Nüüd on siis sügis ametlikult maale jõudnud. Ja ma ei mõtle siinkohal enam lihtsalt värvilisi lehti ja kuldkollast päikesepaistet. Nüüd on siis külm ja vihmane. Kohe ikka päris külm. Ma sain inglismaalt oma esimese talveasjade paki kätte, kus sees oli kaks pikka ja korralikku kampsunit. Ühte ma pole seljast ära võtnudki praktiliselt sellest hetkest kui see saabus :D Eriliselt meeldiv on muidugi end hommikul kell kuus pimedas voodist välja rullida, kobamisi kaheksa kihti vatte selga tirida ja koeraga õue minna. Mu kõige ebameeldivam osa päevast. Ja pagana langenud lehed jäävad minu notsu kasukasse nii korralikult kinni, et ma pärast nopin neid tal kõhu alt veel tükk aega.
Mina tegelen endiselt vaikselt joonistamisega, sest see tundub nagu hästi sügisene asi, mida teha. Noh, istud oma teetassiga päikeselaigus, kampsun ümber, ja kriipseldad. Muidugi valmis asjadega ma niii rahul ei ole. Pigem natuke nukker, et kõik nii algeliselt välja kukub. Eks ma harjutan edasi.
Ja ma luban-luban-luban, mida ma muide endale olen juba nädal vähemalt lubanud, et täna tuleb suurpuhastuse päev. Põrandad lausa karjuvad juba tolmuimeja järele. Aknad tahaks ka ära pesta mingi hetk, enne kui talvised temperatuurid kätte jõuavad. Jah, ma luban, et ma täna tegelen põrandatega vähemalt, kui akendeni ei jõua.
Avastasin, et maapoodides on muide jube kurb valik lõhnaküünlaid. Ei midagi sügise- või talveteemalist, kõik on mingid piibelehe- ja roosilõhnalised. Aga minul on sügis ja seega küünlahooaeg täiega avatud. Nüüd ma siis põletangi suures meeleheites õelt eelmisteks jõuludeks kingituseks saadud kaneeliküünalt. Ja mitte meeleheites selles mõttes, et see halb küünal oleks, vaid ma hoidsin seda erilisemaks puhuks :D Vott nii, veelgi kinnitust sellele, et elu maal on raske. Jepsiduu. Aga heaks uudiseks kõigile mu sõpradele ja tuttavatele, kes ei tea, mida mulle jõuluks kinkida: igast mõnusad mitte-lillelõhnalised lõhnaküünlad on äärmiselt teretulnud. Meil siin on neid raske saada.
Jeps. Täna on olnud uhke päev. I did the thing, mida ma olen lubanud teha alates detsembrist. Issand, aeg lendab! Ühesõnaga, enamus vist ei oleks üsna uhked selle üle, et nad täiendavad nüüdsest Eesti Vabariigi töötute ridu, aga... Damn, ma tegin sammu. Okei, piisii-piisiikese beebisammu, aga ikkagi. Ja ma peaaegu poleks üldse täna asjani jõudnud. Ma lähen ikka ülikergesti paanikasse :D Ja siis ma kiilun kinni. Ja siis ma ei suuda enam adekvaatselt mõelda. Igatahes: saabusin töötukassa ukse taha, nägin uksel silti: 29.10 oleme koolitusel, kedagi pole, helistage infotelefonile. Noneh, keerasin otsa ringi, läksin autosse, sõitsin toidupoodi ja... Hakkasin mõtlema. Pole täna ju 29? Ei ole jah :D No ostsin siis oma kraami ära, käisin apteegis ja fotolaboris ja lonkisin töötukassasse tagasi :D Polnudki nii hull, kui ma arvasin. Kõik olid täitsa sõbralikud isegi, arvestades, et ma pole aastaid tööl käinud, haigekassat omanud, töötuna arvel olnud... Ühesõnaga, I was off the grid.
Nüüd ma siis olen jälle tagasi riigi vaateväljas. Noh, mitte just särava tähena, aga ikkagi. Riik pakub mulle isegi haigekassa kindlustust, ma loodan. See oleks tore. Saaks arstiarved väiksemaks ja nii. Ja tihemini kohal käia :D Noh, töötukassal on igast põnevaid vabaaja veetmise viise ka, teate küll: koolitused ja täiendused ja tööharjutused. Ma võiks neid asju teha küll.
