Alla kahekümne nelja tunni stardini. Hiljemalt keskpäevaks tahaks minema hakata. Käime notsuga vanaema juurest läbi, laseme omal kõhud punni sööta, ja siis Pärnusse. Kuhu mu vaene musirull peab ilma minuta maha jääma. See saab meile mõlemale raske olema :D
Laupäeval kell pool kuus õhtul läheb lennuk. Mul on nüüd kuidagi läbi häda kotid pakitud. Minu koerale ei meeldi kohe üldse reisimine. ÜLDSE. Ja kottide pakkimine on selge märk reisileminekust. Nii ta siis üürgab. Ja mina teen salapakkimist: iga kord, kui oma või tema reisikotist mööda jalutan, viskan midagi salaja sisse :D Keeruline, aga tehtav. Ma ikka kadestan neid inimesi, kes elavad kellegagi koos. Selle nimel tasuks mees võtta küll, et ta kolmveerand tundi koeraga küla peal jalutaks, et ma saaksin rahulikult nimekirju kontrollida ja kotte pakkida. Ma pole siiani päris veendunud, et kõik nüüd ikka kaasas on. Ei julge ju süüvida :D Aga ma loodan, et hädavajalik sai. Kui jäigi midagi, siis olgu nii. Hambaharju ja näopuhastusvahendit on ehk Portugalis ka. Ma vähemalt püüan sellist filosoofilist rahu säilitada, kuigi ma olen end igatpidi sõlme mõelnud juba. Liiga palju eeltööd ei ole hea, inimesed :D Siis avastab igasuguseid jubedaid asju. Et ühest peatuskohast teise ei liigu mitte mingit otsetransporti, et sõit kujuneb kaheteisttunniseks ja kolme ümberistumisega jubedikuks... Ja noh, arvestades mu eelmise aasta kogemusi, siis deem, ma muretsen selle pärast ka, et kuidas ma ilma passi ja rahata koju tagasi saan :D
Reisimine on ikka raske töö... Pole ime, et ma suudan sellega ainult ühe korra aastas hakkama saada. No ausalt, mina ei tea, kuidas L. üle kuu väljamaal käib. Mul oleks närvid puhta läbi. Ja ma juba võtan tablette!! Mul on küll hetkel sada muret. Edaspidi hakkan ainult sellistes tüüpilise-eestlase kuurortites käima, kus sa hotelli alalt välja ei saagi, libistad ainult basseinibaaris kokteile ja flirdid töötajatega. Siis ei pea üldse muretsema, vaata ainult, et kohale saad, ja õigel ajal minema. Kõik. Jah, edaspidi hakkan ainult seda tegema. Savi sellest riigist ja vaatamisväärsustest.
Vähemalt on mul nunnud reisikotid. Iroonilisel kombel on see koerapiltidega kott minu oma, too teine kuulub mu koerale. Terve tema elu on ju ka vaja kokku panna ja kaasa võtta! Voodi, jope, pesa... Ja mõned asjakesed veel. Tema kott on peaaegu sama suur kui minu oma :D Me oleme mõlemad sellised high maintanance reisijad :D
Me käisime A.-ga eile seenel. Mina olin nii rahul: veerand ämbrit puravikke ja kukeseeni, leidsin mõned riisikad ka, aga need ma andsin A.-le ära, mina ise seeni ei marineeri ega kupata. Igatahes oli mu saak enam kui piisav ühele inimesele. Eile sõin isu täis, tänaseks jäi ka külluslikult. A. polnud oma jutu järgi ikka üldse rahul. Mina ei tea, mis seenepõldudel tema ilma minuta käib, aga alati kui me koos metsas oleme, räägib ta mingitest müstilistest seenesaakidest mida ta varem alati just sealt (ilma minuta!) metsatukast välja on vedanud. Ju ma siis ei ole oma elus kuigi hea seeneline olnud, sest minu arust on täitsa loomulik iga viieteist minuti tagant paar puravikku korjata ja siis vaikselt edasi jalutada.
