Minu elu on nii raske! Ausalt. Kõik oleks palju lihtsam, kui ma ei saaks suurt ja rasvast paanikaatakki juba puhtalt CV saatmisest. Igatahes ma olen ennast ületanud ja saatnud CV-d absoluutselt igale poole, kus mul vähegi lootust võiks olla. Noh, tõlkimisest kuni kasiinodiilerini praktiliselt. Kusagil mul ju lõpuks peab näkkama kah :D Kõik kes mind tunnevad, kinnitavad pidevalt, kui tore ja armas ja lahe ma olen, mul oleks vaja ainult mõnele tööintervjuule saada, et potentsiaalsed tööandjad seda ka märkaksid. Ma ausalt tahaksin lihtsalt juba teha MIDAGI noh :)
Tööotsimine on üldse üsna kurb teema siin Eestis. Kui F. mulle ütles, et tema saatis Kanadas 25 CV-d päevas, siis ma olen oktoobrist saadik kokku umbes 25 CV-d saatnud vist :D Ja vastuseid ei kipu ka tulema, ise tuleb eeldada, et kui poolteist kuud on vaikus olnud, siis vist ei mõiganud... Ma tean ju küll, et seda vaikust ei saa isiklikult võtta, aga no pagan, pärast nii mitut kuud tekib ikka veidi selline luuseri tunne. Noh, mis seal ikka. Lõpuks peab ju midagi toimuma hakkama. Ses mõttes, et ma olen alles 30, mul on vähemalt 35 aastat aega veel tööd otsida ja leida :D
Nii. Vahetame teemat. Minult on ikka uuritud, et kuidas see suhkrulubadus läheb ja kuidas ma siis söön ja kas jube raske ei ole. Ma mõtlesin, et pühendan siin mõne rea sellele teemale. Üllataval kombel ei ole see suhkru ja kunstlike magustajate mittesöömine üldse nii kohutav, kui võiks arvata. Raske on kuu lõpus, kus mul tavaliselt ei ole eriti üleliigset raha ja poes tuleb äärmiselt piiratud eelarvega toimetada. Kui kuu alguses saab süüa värskeid puuvilju ja juurvilju ja igast head-paremat ja tunda end mõnusalt, siis kuu lõpus on lood kurvemad. Siis puuviljade jaoks enam raha ei ole. Ja juurvilju saab ainult hädapäraseid. Et kartulit ja... Porgandit. Ja ongi. Vaheldust siis väga enam ei ole. Kuidagi on ikka nii, et poodides on soodukaga peamiselt need poolfabrikaadid ja maiustused ja saiad-leivad, mida mina süüa ei tohi.
Teine asi on maapoed. Kuna ma nüüd maakohas elan, siis on kaubavalik meie pisikeses poes eriliselt piiratud. No ausalt, kõik lihad on marinaadis. Vahel ei ole juurviljaletis isegi kartulit, pirnidest ja värsketest šampinjonidest rääkimata. Kuidagi tuleb hakkama saada, aga jah, muidugi oleks siin lihtsam tuua koju paar pakki küpsiseid ja pannkoogijahu ja marinaadis liha ja... Üldiselt ma sööngi kuu lõpus kartulit ja hakklihakastet või kanafileega pastat, midagi, mille koostisained oleksid odavad. Ma täitsa tunnistan, et ma olen oma pastasse vahel ikka sulatatud juustu või midagi pannud, mis ei ole 100% suhkruvaba, aga beggars can't be choosers :D
Üldiselt ma olen enda üle päris uhke ikkagi. Retseptidega tuleb väga loominguline olla, sest osad vanad lemmikud on tulnud välja visata (pilaff! mina ei oska seda head-head rooga ilma suhkruta teha. Ikka ketšup ju), osad on mul aga aja jooksul nii tihti menüüs läbi käinud, et enam ei taha nagu (kotletid! nii lihtne teha, nii head, aga kui ikka kuus kaks korda kotlette teha, siis väga rohkem ei taha). Ma otsin pidevalt netist asju, mida võiks kokata, aga mille portsjoni hind ei tuleks üle mõistuse kallis. Muidugi ma tahaksin kodus kevadrulle vorpida ja mida iganes, aga eelarve näiteks ei kannata väga aasia toite välja, neis on ikka metsikult koostisaineid :D
