Söögitegemine aitas natuke.
Kotlettide voolimise ja kartulipudru tampimise vahepeal
Jõudis minuni huvitav mõte:
Mitte kuradi keegi ei tunne mind tegelikult.
Ma ise vist ka mitte.
Ma ise arvan, et mul on ilmselt mingi isiksuste mitmestumise sündroom.
Ma võin olla lihtsalt maailma kõige õnnelikum,
Sest ma olen
Ja kuus sekundit hiljem kusagil nurgas nutta ulguda,
Sest... Ma ise ka ei tea miks. Ju siis on vaja.
Ma häirin iseennast selles mõttes.
No raske on elada, kui sa pidevalt kõigud ühest äärmusest teise.
Raske on iseennast välja kannatada.
Mul on tuhat foobiat ja sundmõtet,
Ma olen täielik sucker for compliments,
Ma elan mingis kujutelmas, et ma olen kõigi parim sõber,
Mul on sund kõigiga hästi läbi saada, isegi kui ma seda tegelt ei taha.
Ma olen kummaline ja ebaloogiline ja raskesti talutav.
Ma vihastan nii, et ajuveresooned lõhkevad,
Põhjustelt, mis teistele eriti tähtsad ei tundugi.
Ma suudan maksimaalselt vihane olla 48 tundi.
Mulle meeldib teisi poputada ja kanaema mängida.
Ma vingun nagu loom, aga seda ei tasu tõsiselt võtta.
Vingumine on üks minu olemise viise.
Kui ma tunnen, et mind ei hinnata, siis ma vihastan ja torman minema.
Kui ma minema torman, siis ma 95% ajaste eldan, et keegi longib mulle järele.
Aaaa, ma olen sucker for dramas ka veel.
Mul on sitt komme rääkida eesti-inglise segakeelt.
Mulle meeldib, kui mind poputatakse ja hinnatakse.
Ja enamasti ei saa ma üldse aru, misk inimesed minuga suhtlevad,
Sest ma olen üks ütlemata sitt inimene.
No okei, mitte just sitt, aga...
Umbes nii, et inimesed ei kipu eriti aru saama,
Et nad saavad omale minu näol teise ema. :D
Nii.
See oli halamise osa nüüd.
Nüüd te siis teate, millesse te end mässite.
Ja et mul on peale kõige muu ka madal enesehinnang :D
Ma lihtsalt mõtlesin, et teeme selle asja kohe selgeks.
Et teil oleks aega joosta veel,
Või et te vähemalt tõsiselt järele mõtleksite.
Sest ma pole normaalne. Tegelt ka.
No comments:
Post a Comment