Esiteks: ma vabandan kõigi oma sõprade ja sugulaste ees, et ma täiesti kadunud olen olnud praktiliselt kümme päeva. Mul on iseendaga nii palju tegemist olnud, et ma olen südametult oma telefoni vaiksel režiimil hoidnud ja kogu maailma vältinud. Ma ei julge veel lubada, millal see seis muutub.
Teiseks: ma vist hakkan aru saama, kuidas need rohud töötavad. Noh, peale selle, et nad ajavad mind lootusetult iiveldama, mille tõttu ma toitun praktiliselt ainult banaanidest. Ausalt, minu kodupoe müüjad arvavad ilmselt, et ma pean kodus karja gorillasid selle banaanikoguse järgi, mida ma pidevalt ostan. Aga jah, need tabletid ei tee õnnelikuks. Või rõõmsamaks. Või... Nojah, nad lihtsalt teevad funktsioneerimise lihtsamaks. Ma avastan end vaikimisi tegemas asju, mis alles paar nädalat tagasi tundusid sama hullud kui Mount Everesti vallutamine. Jah, ma mõtlen väikeseid ja lihtsaid asju, mille tegemine igale normaalsele inimesel tundub loogiline ja elementaarne. Nagu nõudepesu või ahjukütmine või peapesemine. Oli päevi, kus enese voodist väljarullimine tundus liiga suure ülesandena.
Jah, koduväliste asjade tegemine on ikka veel päris keeruline, aga liiga kiiresti ei saagi liiga palju loota. Ikkagi esimesed kümme päeva alles :) I feel hopeful. Isegi, kui ma suurema osa ajast tunnen end samal ajal pidevalt nagu merehaige :D Ma olen vist peamiselt kehvas tujus, sest mu menüü koosneb kuivikutest ja banaanidest. Ja mulle pole nälgimine kunagi hästi sobinud, tühi kõht muudab mu mõrvarlikuks.
Enivei. Siin on mu update. Mitte midagi põrutavalt põnevat mul rohkem raporteerida ei ole. Ma lihtsalt üritan endaga kuidagi hakkama saada. Ja samal ajal mitte kõiki oma sõpru-tuttavaid minema peletada :D Mul lihtsalt ei ole praegu energiat kellegi teise jaoks. But I still luv ya.
No comments:
Post a Comment