Üldiselt mu päevamenüü on lihtne. Hommikuks on puder (soola ja võiga) või omlett. Lõunaks on kartul ja köögiviljad ja mingi liha... Ja õhtul nosin kodujuustu või lõunaülejääke või puuvilju... Noh, mis parajasti huvitav tundub :) Väga ei piira ma muidu millegagi, toitudes on ikka võid ja asju, sealiha võib minu poolest ka väikese pekitriibuga olla, pole hullu... Kala tahaks rohkem kui saab, aga noh, üksinda elades on kalaga paratamatult raske. Forellid ja lõhed on nii suured, et neid ei jaksa ära süüa (ja pärast külmutamist pole punane kala ikka üldse enam see!), lesta saab ikka harva, külmutatud valget kala pole ma siiani õppinud normaalselt kokkama, ikka jääb ta kuiv ja laguneb ära ja...
Smuutide tegemise lõpetasin ma nüüd vahepeal ära, kui ma kusagilt lugesin, et see pole ikka õige, et oma toit niiviisi püreeks lastakse. Noh, ega ma neist väga puudust ka ei tunne. Puuvilja saab ju ikka. ja pähkleid söön ma ka. Ainult mitte maapähklit, need mulle ei meeldi.
Ainus kõige raskem osa on väljas söömine, mida ma õnneks viimasel ajal üsna harva harrastan. Ja meie kodurestode ring, kus ma paratamatult ei saa nõuda, et kõik mulle puuviljasalatit teeksid. Et eks neid väikeseid petukaid tuleb ikka ette. Minu põhimõte on algusest peale olnud see, et 100% suhkruvabalt ei õnnestu nagunii elada, kui ikka elada ka tahad :D Ikka tahaks ju vahel restorani minna, või kellegi vägevat sünnipäevatorti maitsta või... Näiteid on sadu. Ja ma olengi kogu aeg mõelnud, et vähendamine on iseenesest juba hea, mis see üks dessert kord kuus mulle siis tegelikult ikka teeb? Võrreldes sellega, kuidas ma omal ajal kummikomme näost sisse ajasin :D
Ainuke raske hetk oli nüüd paar päeva tagasi, kui meie kohalikus maapoes remondimehed kogemata külmikute elektrikaabli läbi lõikasid. Ja jäätiseletid hakkasid sulama. Ja poes oli paanika. Ja jäätist jagati kõigile tasuta ära. Küla oli TÄIS õnnelikke lapsi, kellel näpus suured kotid jäätist :) Ma sattusin täiesti kogemata ka poodi oma munavarusid täiendama, ja muidugi pakuti mullegi tasuta jäätist. Mul oli ikka veits tegemist, et seletada, miks ma nende tasuta jäätist ei taha :) Müüja rõhutas mulle ausalt vist kolm korda, et aga see on ju TASUTA :D Noneh, aga mis teha... Niisama oma tillukest jääkappi ma ka täita ei taha, et siis külalisi ootama jääda :) Jätsin jäätised poodi. Ja teine asi, kui ikka kodus juba magusat on, siis on kohe ju kiusatus ka sada korda suurem! Kui kodus midagi suhkrust polegi, siis ei tule selle pealegi, et midagi puudu oleks. Aga kui õed oma pooliku Coca-Cola mulle siia jätsid, siis natuke oleks tahtnud ikka patustada küll :D Kuigi ma lõpuks valasin selle lihtsalt kraanikaussi. Mis ta lahtub mul kusagil külmikus, keegi järgmisel kuul seda ju nagunii enam ei joo.
