Viimased paar päeva olen ma pidevalt peos hoidnud üht tagasihoidlikku tükikest mereklaasi. Ehk siis klaasitükk, mille meri aja jooksul siledaks ja ümaraks ja matiks on lihvinud. Olen seda keeranud käes ühte ja teistpidi, vaadanud siit ja sealt. Olen üritanud ka sellest läbi vaadata, aga see laseb ainult varjusid läbi. Mul on selle klaasitüki jaoks omad plaanid. Ma arvan, et natuke hõbedat toob temas just selle õige iseloomu välja. Eks me näeme. Mulle meeldib see mäng. Hetkel on olemas ainult üüratu hulk võimalusi, mis ma selle killuga teha saan. Kui paari päeva pärast hõbetraat ja kett kohale jõuavad, siis saab osa neist võimalustest realiseeritud, aga osa kaovad igaveseks kuhugi... Olematusse. Ja meil on veel aega välja nuputada, mida võtta, mida jätta.
Naljakas. Viimased paar päeva olengi ma üsna kodune olnud, vaadanud ära mõned kohutavad ja mõned kohutavalt head filmid... Võtnud päikest, joonud piparmündivett (sest mu piparmünt hakkab vaikselt džungliks kasvama ja ma pean seda kusagile kasutama), joonud maasikateed (sest pole paremat asja hetkel kui maasikamaitseline tee, seda kulub mul päevas mitu liitrit vist), mõelnud peamiselt loomingulisi mõtteid, kirjutanud valmis oma 25. raamatu esimese peatüki... :D Ühesõnaga, ma olen olnud absoluutselt laisk ja veidi suvisel lainel. Ja ma tahan kogu hingest, et oleks suvi ja Võsu rand. Või siis, et oleks talv ja lumi ja pikad pimedad ööd. Aga ma tahan ju alati kusagile ära :)
Igasugused põnevad mõtted tulevad pähe. Natuke mässan söega ka jälle üle saja aasta. Lihtsalt selleks, et kätel midagi teha oleks vahepeal. Ilus oleks siinkohal raporteerida, et ma olen umbes kuue kunstitööga hakkama saanud ja pilte riputada ja mida veel, aga kahjuks ei ole ma siiski kunstiliselt eriti lahtise käega :D Sorgeldada ju võin, aga Facebookist mu töid niipea osta ei saa, ma kardan :D Huvilistele võin tasuta ära jagada oma saavutusi. Kui te lubate, et te väga kõvasti ei naera ja nii.
Aa... Ja kui keegi head filmisoovitust tahab, siis minu viimase aja lemmik on postituse pealkirjas :) Hästi rahuliku tempoga ja natuke naiivne film. Aga ilus. Ja kuidagi lootusrikas. Filmimuusikat panen teile ka just sellest samast linateosest.
Apr 28, 2014
Apr 19, 2014
Nagu Hämmastav Hulk kunagi Avengersite filmis ütles, et tema saladus on see, et ta on alati vihane, siis mina olen alati kurb. Küsimus on lihtsalt selles, kas ma toidan seda kurbust või ei.
Ja nii me siis täna rändasime. Natuke siin, natuke seal. Korraks sai magada ka. Ja ma tabasin äkitselt nii selgesti, kui katkised inimesed me kõik oleme. A group of crazy misfits. Mis meid siis koos hoiab? See, et keegi meist on pidevalt kusagil põhjas, aga samal ajal on keegi emotsioonide tipus. Ja me toidame üksteist. Me toetume üksteisele. Me saame kuidagi grupina hakkama, aga individuaalselt on igaüks meist kuidagi... Kurb ja üksi ja tüdinud ja katkine ja väsinud. Vähemalt mulle tundub nii. Natuke depressiivne mõte, kui nii võtta. Aga sobib.
Ma olen lihtsalt nii väsinud. Aegajalt tundub mulle, et mul ei olegi enam unistusi. On ainult realiseerimata potentsiaal ja mingisugune harjumusest tulenev vaikne vibreerimine. Ei mingit liikumist, ei mingit indu. Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Ja ma ei taha enam seda ELU, mida mõned meist nii väga taga ajavad. Mitte elu kui sellist, vaid just seda massi ja energiat ja liikumist ja rabelemist ja indu. Ma ei otsi seda enam. Ma olen väsinud istumast vaikselt keset kogu seda energiat. Parem on istuda vaikuses. See kulutab vähem.
