Poole rohkem teatrit

Eile oli taaaaaaaas üks Jane Eyre. 
Ausalt, ma arvan, et olen hetkel ilmselt seda etendust enim näinud inimene riigis. Kui ehk teatri oma meeskond välja arvata :D 
Ja ma pean ütlema, et mulle hakkab see üksinda teatriskäimine täitsa meeldima. Palju aega mõtteid mõlgutada, palju aega keskenduda hetkele :) 
Ja pealegi, pimedas saalis on ilmselgelt üsna ükskõik, kas sa istud tuttava või võõra kõrval. 
Jane Eyre on endiselt üks mu suur-suur armastus, kuigi pärast üleeilset Suve ja suitsu pean ma ütlema, et talle on tekkinud konkurente :D 
Ootan pikisilmi juba Algernoni ja Meresõitjat, mis ilmselgelt on ka täiesti suurepärased asjad. Ma olen selles veendunud. Eriti sellepärast, et ma Algernoni juba korra näinud olen ja kui ma õigesti mäletan, siis isegi kirjutasin sellest juba kunagi pikalt ja laialt :) 
Rrrhhh. Ma armastan oma uusi kingi ja ma armastan teatrit ja kõige rohkem armastan ma nende kahe ühendamist, isegi kui see tähendab teatri ees jääl piruettide tegemist :D 
Ja kõige lahedam selle lavastuse juures on muide see, et mitte ükski etendus pole sarnane. Kuna see on üks igavene pikk jurakas näidend, siis juhtub alati midagi huvitavat. Näitlejad mugandavad tekste, helimehed unustavad mikreid sisselülitada (või nagu eile, räägivad kusagil mujal telefoniga sel ajal, kui kogu värk toimub :D) Ja mõned tekstid on mul küll niiiiiiiii peas, et valus on, kui näitleja midagi vahelt ära jätab :) 
Mulle tegi eile muide üks asi muret ka... Kas on võimalik, et inimesed tulevad seda tükki vaatama teadmata, et see on kolmevaatuseline?? Sest ma võin vanduda, et rohkem kui paar autot sõitis teisel vaheajal teatri juurest minema... No... Sest pole ju võimalik, et neile lihtsalt ei meeldinud?? Minu meelest küll pole. 
Ja õed tulid ka eile koju, mis on alati päris tore. Nendega koos tuleb millegipärast alati terve posu erinevaid kummalisi külalisi, kes ei lase elul igavaks minna. Muidu me olemegi koeraga alati kahekesi ja lebaskleme niisama. Aga külalised teevad kõik ikka kõvasti põnevamaks. Saab vahelduseks midagi muud teha peale kellegi karvase kõrvataguse sügamise :D
         

Sõnad - kui vähe need tähendavad...

... kui nad tulevad natuke liiga hilja. 
Märts on üksinda teatriskäimise kuu. Minul igatahes küll.
Ja mulle väga meeldib, esimese kogemuse järgi vähemalt. 
Suvi ja suits. Ja kuidagi ideaalne oli mu üksindus selles saalis. 
Mait Joorits on midagi maagilist ja kaunist lihaks ja vereks muutnud. 
Seal, väikese saali laval, on äkki terve maailmatäis tundeid ja ruumi. 
Ma peaaegu unustasin, et istmed on ebamugavad, et mul on jalad krampis, 
Et mu põlved togivad eesistujat kuklasse... Et kusagil on veel midagi muud. 
See, mida mina nägin, oli hulk väga eksinud inimesi. 
Selliseid, kes ei suuda end välja rebida oma sisseharjunud tavadest, kommetest, arusaamadest, ettekirjutustest, kohustustest. 
Aga armastus saab olla ainult vaba. Armastus ei ole leppimine, harjumine, see ei allu reeglitele, see ei tule käsu peale. 
Kui sa ei suuda end vabaks rebida, kõike muud unustada, siis ei ole see kunagi päris see. 
Armastus ei ole ju vaid mingi jumalik valgus, millel kehaga midagi pistmist pole... Aga samavõrra ei saa see olla ka puhas füüsiline ja bioloogiline vajadus. Ja aeg ei ole kunagi see õige... 
Ehk peaksime me kõik vähemalt korra elus armastuse nimel metafüüsilises mõttes surema, end läbi selle uuesti avastama, laskma kõigel üleliigsel minna, andma iseendale loa olla oma armastuses vaba. 
Tegelikult oli selles lavastuses vaid kaks kammitsateta inimest. Üks, kes nautis oma vabadust lausa hullumeelsuse piiril, teine, kes julges OLLA. Naiivne, lärmakas, ebakonventsionaalne. Kui kaugele oma vabadus siis viia? Kas isiklik vabadus kaalub üles teiste inimeste rahulolu? Kas isiklik õnn on kõige olulisem? Või on iga olemise juures vaja killukest märterlust? 
Kõik see oli tegelikult meeletult ilus, traagiline ja innustav. 
Mulle meeldis vist peaaegu kõik kostüümidest näitlejateni, kui veidi vinguda, siis vaid ebamugavate istmete ja kitsaste reavahede pärast :) 
Iga inimese sees on väike mässaja ja teda ei tasu päris ära lämmatada. Las ta kannustab meid vahel natuke edasi, las muudab meid vahel veidi hullumeelseteks. Ma arvan, et seda on vaja :)
Ja kes ütleb, et üksinda tuntud ja läbipõetud armastusepalang on vähem tõeline kui kahepoolne? Kannatus, ilu ja valu on ju päris sama. Sama lootus ja rõõm, samad tunded... 
Kõik lendab ju kord suitsuna taevasse. Jääb ainult igavik...