Vot nii. Ei midagi ületamatut :) Natuke rohkem tuleb lihtsalt planeerida. Ja kodus peaks ikka alati mingi varu puu-ja köögivilju ja asju olemas olema. Ja mul on üldiselt ikka jääkapis mingi lihavaru ka alati. Kuu lõpus on siis ju hea võtta :D
Ma lubasin kirjutada sellest, kuidas meie kodurestoranide võistlus kulgeb. Ja nüüd, kus mul on olnud mitu päeva aega nõusid pesta ja asja üle mõelda, ma siis teen lühikokkuvõtte meie esimesest laupäevast :)
Mina olin esimene võõrustaja, seega oli natuke minu asi latt paika panna. Ei saanud ju alustada kuidagi eriti magedalt :D Minu idee oli teha natuke meelelahutust ka, meil oli mõrvamüsteeriumi õhtusöök. Seega: ma ampsasin päris suure suutäie korraga, sest ma olen meie ringis ainuke, kes on üksik, kõik teised töötavad paarides. Minu asi oli kirjutada õhtu süžee, valida menüü, teha toidud ja natuke lauakujundust ka. Esialgu ma olin super enesekindel. Noh, kui raske see ikka olla saab, mul oli ju praktiliselt kuu aega valmistumiseks :D
Muidugi, mulle tüüpiliselt hakkasin ma asjaga tõsiselt tegelema umbes kolm päeva varem. Siis tagus tähtaeg juba jalaga makku, oli vaja poenimekirjad koostada, poes käia ja see pagana müsteerium lõpuni kirjutada :D
Menüü oli mul õnneks juba pikemat aega häguselt peas valmismõeldud. Noh, kuna ma tahtsin ikka ka näitemängu teha ja asjas osaleda, siis oli minu jaoks oluline, et toidud oleksid sellised, mis ei vajaks pidevat juurespassimist ja valvamist. Et midagi saaks ette valmis teha. Minu menüü oli lõpuks selline:
Eelroog - küpsetatud Brie kirsimoosiga
Pearoog - seenerisotto
Dessert - šokolaadivaht marjadega
Poeskäik oli hullumeelsus. Mul oli a4 suurune poenimekiri, kõiki asju ma lõpuks ikka ei saanud, sest ma otsustasin juba kohe, et kui ma ikka ei leia nii kena laudlina kui ma tahan, siis igasuguse peale raha ei kuluta. Küünaldega sama. Ja salvrättidega. Need jäid mul lõpuks ostmata ka :)
Ma tulin ära nelja suure poekotiga, millest ühes oli kaks suurt jooginõud. Ma mõtlesin kohe, et alkoholi ma serveerima ei hakka, tulevad igasugused maitseveed. Ja ma ei olnud väga huvitatud sellest, et seitsmele inimesele pidevalt väikest mahlakannu veega täitmas käia. Nii ma siis muretsesingi ühe suure kannu ja ühe kolmeliitrise purgi kraaniga. See purk on mu lemmik.Näeb armas välja ja see kraan on mugav, ei pea midagi kallutama ega muretsema, et sa vett ja värke igalepoole laiali lärtsutad. Väga hea investeering :)
Minu köögi juures on paar suurt miinust veel. Näiteks on mul ÜLIväike jääkapp. See on alati suur miinus, sest pagan, kui palju tahaks enne natuke suuremat istumist jääd teha, ja marju ja seeni oli vaja ka külmutada. Teine suur miinus oli see, et kui ma oma köögilaua elutuppa oli lohistanud (sest kes tahaks, et ta õhtusöögilised istuksid köögis, näoga vastu pliiti, keset toiduaure ja vahiks, kuidas sa sibulat hakid? Not me.), siis jäi kööki põhimõtteliselt olematu tööpind. Üks väike kapipealne. Me peaksime selle köögiga tõsiselt midagi ette võtma.