Ma olen väsinud vastupanemast ja võitlemast, kui midagi ei muutu. Ma olen väsinud teesklemast, et ma olen jube tugev ja iseseisev. Ma tahan lihtsalt magada ja kusagil vaikses nurgas raamatut lugeda. Ma tahan, et oleks rahu ja vaikus. Ma tahan siledat, liikumatut ja vaikset vett, mitte suuri torme. Ma ei taha enam pingutada. Ma ei taha enam eriti midagi.
Samas ootan ma väga seda aega, kus mu kallid end leiaksid ja paika saaksid. Ma ei oska enne alla anda, kui nemad õnnelikud on. See on ilmselt eesmärk, mis võtab terve mu elu :) Ma lihtsalt ei saa loobuda ja kusagil pimeduses muumiat mängida, kui nad õnnetud on. Tähendab, midagi on veel järel. Mingi jõud ja energia, mida kulutada, kui mulle tundub, et see on vajalik. Ja nii tihti tundub see vajalik. Ehk mõtlen ma end asendamatuks, aga vähemalt on mul mingisugune fantoom-unistus, mille poole püüelda :) Ja ühel päeval saan ma nad paika ära :D
Ja nii me siis täna rändasime. Natuke siin, natuke seal. Korraks sai magada ka. Ja ma tabasin äkitselt nii selgesti, kui katkised inimesed me kõik oleme. A group of crazy misfits. Mis meid siis koos hoiab? See, et keegi meist on pidevalt kusagil põhjas, aga samal ajal on keegi emotsioonide tipus. Ja me toidame üksteist. Me toetume üksteisele. Me saame kuidagi grupina hakkama, aga individuaalselt on igaüks meist kuidagi... Kurb ja üksi ja tüdinud ja katkine ja väsinud. Vähemalt mulle tundub nii. Natuke depressiivne mõte, kui nii võtta. Aga sobib.
Ma olen lihtsalt nii väsinud. Aegajalt tundub mulle, et mul ei olegi enam unistusi. On ainult realiseerimata potentsiaal ja mingisugune harjumusest tulenev vaikne vibreerimine. Ei mingit liikumist, ei mingit indu. Ma olen lihtsalt nii tüdinenud. Ja ma ei taha enam seda ELU, mida mõned meist nii väga taga ajavad. Mitte elu kui sellist, vaid just seda massi ja energiat ja liikumist ja rabelemist ja indu. Ma ei otsi seda enam. Ma olen väsinud istumast vaikselt keset kogu seda energiat. Parem on istuda vaikuses. See kulutab vähem.
Ma olen väsinud vastupanemast ja võitlemast, kui midagi ei muutu. Ma olen väsinud teesklemast, et ma olen jube tugev ja iseseisev. Ma tahan lihtsalt magada ja kusagil vaikses nurgas raamatut lugeda. Ma tahan, et oleks rahu ja vaikus. Ma tahan siledat, liikumatut ja vaikset vett, mitte suuri torme. Ma ei taha enam pingutada. Ma ei taha enam eriti midagi.
Samas ootan ma väga seda aega, kus mu kallid end leiaksid ja paika saaksid. Ma ei oska enne alla anda, kui nemad õnnelikud on. See on ilmselt eesmärk, mis võtab terve mu elu :) Ma lihtsalt ei saa loobuda ja kusagil pimeduses muumiat mängida, kui nad õnnetud on. Tähendab, midagi on veel järel. Mingi jõud ja energia, mida kulutada, kui mulle tundub, et see on vajalik. Ja nii tihti tundub see vajalik. Ehk mõtlen ma end asendamatuks, aga vähemalt on mul mingisugune fantoom-unistus, mille poole püüelda :) Ja ühel päeval saan ma nad paika ära :D
Apr 6, 2014
I'm not crying on Sundays.
