Staying above water

Ma olen lihtsalt nii imelik hetkel. 
Täielik apaatia on, ärkamine on piin 
Ja hoolimata meeletult pikast kohustuste listist 
Ma lihtsalt ei suuda midagi alustada. 
Ma ei jaksa, ei taha, ei viitsi. 
Mõttetegevust on liiga palju olnud, 
Aju ei jaksa enam. 
Just nagu mu läpakas, millel ühekaupa klahvid ära surevad. 
Nagu auto, mis ühel hommikul lihtsalt enam ei käivitu. 
Nagu torud, mis ühel hetkel lihtsalt lekkima hakkavad 
Ja nagu veel sada asja hetkel mu elus. 
Ma olen väsinud ja tüdinud ja vajan... 
Ma ei teagi mida. 
Vajan puhkust ja restarti ja midagi. 
Ma arvasin, et ujumine on lihtsam kui uppumine, 
Aga võib-olla siiski mitte. 
Ma arvasin, et suudan hakkama saada, 
Aga pole enam nii kindel. 
Liiga palju asju juhtub korraga. 
Mingit korrapära pole enam. 
Juba viimased paar kuud tunnen, et rahmeldan ja sahmerdan, 
Lihtsalt peksan kätega ja ahmin kohati mingi rändom õhusõõmu, 
Aga mitte mingit rahulikku ujumist ei ole enam, 
Vesi lihtsalt ei kanna ja lainetab üle pea. 
Kunagi võisin ma vees lihtsalt lebada ja vaadata sinist taevast enda kohal,
Aga nüüd on see kõik läinud ja ma pean vaatama, et saaksin hingata. 
Ma ei tea, kas jaksan enam, aga siiani olen alati jaksanud. 
Mõte sellest, et ainult natukene veel ja siis läheb paremaks, 
Aitab mul edasi võidelda. 
Keegi ei saa nagu aru. 
Keegi nagu ei näeks. 
Ja ma ei oska seletada ka. 
Ma vajan lihtsalt natuke ilusat ilma ja rahulikku vett. 
Ma lihtsalt ei tea enam, kaua ma jaksan.