peale otsustasime, et ranna ja meretuulega me enam riskima ei hakka, lähme hoopis matkarajale. 
Viru raba tervitas meid sellise autode ja ekskursioonibusside hulgaga, et me esiti arvasime, et midagi eriti head on müügis mingi eriti hea hinnaga. Päris nii see polnud. Võtsime siis koera sappa ja hakkasime lonkima. Ma olin enamuse ajast ainuke koeraga inimene kogu matkarajal. Alles päris tagasiteel nägime veel üht neljajalgset matkajat. 
Minu üle viieteistkümnene notsu sai selle kokku umbes neljakilomeetrise jalutuskäiguga üllatavalt hästi hakkama. Arvestades, et ma polnud valmistunud, vett meil kaasas ei olnud näiteks. Tassima pidin ma teda ainult vaatetorni treppidest üles ja paaris kohas, kus kitsal laudteel meile teised vastu tulid. Ja ta astus ainult ühe korra laudteelt kahe käpaga maha. Otse märga samblasse. Ei tea, mida põnevat ta lähemalt näha tahtis. Natuke ei meeldinud meile ka need kahest kitsast lauast teed, mille keskel oli just parasjagu lai vahe, et mu koer sinna pidevalt ühe käpaga vahele mahtus. Aga kokkuvõttes olime me mõlemad täitsa tublid. 
Me ei olnud üldse parklast kaugel, kui ähvardavad vihmapilved silmapiirile ilmusid. Ja me olime ikka täitsa parklas peaaegu, kui need pilved meie kohale jõudsid. Ja sealt rahet hakkas alla tulema. Siinkohal on viieteistaastase pisikoeraga matkamine miinuseks: ta ei taha eriti mingit kiirkäiku teha, eriti matka lõpuosas. Ja ta on metsas, rabas ja rannas müttamisest piisavalt räpane, et kaenlasse teda ka haarata ei ihalda. Kokkuvõttes: me lihtsalt kannatasime rahe ära. Ja minu auto sai veel natuke mustemaks ja märjemaks, kuigi ma organiseerisin koerale ühe paberkoti istumise alla lõpuks. 
Ma needsin end muidugi igal sammul, et ma ei olnud ettenägelik ja jätsin oma fotoaparaadi koju. Kõik ilusad vaated on seega kuidagi mobiiliga üles võetud, aga see pole ikka see. Lubasime, et lähme lähiajal tagasi, koos vee ja fotoka ja muu varustusega. 
Tore oli. Kokkuvõttes. Lõbus. Ma ütlen ausalt, et ma olen siiani ikkagi täitsa vaimustuses sellest looduslähedasest elust siin :) No et meri on paari sammu kaugusel, matkaradadeni on äärmisel juhul pool tunnikest vaja autoga sõita, kõik on vaikne, naabrid lehvitavad sulle köögiakendest, kui sa mööda lähed, ja kuidagi pooljuhuslikult on alati keegi trepikojas, kui sina seal oled :D 
Täna peaks olema selle nädala kõige soojem ja päikeselisem päev. Mida sellega peale hakata? Tuleks ikka koer väinuks jalutada ju, siis magab paremini :D