Jah, vahel olen ma ikka väga-väga kurb. Ja siis olen ma jälle väga-väga-väga õnnelik. Ära muretse kogu aeg. Päriselt. Ma ju tean, et sa oled alati olemas. Ja kui päike minu jaoks juba mitu päeva pole tõusnud, siis ma tean, et võin alati helistada. Ja rääkida. Ma olen selle teadmise eest väga tänulik. Sa tõesti ei pea midagi ütlema. Ja ma tean, et alati pole lihtne mitte muretseda, aga sa võid üritada. Sest ma olen oma kurbusega harjunud ja see ei murra mind :) Ma juba tean, et 48 tundi pisaraid ja kurba muusikat on vahel just see, mida ma vajan. Peale seda saab kõik uue hingamise ja ma olen jälle valmis keset tänavat tantsusamme vihtuma. Ma ju tunnen ennast. Ma olengi selline. Ja ma võin täiesti ausalt lubada, et ma olen praeguseks juba väga veenudnud, et peale igat pimedat ööd tuleb lõpuks koidik. Ma luban, et ei tee ühtki rumalust enne, kui ma pole vähemalt kolme inimesega selles osas konsulteerinud. Sa ei pea muretsema. Ma olengi vahel kurb. Vahel põhjusega, vahel mitte. Aga ma olen ju vahel õnnelik ka :)
Apr 5, 2014
Palju õnne, mu kallis.
Igal aastal ootan ma, et aprill ei teeks enam haiget. Et see oleks tavaline kuu nagu iga teinegi. Ja igal aastal olen ma natukene rohkem üllatunud, kui see tabab mind jälle nagu tonn telliseid. Tänavu samuti. Alles oli kõik okei ja siis kukkus kesköö, kukkus viies kuupäev ja... Sel aastal otsustasin ma mitte kirjutada oma isale ja oma isast. Ehk on kõik öeldud. Ehk ei leia ma sel enam mõtet. Ehk on aeg minevik rahule jätta.
Sel aastal kirjutan ma kõigile teistele. Neile, kes on kaotanud kellegi, kes on neile väga-väga oluline. Neile, kes ei aimagi, mis tunne on kellestki sellisest ilma jääda. Ja kõigile teistele. Sest meil kõigil on saladusi ja raskeid hetki. See siin on üks vastikult kurb avalik kiri väikese lootuskiirega.
Kaksteist aastat ei ole piisav aeg, et unustada. Aga kaksteist aastat on küllalt, et saada üle vihast, enesesüüdistustest ja lootusetusest. Armastus jääb. Kurbus jääb. Hirm jääb. Mõned asjad vist ei kaogi kunagi ära. Vahel on mul tunne, et kõik see, mis kunagi juhtus, juhtus kellegi teisega. Mõned teises elus. Nii kauge ja kummaline tundub kõik. Ja siis on äkki kõik jälle nii reaalne. Nagu eile. Ja ma vihkan seda, et mul pole neist asjadest kellegagi rääkida. Ma vihkan seda, et tema loo traagiline lõpp muudab kogu temast rääkimise kuidagi tabuks. Vahel tunnen ma, et ta kaob seda enam, et mul ei ole kellegagi temast rääkida. Isegi headest aegadest mitte. Ja ilmselt ma ei oskakski enam. Ma ei oskaks kellelegi rääkida sellest, millest ma tegelikult rääkida tahan. Jah, on aegu, kui ma arvan, et ma lihtsalt plahvatan ja suren ära, kui ma veel veidi vaikima pean. Aga need hetked lähevad mööda.
Vahel on tunne, et ma ei jaksa sekunditki enam. Et kõike on liiga palju. Et ma elan mingisugust poolikut eksistentsi, millel pole elamisega mingit pistmist. Et kaksteist aastat tagasi jäi miski seisma ning seisab siiani. Mind painab sada halvavat hirmu, mis hoiavad mind paigal nagu autotuled metslooma. Vahel on mul tunne, et ainus, mis mind siin kinni hoiab, on käputäis inimesi, kellele ma ei soovi mingi hinna eest kümnendikkugi sellest, mida ma ise olen läbi elanud. Ehk elan siiani. Ja vahel olen ma nende peale väga vihane, et nad olemas on ja mind siin kinni hoiavad. Enamasti ma lihtsalt imestan, et nad mul on, et nad pole kogu selle aja jooksul alla andnud või käega löönud või minema kõndinud. Enamasti olen ma väga õnnelik, et mul on nende näol väga usaldusväärne ankur.