  


 
             

A weird life.

Siin see nüüd siis on. Ristumiskoht. Mis nüüd siis saab? 
Ma olen suutnud oma elu nii puhtaks teha, 
Kui ilmselt üldse inimlikult võimalik. 
Mul pole hetkel kooli, tööd, rahalisi kohustusi... 
Ideaalne hetk teha elulisi otsuseid. 
Mida ma siis tahan? Välismaale minna? Millist tööd ma tahan? 
Kas ma jään siia? Kas ma tahan reisida?
Ja endale tüüpiliselt pole mul ühtki vastust. 
Ma ei tea. Pole kunagi teadnud ja ei tea endiselt. 
Üks kena, lausa ideaalilähedane töövõimalus on hetkel õhus. 
Võib-olla isegi kaks, kui ma piisavalt motiveeritud olen. 
Kas ma seda tahangi? 
Kui ma siin töö leian, siis ma siia ka jään. 
Kodu, töö, koer... 
Kas ma peaksin soovima midagi suuremat? Minema kaugemale? 
Peaksin ma seadma suuremaid sihte? Riskima nüüd, kui selleks on võimalus? 
Aina rohkem hakkab mulle tunduma, et ehk olen ma hoolimata oma suurest kujutlusvõimest ja suurtest unistustest siiski väikelinnatüdruk. 
Ma armastan oma Rakveret koos selle väikese teatri, auklike tänavate ja tuttavate nägudega. 
Ma võiksin just nüüd pakkida oma paar asja, 
Võtta selle raha, mis mul parasjagu on ja... 
Minna. Riskida. Loota parimat. Nagu Foxy näiteks :) 
Ja ma tean, et maanduksin jalgadele, sest muud võimalust ei ole. 
Mul on seljatagune, mul on võimalused, mul on puhas leht. 
Aga... 
Aga kas ma seda tegelikult tahan? 
Unistada vagabondi elust on ju imetore, hullumeelsed kohad, hullumeelne elu, hullumeelsed inimesed, piiritud võimalused. 
Teine võimalus on jääda siia samasse. 
Oma väikesesse linna, töötada alal, mis on end minu jaoks juba tõestanud, elada vaikset ja väikest elu, kasvatada oma lilli ja koera, äkki õppida lõpuks ka reaalset aeda hooldama :D 
See elu ei tundugi enam nii õudne ja ahistav, kui mõned aastad tagasi. 
Mul on siin kodu, mida ma armastan, mul on koer ja inimesed... 
Jah, Fox, sul on õigus. Ma leiaksin uued inimesed, ma saaksin hakkama. 
Kas oleks liiga palju soovida, et keegi mu elu stsenaariumi minu eest valmis kirjutaks? :) 
Ehk olen ma hinges siiski väikelinnatüdruk... 
Elada oma väikest, vaikset, tagasihoidlikku elu nii hästi või halvasti, kui ma suudan... Kas see on kehvem unistus, kui kõik need teised? 
Ma olen elanud 26-aastaseks ilma, et ma oleksin tegelikult vastu võtnud ühtki suuremat otsust. 
Ma olen küll jooksnud ühele ja teisele poole, 
Kuid pole siiani reaalselt OTSUSTANUD. 
Ehk on nüüd aeg. Aeg mõned unistused unistusteks jättagi ja hakata elama. 
Reaalselt Elama. Ka see on väljakutse. 
Sest siiani olen ma kuidagi kulgenud. Kohustusteta, eesmärkideta... 
Lootuses, et saatus paneb mu lõpuks ise paika. 
Pidevalt soovides midagi enamat, aga samas soovides mitte midagi. 
Ma olen kartnud. Kohutavalt kartnud teha otsuseid, 
Sest ma olen liiga kaua tahtnud valmistada heameelt liiga paljudele inimestele. 
Ja nagu poliitikas ikka: tehtud otsused toovad pooldajaid, aga ka vastaseid. 
Ja ma ei tahtnud, et keegi saaks ühtki mu sammu kritiseerida. 
Ma ei ole kunagi täiuslik olnud, pole kunagi säranud, pole kunagi olnud eriliselt silmapaistev... 
Ja minu mõtetes: kui sa pole ideaalne, siis ole nii hall ja tagasihoidlik, kui võimalik. Siis ei panda ehk su puudusi tähele. 
Ma olen elanud ooterežiimil, sest otsused oleksid tähendanud kriitikat. 
Minu vildakas loogika :) 
Ma olen liiga palju kartnud. Ma olen olnud hirmust meeletu, sest.. 
No mis sest enam. 
Aga nüüd on aeg otsuseid teha. 
On aeg võtta riske. On aeg hirmudele vastu seista. 
Kas te suudate uskuda, kuidas üks inimene võib oma elu keeruliseks mõelda? :) 
Ja ma vist juba tean, mida ma teha tahan. 
Ma vist tahangi nüüd osad teeotsad sulgeda. 
On aeg elu TÕELISELT põnevaks teha ja mängida piiratud hulga kaartidega.                            