Hea uudis - ma pole endiselt saanud mingit seenemürgitust, kõik on ilus ja kena. Juhuks, kui te kahtlustasite, et viide vannitoale tähendab seda, et ma olen oma sisikonda wc-potti öökinud :D Vannitoas olen ma kõvasti aega veetnud hoopis sellepärast, et mul on täna pesupäev. Kolm masinatäit riidekraami on puhas ja ripub nööril. Sealt peaks reisiriiete valik juba lihtsalt tulema. Homme on kottide pakkimise päev - ma tegin täna kõik nimekirjad ära, vaja homme ainult linnukesi vedada. Õõõhhhh, nüüd on mul närvid ikka juba täitsa läbi. Kui L. saab rahulikult lebotada ja kasvõi laupäeva hommikul asju kotti loopida, siis mina pean reede hommikul juba startima, homme on ikka täitsa viimane päev midagi tehtud saada. Mul ei ole veel sularahagi välja võetud!!
Aa, ja kui keegi mu sõpradest aretab kriminaalseid ideid ja loodab minu äraolekul mu maja tühjaks teha, siis unistage edasi. Mul on naabritega diil: meil on selline raudkindel naabrivalve, et see on praktiliselt võimatu siia sisse saada. Pealegi, olgem ausad: siin pole midagi nii väärtuslikku, mille nimel tasuks helikopter rentida ja katusesse auku saagida. Just saying. Ma olen vaene.
Koer viimasel ajal ainult magab. Ma olen isegi tiba mures, et hoolimata ta kepsakusest äkki ta ei ootagi mind kodus, kui ma reisilt tagasi jõuan... Ma loodan, et ta ootab mu ära. Äkki ta on sellest värskest mereõhust ja männivaigust lihtsalt väga uimane.
Vaadake mu kunstilisi metsa- ja seenepilte! Muidugi just siis, kui oleks võimalik igast toredaid klõpse teha, on mul fotokas kodus. Need on mu mitte-väga-pildipillist mobiiliga tehtud. Vabandan ebameeldivuste pärast.
Ma olen lõpuks hakanud avastama maal elamise miinuseid. Nagu näiteks: meil siin kustutatakse ära kõik tänavavalgustus alates kella poole ühest öösel. Ja mul on iidvana koer, kelle põis nõuab vahel öösiti isegi mitu korda õue. Seesama iidvana koer on ka minetanud enamuse oma nägemis- ja kuulmisvõimest. Nii. Ja seal me siis oleme. Kell kaks öösel. Suvisel ajal see mind ei häirinud, tundus isegi romantiline, et tähistaevas nii selgelt kätte paistab. Aga nüüd on ööd kottpimedad. Ja ma ei ole öösiti tavaliselt nii ergas, et mul oleks meeles mobiil kaasa haarata. Vot. Koer ei näe ja ei taha väga liikuda, mina ei näe ka eriti, ja lõpuks on rihm ainus,mis kindlustab selle, et ma tulen tuppa tagasi samas seltskonnas, milles ma lahkusin. Ma kujutan juba ette, kui ma ükskord rihma ka tuppa unustan, ja siis neli korda tuppa tagasi tulen, iga kord lambivalguses tuvastades, et mul on erinev, aga täiesti võõras karvane pundar kaenlas.
Vot nii. Maainimese olelusvõitlus.
Muidu on meil kõik suhteliselt hästi. Noh, koer elab veel, ja mina pole ka suurest paanikast otsi andnud. Ma püüan nimekirjade koostamisega end tegevuses ja rahulikuna hoida. Siiani isegi mõjub.
Tänaseks on plaanis terve riidekapi sisu väljarookimine, sorteerimine, pesemine ja nende hulgast reisiriiete valimine. Äärmiselt oluline töö. Eriti, kuna kõik asjad võiksid olla võimalikult vähe kortsuvad ja hästi ilusad. Mhmhh.
Ma olen otsustanud homsest ametlikult reisipalavikku nakatuda ja hulluda :D Et siis on mul vabad käed nimekirju koostada, kaheksa korda kotti pakkida, nuuksuda, võdiseda ja muretseda, et ma ei tule enam kunagi tagasi. Või veel hullem - ei saa minemagi.