Mul on endiselt aegu, kui ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Aegu, kui ma ei suuda end päevade kaupa voodist välja vedada. Siis olen ma tänulik selle eest, et ma olen üksi. Sest nii on lihtsam tekikookonis siidiussi mängida ja mitte mõelda. Muidugi on ka aegu, kus ma vihkan kogu seda üksindust ja oma mõtteid ja oma kummituselaadset olemist. Siis tahaksin ma kedagi, kellele polek vaja seletada, et ma lihtsalt ei või enam hetkegi üksinda olla, kes lihtsalt tuleks ja oleks siin. Keegi, kellele hommikul kohvi keeta ja kelle nimel kappi päts leiba osta. Noh, saate aru, kedagi, kes sunniks mind natukenegi OLEMA. Ja keegi, kes suudaks kuulata mu kurbi mõtteid ja õnnelikke mälestusi ja suuri hirme. Keegi, kes magaks öösiti minu lähedal ja ei laseks mul päevade kaupa olematusse haihtuda. Vahel ma mõtlen, et peaks ajalehte kuulutuse panema. Noh, et vajan kedagi, kes vajadusel nädalaks minu juurde koliks ja laseks enda eest hoolitseda, et ma üksindusest hulluks ei läheks :) Need on kõik need asjad, mida ma vahel meeleheitlikult tahaksin kellelegi öelda, aga ei oska ega julge. Ja siis lähevad need hetked mööda.
Ma mäletan ainult väga ähmaselt oma isa 40. sünnipäeva 12 aastat tagasi. Ma ei osanud seda talletada, ei osanud detaile märgata. Sest ma olin nii kindel, et selliseid päevi tuleb veel ja veel. Aga toda päeva, kui ta otsustas surra, mäletan ma eredalt. Isegi nüüd, kui ma pole enam ammu kindel, mis häälega ta rääkis või kuidas ta lõhnas või milline täpselt tema naer oli. Vahel ma kahtlen, kas ta oligi üldse olemas. Olemas sellisena, nagu ma teda mäletan. Ilmselt mitte. Ajal on komme asju moonutada.
Ma lihtsalt kadestan kõiki neid inimesi, kes võtavad armastatud olemist nii enesestmõistetavalt. Mis tunne see on, kui sa võid absoluutselt kindel olla, et sind armastatakse? See tundub ebareaalne. Mis tunne see on, kui sa võid vaadata oma vanemaid ja mitte hetkekski kahelda? Mina seda ei suuda. Ma ei oska seda isegi päris täpselt kujutleda. Mis tunne on olla milleski täiesti kindel? Kellegi peale 100% loota? Ma kadestan neid, kes ei oska selliseid mõtteid isegi mõelda, sest mõned asjad lihtsalt ON. Sürreaalne.
Minu isa saaks täna 52. Aga ta ei ole kunagi vanem kui 40. Ja igal aastal on ta sünnipäev minu jaoks natuke kurb ja natuke õnnelik päev. Sest kõigest hoolimata oli ta olemas. Ja ma sain 15 aastat temaga koos kulgeda. Seda on 15 aastat rohkem, kui nii mõnelgi teisel. Ja kõvasti vähem, kui ma oleksin arvanud. Igal aastal kirjutan ma talle kirja. Mul on neid juba päris palju. Mõned on paberil, mõned on digikujul, mõned on olemas ainult mu peas. Aga algavad nad alati ühtmoodi. Palju õnne, issi! Ma igatsen sind.
Sel aastal kirjutan ma kõigile teistele. Neile, kes on kaotanud kellegi, kes on neile väga-väga oluline. Neile, kes ei aimagi, mis tunne on kellestki sellisest ilma jääda. Ja kõigile teistele. Sest meil kõigil on saladusi ja raskeid hetki. See siin on üks vastikult kurb avalik kiri väikese lootuskiirega.
Kaksteist aastat ei ole piisav aeg, et unustada. Aga kaksteist aastat on küllalt, et saada üle vihast, enesesüüdistustest ja lootusetusest. Armastus jääb. Kurbus jääb. Hirm jääb. Mõned asjad vist ei kaogi kunagi ära. Vahel on mul tunne, et kõik see, mis kunagi juhtus, juhtus kellegi teisega. Mõned teises elus. Nii kauge ja kummaline tundub kõik. Ja siis on äkki kõik jälle nii reaalne. Nagu eile. Ja ma vihkan seda, et mul pole neist asjadest kellegagi rääkida. Ma vihkan seda, et tema loo traagiline lõpp muudab kogu temast rääkimise kuidagi tabuks. Vahel tunnen ma, et ta kaob seda enam, et mul ei ole kellegagi temast rääkida. Isegi headest aegadest mitte. Ja ilmselt ma ei oskakski enam. Ma ei oskaks kellelegi rääkida sellest, millest ma tegelikult rääkida tahan. Jah, on aegu, kui ma arvan, et ma lihtsalt plahvatan ja suren ära, kui ma veel veidi vaikima pean. Aga need hetked lähevad mööda.