Noh, headest uudistest: šokolaadivahu tegin ma enne valmis, kui laud köögist läinud oli. Ja see seisis ilusti külmikus ja ootas serveerimist. Õnneks oli eelroog ka selline, mis väga palju ettevalmistust ei nõudnud. Lihtsalt juustudel "kaaned" pealt ära lõigata ja nad maitseainete, rosmariini, küüslaugu ja röstitud kreeka pähklitega ära katta. Ja siis ahju.
Muidugi, ma oleksin pidanud kohe arvama, et mu külalised ei ole maailma täpseimad inimesed. Õhtusöögi alguseks oli määratud kell viis. Esimesed inimesed jõudsid kell veerand kuus. Viimased jõudsid kolmveerand kuue ajal. Ja sinna nahka läks natuke mu eelroog, sest see oli plaanitust kauem ahjus soojas ja kuivas natuke liiga ära. Eelroaga jäin ma ise kõige vähem rahule ka. Damn.
Kõik muu oli üllatavalt tore. Ma kirjutasin sellise pooleldi mehhiko seebika, pooleldi kriminulli, mille jooksul ikka kõvasti nalja sai. Ausalt, kuidagi läks nii, et need kellest ma lootsin suuremaid näitlejaid ja tähelepanurabajaid, jäid rohkem tahaplaanile, aga need vaiksemad olid kuidagi ägedamad isegi, kui ma lootsin :) Seega: ilus tasakaal.
Minu õhtu lõppskooriks kujunes 21 punkti 30-st. Not too bad, arvestades, et eelroog oli ikka üsna keskpärane, kui mitte alla selle. Ja üks mu külalistest ei söö üldse šokolaadi (WHAT??), mis tähendab, et magustoit oli vähemalt ühe jaoks praktiliselt söödamatu. Ja ma olin enda arust nii kaval, väga strateegiliselt koostatud menüü: ei mingit liha, et ei tekiks probleeme küpsusastme ja asjadega, šokolaadiga magustoit, mida ei pidanud küpsetama, et ei tekiks probleeme küpsusastme ja asjadega... Nojah :D
Mina isiklikult jäin väga rahule. Ja ma olen päris õnnelik, et ma esimene olin, kes võõrustas. Nüüd võib rahulikult lõdvestuda ja teada, et edaspidi peab ainult kohale minema ja igast head-paremat sööma, endal on pinge nii maas :)
Eks me siis näeme, millega teised üllatavad. Ma loodan, et keegi teeb midagi hästi põnevat ja vürtsikat. ja keegi võiks kala teha... Aga samas, uskuge, ootamatult kalliks läheb ikka seitsme inimese toitmine, tõsiselt, ma ise oleksin peaaegu ainult konserviga makarone ja kohupiimakooki serveerinud :D Seega, ei saa nüüd küll kelleltki nõuda, et nad hakkaks lõhet ja kalmaari kokku ostma. Mina olen põnevil igatahes. Ja püüan oma fotoka ikka ligi hoida, et teiste saavutusi ka dokumenteerida :)
Minu õhtusöögilt ongi kuidagi häbiväärselt vähe fotosid, sest ma tegelesin enamuse ajast muude asjadega. Ja meil oli sisseseatud mobiilikauss, kuhu kõik õhtualguses oma nutifonid sisse panid. Toimis ideaalselt, kellelegi ei tulnud õhtu jooksul vist meeldegi, et peaks telefoni näppima :) Mulle nii meeldis, ei mingit ninapidi internetis passimist, ainult lahe seltskond ja lahe müsteerium ja üsna päris lahe toit :D
Igal asjal, mu sõbrad, on kaks külge. Näiteks laupäeval: käisime M. ja A.-ga matkarajal Kakerdaja rabas. Kümme kilomeetrit jalgsimatka, aasta esimene grillimine, päikesepaiste, keha tootis mühinal D-vitamiini... Aga grillimise juures on jälle see halb asi, et suhkrulubadusest küll väga kinni pidada ei saa. Kohe räägin lähemalt.