Ma olen täna tubli olnud igatahes. Beebisammud küll, aga ikkagi sammud. Eks nüüd siis näeb, mis saama hakkab. Töötukassas on igatahes väga innukad ja positiivselt mõtlevad inimesed, seda ma ütlen kohe ära. Esimese asjana pakuti mulle juhiabi positsiooni ühes päris suures kodumaises ettevõttes. Noh... Ikka tuleb tähtede poole püüelda :D Aga kui meie vabariigi ühe suurema ettevõtja dokumendid ja kirjavahetus läbi minu käima hakkaks, siis oleks vist nädal aega vaikust ja hullumaja, enne kui ta kellegi teise sellele positsioonile hangiks.. Minu julgus ei luba küll oma kandidatuuri nii vastutusrikkale kohale üles seada :D Kuigi see oleks kindlasti üliäge kogemus ja töö... Peaks sekretäriks õppima :D
Talv hakkab saabuma, rahvas. Jõul pole ka enam kaugel :D Ma olen otsustanud novembris hakata vaikselt jõululainele liikuma. Päris hästi on siiani mõiganud see enese tagasihoidmine. Ei tahaks liiga vara kogu auru ära kulutada ju... Noh, aga novembris võib ikka juba hakata jõulukaarte vorpima ja muusikat kuulama ja mõtlema uue jõulupuu peale. Ma nimelt avastasin pärast kolimist, et meie uus tilluke elutuba ei mahuta enam meie suurt 180 cm kõrget kunstkuuske üldse ära. Tuleb alternatiive vaatama hakata. Kas kinnitada köiega lakke või osta uus ja väiksem, mis mahuks kapi peale :D Ma teaaaaan, ma olen hull oma jõuludega, aga olgem ausad, see on täielik aasta kõrghetk. Parem kui sünnipäev ja jaanipäev kokku :D Ja kes tahab jõulukaarti? Ma see aasta saadan Eesti siseselt ka mõned. Lihtsalt, et te teaksite. Kui keegi peaks tahtma, siis andke mulle teada ja ma panen teie nime kirja. Ja mingeid võltse digitaalseid jõulukaarte mina saatma ei hakka. Ainult sellised isejoonistatud ja soperdatud ja vihmametsadesse tühje kohti tekitavad paberkaardid, mis potsatavad teie muidu ainult arvetest pungil postkastidesse. Aga kuni november ei ole veel käes ja tuleb end tagasi hoida, kritseldan ma oma uude sketchbooki igasuguseid huvitavaid asju, sest ma hankisin omale need vägevad akvarellpliiatsid ja söepliiatsid ja vesivärvid, et ma saaksin ikka natuke oskusi lihvida. Minu lemmikud on siiani söepliiatsid, käi pekki, kui tore on nendega mässata :D
Vaatame nüüd, mis pilte ma teile leian... Ma käisin just täna fotolaboris ja lasin peaaegu 140 fotot välja printida :D Mul on seega pakk fotosid peos, kõik on väga nunnud ja ägedad ja ootavad hetkel albumisse panemist, aga digitaalseid asju... Ehhhh..
Noh, ma olen nüüd juba üle nädala kodus olnud tegelikult. Reis oli üliäge ja väga väsitav ja igasuguseid seiklusi pungil täis. Ja siis ma saabusin Eestisse. Siin oli külm. Ja mu auto oli pärast kahenädalast Tallinnas seismist kaetud nii paksu lehe- ja tolmukihiga, et ma peaaegu ei uskunud, et see minu auto peaks olema. Teel koju sattusin ma veel plekimõlkimisse ka. Keset Tallinna linna sõitis mingi vanapapi mulle nii julmalt küljelt sisse, et mul jooksis pea mõtetest täiesti tühjaks ja ma ei kirjutanud isegi ta autonumbrit üles. Õpetuseks kõigile noortele ja vanadele: keset pööret EI TOHI rida vahetada. Eriti siis, kui keegi teine seal reas parajasti vaikselt kodu poole aerutab ja ei tea, et sa oled otsustanud ohtlikult elama hakata. Nii ma siis saingi omale kriimustatud auto ja kaheldava au maksta kasko omavastutus, sest ma olen loll ja ei pidanud kohe keset kesklinna liiklust kinni ja ei võtnud ätil nööbist kinni. Ja noh... Ei helistanud politseisse :D Te võite mind süüdistada, kui see seniilik mingil hetkel mingi tõsisema asjaga liikluses hakkama saab. Mina ei üritanud tema kuritegevuslainet peatada. Ela vabalt ja õnnelikult, vanaisa Zorro!
Peamiselt olen ma niisiis tegelenud autoremondi korraldamisega, enda ravimisega, sest kliimavahetus ja haige õde tähendavad, et mul on hetkel tapjaköha ja null lõhnameelt :D Kõigest hoolimata korraldasid mu kallid sõbrad mulle eile õhtul enne Genka ja Paul Oja laivi ikkagi väikese üllatuspeo, kus sai torti ja alkovaba šampat :D Päriselt! See oli lausa selline üllatus, et pidu oli juba kümme minutit kestnud, kui ma lõpuks aru sain, et see minu üllatuspidu on :D Ja noh, Genka oli ka äge. Ja Paul. Kuigi ma püüdsin tahaplaanile hoida ja mitte nende biite oma köhimisega metsa ajada :D Ma muidu, jah, ei salli väga selliseid rahvarohkeid koosolemisi, kus väikeses ruumis on koos sada higist keha ja kõik murravad üle üksteise, et lavale ja baariletile ja WC-le lähemale saada... Aga sellest ajast, kui ma maal elan, ei saa enam öelda, et ma lähen vahepeal koju ja tulen ürituse lõpus kõigile järele :D Üks miinus. Et enam ei ole majanduslikult ja ajaliselt kasulik koju magama minna. Nüüd tuleb ära kannatada :D
Muidu ma olen maaelust siiani vaimustuses. Meil on maa härmas hommikuti ja kõik kohad on krõbedaid lehti täis, milles koeraga jalutades sahistada. Ainult sokke ja saapaid tuleb nüüd kanda. Ja salle ja jopesid. Mulle meeldib suve juures see, et võtad koera kaenlasse ja astud toast välja. Kasvõi paljajalu ja suvekleidis. Nüüd enam nii ei saa. Ja sel ajal, kui mina end vattidesse topin, koer juba üürgab ja kaabib ust. Sest kui sa juba ukse lähedal seisad, siis hakkab tal alati millegipärast superkiire. No ikka nii kiire, et enam ei saa sekunditki oodata.
Ma panen teile pildikesi Portugalist ka. Sest miks ma seal reisil siis käisin...