Vahel on tunne, et ma ei jaksa sekunditki enam. Et kõike on liiga palju. Et ma elan mingisugust poolikut eksistentsi, millel pole elamisega mingit pistmist. Et kaksteist aastat tagasi jäi miski seisma ning seisab siiani. Mind painab sada halvavat hirmu, mis hoiavad mind paigal nagu autotuled metslooma. Vahel on mul tunne, et ainus, mis mind siin kinni hoiab, on käputäis inimesi, kellele ma ei soovi mingi hinna eest kümnendikkugi sellest, mida ma ise olen läbi elanud. Ehk elan siiani. Ja vahel olen ma nende peale väga vihane, et nad olemas on ja mind siin kinni hoiavad. Enamasti ma lihtsalt imestan, et nad mul on, et nad pole kogu selle aja jooksul alla andnud või käega löönud või minema kõndinud. Enamasti olen ma väga õnnelik, et mul on nende näol väga usaldusväärne ankur.
Mul on endiselt aegu, kui ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Aegu, kui ma ei suuda end päevade kaupa voodist välja vedada. Siis olen ma tänulik selle eest, et ma olen üksi. Sest nii on lihtsam tekikookonis siidiussi mängida ja mitte mõelda. Muidugi on ka aegu, kus ma vihkan kogu seda üksindust ja oma mõtteid ja oma kummituselaadset olemist. Siis tahaksin ma kedagi, kellele polek vaja seletada, et ma lihtsalt ei või enam hetkegi üksinda olla, kes lihtsalt tuleks ja oleks siin. Keegi, kellele hommikul kohvi keeta ja kelle nimel kappi päts leiba osta. Noh, saate aru, kedagi, kes sunniks mind natukenegi OLEMA. Ja keegi, kes suudaks kuulata mu kurbi mõtteid ja õnnelikke mälestusi ja suuri hirme. Keegi, kes magaks öösiti minu lähedal ja ei laseks mul päevade kaupa olematusse haihtuda. Vahel ma mõtlen, et peaks ajalehte kuulutuse panema. Noh, et vajan kedagi, kes vajadusel nädalaks minu juurde koliks ja laseks enda eest hoolitseda, et ma üksindusest hulluks ei läheks :) Need on kõik need asjad, mida ma vahel meeleheitlikult tahaksin kellelegi öelda, aga ei oska ega julge. Ja siis lähevad need hetked mööda.
Ma mäletan ainult väga ähmaselt oma isa 40. sünnipäeva 12 aastat tagasi. Ma ei osanud seda talletada, ei osanud detaile märgata. Sest ma olin nii kindel, et selliseid päevi tuleb veel ja veel. Aga toda päeva, kui ta otsustas surra, mäletan ma eredalt. Isegi nüüd, kui ma pole enam ammu kindel, mis häälega ta rääkis või kuidas ta lõhnas või milline täpselt tema naer oli. Vahel ma kahtlen, kas ta oligi üldse olemas. Olemas sellisena, nagu ma teda mäletan. Ilmselt mitte. Ajal on komme asju moonutada.
Ma lihtsalt kadestan kõiki neid inimesi, kes võtavad armastatud olemist nii enesestmõistetavalt. Mis tunne see on, kui sa võid absoluutselt kindel olla, et sind armastatakse? See tundub ebareaalne. Mis tunne see on, kui sa võid vaadata oma vanemaid ja mitte hetkekski kahelda? Mina seda ei suuda. Ma ei oska seda isegi päris täpselt kujutleda. Mis tunne on olla milleski täiesti kindel? Kellegi peale 100% loota? Ma kadestan neid, kes ei oska selliseid mõtteid isegi mõelda, sest mõned asjad lihtsalt ON. Sürreaalne.
Minu isa saaks täna 52. Aga ta ei ole kunagi vanem kui 40. Ja igal aastal on ta sünnipäev minu jaoks natuke kurb ja natuke õnnelik päev. Sest kõigest hoolimata oli ta olemas. Ja ma sain 15 aastat temaga koos kulgeda. Seda on 15 aastat rohkem, kui nii mõnelgi teisel. Ja kõvasti vähem, kui ma oleksin arvanud. Igal aastal kirjutan ma talle kirja. Mul on neid juba päris palju. Mõned on paberil, mõned on digikujul, mõned on olemas ainult mu peas. Aga algavad nad alati ühtmoodi. Palju õnne, issi! Ma igatsen sind.
Subscribe to:
Posts (Atom)