Me saime kell 11 kokku, aga linnast sõitsime välja alles kella 12.15 paiku. Sest poes oli vaja käia, ja tanklas. Aga mina olin juba saabumisega hilinenud, sest ma panin koerale loomaarsti aja. Tal on nimelt juba pikemat aega nohu. Käib, lõug tatine, ja aevastab kogu aeg.
Plaan oli selline, et matkamise lõpus teeme grilli. Mul on autos grilltarvete kast, kus on sees pappnõud, grillvardad, süütetabletid, lihatangid ja muud vajalikud värgid. Leppisime kokku, et ostame kamba peale toidu. Esiteks, kui grillimise idee tuleb suhteliselt viimasel hetkel ja pole võimalik oma liha marineerida, siis ei saa kuidagi vältida suhkrut oma lihatoodetes. Seda on grill-liha marinaadis ja vorstides ja toorsalatites ja üldse igas võimalikus kohas. Hea, et me keegi suured ketšupi fännid pole, sellest oleks kohe korraliku magustoidu jagu suhkrut saanud. No mis seal ikka. Ma pole ju kunagi lubanud, et ma nüüd enam elus teragi suhkrut ei söö. Pidulikel puhkudel ikka võib :)
Kakerdaja raba on tõeliselt kena! Aga ma pean ütlema, ma vist fännan Viru raba isegi rohkem. Ma ei tea, kas asi on vaatetornis või mis, aga mulle meeldib Viru raba rada nagu rohkem. Lihtsalt soovituseks, kui keegi tahab ideid matkaradade suhtes :) Teine asi, Kakerdaja juurde viib hirmus kehv ja mudane metsarada, kust minu tilluke metspõrsas küll kuidagi läbi läks, aga paar korda oli hirm küll, et sinna me jääme. Eriti praegusel aastaajal, kus metsarajad on kõik pooleldi lumes ja jääs, pooleldi põhjatult mudased. Kord olid sügavad roopad, kus minu auto madal põhi pidevalt maad kündis, kord olid mudajärved, kus tundus, et rattad ei ulatugi põhja :)
Grillimisega veel selline asi, et me enne ei teadnud, aga kodust peaks paar kuiva halgu tulehakatuseks kaasa haarama. RMK varustab oma grillplatse küll väga kohusetundlikult puudega, aga praegu on kõik need puud jube märjad. Meil kulus poolteist pakki salvrätte (põlevad nii ilusti! kohati pareminigi kui ajalehepaber) ja terve pakk süütetablette, et kolm märga halgu sellisesse staadiumisse saada, et neist peale vingugaasi ka kuumust hakkaks eralduma :D Lõpuks saime ikka vorsti ja liha ja kõike, aga see võttis palju vaeva ja pühendumist. Mitu korda käis läbi mõte, et äkki jätaks selle sussimise ja läheks kusagile söögikohta.... Aga kogemus oli seda väärt :) Esimene grillimine tehtud, esimene matkarada läbitud, ilm oli ilus, sõbrad olid toredad... Jahh, nüüd tuleb end ainult kätte võtta ja selliseid sportlikke laupäevakuid tihemini teha.
Ma panen teile meie ettevõtmisest pilte ka.
P.S. Kes mures olid, siis koeraga on tegelt kõik enamvähem. Saime antibiootikumid, nüüd tuleb talle kuidagi 4 tabletti päevas sisse vägistada, aga üldiselt sai ta kiita, et ta on kepsakas ja tegus ja energiline küll oma vanuse kohta :) Ta sai isegi esimest korda elus suukorvi pähe! Vat, kus on murdja mul :D Üllatavalt kombel talus ta seda üsna mõistlikult isegi...
Ja minu kõige armsam elukaaslane sai reedel, 1. aprillil, 16 aastat vanaks! WoopWoop! Palju õnne, mu väike monkeydoodle ja armastuseõunake! :D
