Räägime kaugetest sõpradest.

Kõigepealt lugesin ma seda naisteka artiklit. 
Ja siis mõtlesin oma Foxyle ja teistele, kes on kaugemale minema sõitnud. 
No ikka korraliku vahemaa taha, inimesed, keda ma näen mõned korrad aastas. 
Ma ei tahaks kuidagi nõus olla sellega, 
Et kui pärast pikka lahusolekut ja suurt vahemaad sõprus jahenema hakkab, 
Siis pole seda nagu olnudki. 
Kuidas nii? 
Jah, elu läheb paratamatult edasi, aga see ei tähenda, et kogu olnu tuleks jämedate joontega maha kriipsutada. 
Ongi keeruline. Ühitada oma elu siin ja kellegi teise elu kusagil hoomamatus kauguses. Millest rääkida? Ei taha ju iga päeva lõpus aruannet-raportit ka koostada, nagu teeks tükitööd. Sel juhul on blogid väga kasulikud asjad. Kõik uudised saab jooksvalt kätte kirjutajale sobivas tempos, ilma surve ja kohustuseta. 
Mina näiteks ei oska niiviisi... Ei oska oma elust raporteid kirjutada, ei oska aru saada, mis võiks teda huvitada ja mis mitte.. Ma ei oska noppida oma elust välja mingeid põnevaid seiku just siis, kui neid nõutakse. Ja ongi lihtsam öelda, et on kiire või on igav või... Oleks siis veel mingi suur uudis selle küsimise peale välja käia: "Ma abiellun!", "Lahutan!", "Saan lapse ja ei tea, kes isa on!", "Ma kaotasin lapse ja mälu ja elan nüüd tänaval. Ja olen pime." 
Tore on, kui ta siis tuleb. Üle pika aja, uute mõtete, ideede ja juttudega. Muidugi olen ma rõõmus. Aga kohutavalt keeruline on tema jaoks oma sissetallatud radadel ruumi teha. Ja asi pole ju selles, et ma ei tahaks, vaid... 
Mul on siin omad tegemised, harjumused, kohustused, inimesed. Ja tema tuleb puhkusele, mina pean aga leidma nädala või pikema aja jooksul tema jaoks õiglase aja kõigi muude asjade kõrvalt. Kui me oleme harjunud nimetama endid sõpradeks, siis ei saa ju leppida vaid tassitäie kohviga kümne päeva sees. Oleks vaja rohkem, midagi paremat, suuremat, põnevamat... Oleks vaja kuidagi kinnitada, et me oleme siiani sõbrad.. 
Ma tahan öelda ainult seda, et kui mu sõbrad on siinsamas, käe ulatuses, siis tekivad kõik plaanid ja tegevused kuidagi pingutamata, loomulikult. Me satume üksteise orbiitidele, paratamatult on ühiseid üritusi ja tegemisi, aga samas võin ma ise otsustada nende ürituste toimumistiheduse ja ka näiteks kulukuse üle. 
Aga kui tuleb välismaakülaline, peaks olema tõesti midagi enamat kui õhtune pubituur ja väikesed lamedad naljad. Isegi sisenaljad on muutunud ja ununenud. Peaks olema kultuuriprogramm, peaks olema ringsõit ja pidu ja... Ehk tõesti ka voodikoht, hommikusöögid ning ühised lõunad. See ei ole läbinisti halb või liiga keeruline, ma ei ütle seda. 
Aga välismaalasest sõber tuleb oma graafiku järgi, tal on kodumaale sõit ammu planeeritud, eelarvegi paigas, lootused-ootused kõrgel... Aga meie ei saa ju tõesti talle öelda: vaheta lennupiletid muule ajale, sel ajal on jul komandeering/teise sõbra sünnipäev/mul ei ole raha.. Ta tuleb ja mul jääb üle ainult parimal võimalikul viisil reageerida. Ehk nügida mõned antud lubadused/kohustused muudele aegadele, jätta vähem aega inimestele, kes on minu jagamatu tähelepanuga juba harjunud, leida kusagilt üleliigsed paarkümmend eurot jnejnejne. 
Ma ju armastan oma sõpru ikka, olgu nad lähedal või kaugel. Ja tahaks nende kojusõidud võimalikult toredaks ja meeldejäävaks teha. Tahaks nii endale kui neile tõestada, et midagi pole muutunud, me oleme endiselt sõbrad ja nii see jääbki. Aga logistiliselt on minu jaoks juba keeruline leppida kokku kohvitamist sõbrannaga, kes elab paarisaja kilomeetri kaugusel. Mis me siis veel paarist tuhandest räägime. Natuke rohkem paindlikkust ja mõistmist mõlemalt poolt tuleks kasuks :) 
Ma tean, et sa tuled ehk korra aastas ja tahaksid näha kõiki oma tuttavaid nägusid enda ümber naermas ja lobisemas, nagu poleks minutitki möödunud... Aga pea meeles, et sina liigud oma graafikus, aga meie peame sinu saabumise enda omadesse alles sisse kirjutama :) See ei tähenda ju, et me oma kalleid kaugeid sõpru alati koju ei ootaks, lihtsalt reageerimisaeg on tavaliselt üsna lühike :) 
Igal asjal on kaks poolt. Ja millegipärast tunduvad kaugelt vaadates ka lihtsad tuttavad hirmus kallite sõpradena. Ärme nüüd sinna roosadesse prillidesse kinni jää. Kui sa tegelikult oma "parima sõbra" peenisejutte ja lemmikbaare ei salligi, vaid tahad, et ta peale pikka ja pidust õhtut sinuga mõnes paremas kohvikus varajast lõunat peaks... Äkki see oli algusest peale veidi vildakas plaan? Ja äkki ta ikka ei olnud algusest peale päris PARIM sõber. 
Ärge heitke oma sõpradele ette seda, et nad teist ei hooli. Ärge arvake, et kõigil on võimalik oma kohustused nurka heita ja teiega terve nädala väljas söömas ja joomas käia. Ärge pange oma sõpradele kaela kohustust teid teie puhkuse ajal lõbustada. See ei ole päris nii lihtne, kui tundub. Ausalt. 
Igal asjal on kaks poolt. Ja seda "tõeline sõprus elab üle aja ja vahemaad" värki ärge hakake mulle üldse ajama. Ka hea tutvus võib üle elada aja ja vahemaad, küsimus on pigem meie endi ootustes, lootustes ning soovis ja tahtmises. Asjad ei ole must-valged :)