Aga mulle meeldisid vaheklipid!

Kas viimasel ajal on mingi uus mood meikida inimesed viimase staadiumi leukeemiahaigeteks?? Eriti hull oli lugu Olav Ehalaga, kes, ma muidugi vabandan, kas on suremas ja keegi ei hoolinud sellest, või ei ole suremas ja keegi ei hoolinud sellest. Aga üldiselt olid enamus tšikkidest kah heledate huulte ja tumedate silmakoobastega ning üsna lootusetu välimusega. 
Kõrsikud olid ainus helge hetk mu õhtus, kõik teised lood olid lootusetult lamedad. Peale Winny Puhhi mis oli kahtlemata isegi liiga mitte-lame :D Ja need peavärgid mikrite jaoks tekitavad minus ilmselt veel pikki nädalaid õudusunenägusid. 
Üldiselt olen ma ära joonud paar klaasi šampust ja peale kõige muu ka haige, seega eriliselt õelas tujus. 
Kuidas need meie rahvuslikud telesaated ja üritused alati nii ühetaolised välja kukuvad, ah?? Kontsertprogrammis peab tingimata olema Ott Lepland, tume lagi peab olema meie toal, mida paatoslikumad ja tõsisemad me olla suudame, seda parem... Ja kui esinejaid hakatakse intervjueerima, siis on äkki huumorit rohkem, kui mu süda suudab taluda. Kus siis pigistatakse-higistatakse seda naljakest... Iga jumala kord tahaks suure häälega nutta, sest MILLALTEÜKSKORDARUSAATE,ETNEIDESINEJAIDEITOHIKSINTERVJUEERIDATEEIOLENALJAKADEGAMIDAGI!!!!
Kumbki neist kahest "lõppfinaali" jõudnud loost mulle ei meeldinud. 
Ja seega oli mul ka igasugune pinge täitsa maas, kui võitjat teatati. 
Mõlemal olid oma head ja vead. 
Grete Paia lugu oli selline tempokam, aga sisutühjem ja laulja oli ilmselgelt äsja seitsmenda lõpetanud. Birksi lugu oli sisukas, aga üsna uina-muina, ilmselt kasvaks aasta jooksul südame külge nagu Oti eelmise aasta lugu. 
Ma näen tegelikult Birgiti esituses meeletult suurt potentsiaali, peamiselt esinemiskostüümis. See valge, neitsilikku pruuti meenutav öösärk ja õrn lauluke võib meile üsna mitu lootusrikast häält tuua. No kujutlege ise: valgus kumamas läbi selle õhukese ööriide, kena figuuriga neiu, pikad lahtised juuksed õlgadele langemas, ootab oma peigmeest pulmaööl voodisse ja meelitab teda kauni lauluga lootusest ning uuest algusest. Kui miski muu ei aita, siis erootika teeb töö ära. Otil oli mini-Ott, Birgitil on öösärk. Ja järgmisel aastal rõivastame Liis Lemsalu ja Tanel Padari neisse WinnyPuhhi maadluskostüümidesse ja paneme nad õlisel laval maadlema. Laul pole väga oluline ma usun, selle ma võin ise ka kirjutada. Midagi lihtsat, sest ega maadluse kõrval laulmiseks palju võhma ei jää, muidu kõik maadlejad ümiseksid. 
Siserehvitüdrukud jäid seekord päris viimasteks, mis tuli mulle suure üllatusena, kuigi nad iseenesest mulle ei imponeerinud. Taaskasutus massidesse! 
Vaheklipid olid üldiselt geniaalsed, eriti prantsuse prostituut. See vene teatrikriitiku jutt tõi mu silme ette Leeni nii eredalt ja selgelt, et ma tahaksin selle videoga tema seina üle tapeetida :D
Kokkuvõttes on mul kogu selle nalja kohta ainult üks painav küsimus. 
Kellega Anu Välba lapse sai, tal on ainult Marko olnud ju????!