I am done.

Ma ikka ei ole loodud eluks inimeste seas, ausalt :D Ma tunnen, et ma lähen hulluks, kui ma veel 24 tundigi pean kellegagi koos elama. RRHHH. Kõik ajab närvi juba, absoluutselt kõik. Mul on hädasti vaja mõnda nädalat rahu ja vaikust ja üksindust ja omaetteolemist. 
Ma tahan üksi poes käia, et saaks kolme minutiga asjad ostetud ja autosse tagasi. Ma tahan üksinda ärgata, et võiks otse tassi pätikat teha ja hommikumantlis ringi hõljuda ilma kellegi tundeid riivamata. Ma tahan üksinda päevi veeta, et ei peaks pideva small talkiga oma ajusid vaevama. Ma lihtsalt ei ole selliste asjade jaoks õigesti ühendatud. Minu jaoks on igasugune seltskondlikkus ja sõbralikkus nagu... Töö. Noh, et oma loomulikus olekus ma müdistaks kodus ringi nii, et ei ütleks kellelegi sõnagi, luristaks oma kohvi, praeks omale muna, kaoks ära, tuleks tagasi... Ma pean reaalselt pingutama ja meeles pidama, et teised kipuvad solvuma, kui sa teatud asju ei tee. Noh, näiteks tervele perele kannutäit kohvi, või ei paku kõigile sooja võileiba, kui ise sööd. Või ma ei teagi. Keeruline, noh. 
Mingid asjad, mis kõigi jaoks on kuidagi loogilised, minule küll ei ole. Mul ei ole kannatust, et pikalt arutleda ja seletada ja õpetada ja planeerida. Ma tahaksin, et asjad lihtsalt töötaksid. Noh, et kui sa ei oska meie telekapulti kasutada, siis ära näpi ja loe raamatut. Või kui sa ei suuda oma veiniklaasi ära pesta, siis hoia oma näpud nõudest eemale ja kasuta plasttopse. Või midagi sellist. Ja kuidas on võimalik, et inimene ei oska äkki avada ja sulgeda uksi või süüdata ja kustutada tulesid või... No paganas, kui sa elada ei oska, siis istu paigal ja ära näpi asju!! Ma lihtsalt kaotan väga kergesti kannatuse ja vihastan. Ja siis teised solvuvad. Mulle selline teistega arvestamine ei meeldi :D 
Jah, kui ma sõpradega väljas käin või külalisi kutsun, siis ma loomulikult pingutan ja mõtlen ja arutlen ja lobisen, aga ma suudangi seda siis planeeritult teha mõned tunnid. Ja siis ma tahan, et maja oleks vaba ja ma saaksin oma rutiini tagasi. Kõige õudsem on, kui maja on kaks nädalat järjest rahvast täis ja kogu aeg peab tsiviliseeritud olema. Ja kõik on nii pagana abitud. Ei saa ise kapist toitu kätte ega ise linna ja tagasi ega poodi ega kuhugi ja voodeid tuleb pidevalt üles teha ja nõusid pesta. Ja telekas röögib alatasa ja muusika mängib ja vaikust ei ole ja kõik tahavad suhelda :D Puhas õudus. 
Ei, mulle see üksindus täitsa sobib. Et ma otsin ise inimesed üles, kui mul väga igav hakkab või tekib tunne, et häälepaelad on suurest kasutamatusest roostes. Ja siis ma saan paari tunniga oma suhtlemisvajaduse täidetud ja võin koju tagasi minna. Ma olen lihtsalt selline... Erak. 
Vahel harva, muide, on küll olukordi, kus ma tunnen, et kodus on kuidagi metsikult rusuv olla ja ma kardan üksindust ja üksinda magamist ja üksinda ärkamist ja... Ja siis ma vahel tahaksin, et inimesed tuleksid ja oleksid öö minu juures. Et ma hommikul siis oleksin kena ja praeksin neile muna ja saadaksin nad koju :D Aga minu sõbrad on nii tuhmid, et nad lihtsalt ei saa kunagi aru, et ma tahaksin, et nad minu juures oleksid. Ja mina ei taha otse küsida. Ja lõpuks tuleb välja, et ma saan oma hirmudest hoolimata ikkagi üksi ka hakkama, polegi hullu :) 
Üldiselt on kõik tore. Lihtsalt puhata tahaks :D If it makes any sence.