Õed olid mul terve nädalavahetuse külas, meil oli ülitore. Reedel käisime teatris Oscarit ja Roosamammat vaatamas. See on siiani üks ilusamaid ja südantmurdvamaid asju, mida ma näinud olen. Ja kõige ilusam osa tervest etendusest on alati see pikk-pikk-pikk vaikus saalis enne aplausi. Paljud üritavad selle aja sees vaikselt nuusata ja pisaraid kokku pühkida :)
Laupäeval oli meil lausa kirjalik plaan. Hommikul tegi Kriss meile praemunast keskmega saiu ja kohvi ja väga perekondlik hommikusöök oli :) Siis käisime linnas, ostsime Grillerzist burgereid, sest kui Mihkel Raud juba midagi kiidab, siis tuleb see ära proovida. Mina muidugi olin seal enne juba käinud, aga õed mitte. Ooteaeg oli ehmatav pool tundi. Aga Mihkel Raua lemmikburgerid on ootamist väärt. Muidu ma ei ole selline hull burgerifänn, aga see kolme juustuga burks, mille ma seekord võtsin, oli küll hea. Ma arvan, et vahe oli selles, et seal oli kolm juustu vahel, üks neist sinihallitus, mis andis kogu burksile sellise küllaltki tugeva ja keskmisest veits soolasema maitse. Mulle Grillerzi juures enamasti just ei meeldi väga see, et pihvid on neil üsna maitsetud. Et burgeri lõpupoole, kui kaste on otsas, on suu magedat hakkliha täis.. A seekord ma jäin väga rahule. Et siis see juustudega burger on lahendus mu murele :D
Peale lõunasööki oli meil väljasõit põhjaranniku kaunimatesse paikadesse. See tähendas, et ma tutvustasin oma õdedele Hara allveelaevade baasi ja lagunenud sõjaväehooneid. Me käisime Viinistus ka, aga kahjuks jäime tund aega hiljaks ja kunstimuuseum oli juba kinni... Õhtul toimusid lauamängud, mis mõnedele kestsid hommikul kella viieni. A. & A. astusid ka läbi ja mängisid meiega. Mina võitsin. Mõlemad korrad :D
Täna tegin mina prantsusepäraseid röstsaiu ja B. tegi banaanipannkooke. Hullult tore nädalavahetus oli. Ma sain isegi varajase sünnakingi: raamatu ja märkmiku. Märkmik on selline romantiku unistus: lillelise kaanega ja stiliseeritud lehtedega. Peab ikka hakkama jälle luuletusi kirjutama, miski muu ei tundu nagu õige sinna kribada :D Ei hakka ju nii ilusat asja reisipäevikuna kasutama ja seljakotis mööda maailma vedama...
Nüüd me oleme notsuga kahekesi jälle. Kuidagi vaikne ja veider on, aga ma lohutan end sellega, et järgmine nädal tuleb see-eest eriliselt tegus. Nii palju asju on vaja enne reedet korda ajada. Pesu pesta, pakkida oma kott, pakkida koera kott, koristada korter, organiseerida sularaha, anda ära vee- ja elektrinäit... Ja sada muud asja, mida pole isegi põnev lugeda, tegemisest rääkimata :D
Ma olen lihtsalt nii elevil. Sest kamoon, Portugal. Ja Portugalis on meil viimased kaks ööd sellises linnas nagu Sintra. Mis peaks olema iga väikese printsessi unistus. Palju losse ja asju. Ma pean oma tiaara kaasa pakkima. Ja paar ilusamat kleiti. Sest ma kavatsen hõljuda mööda seda linna kaks päeva nagu ideaalne väike kuninglik kõrgus. Jeesshhhh.
Ma viskan teile pilte ka. Sest ma olen lahke ja armastav jumal.
Ja ongi sügis. Päriselt. Lehed on värvilised, ööd on pimedad-pimedad, õhk on rõske ja lagunevate lehtede lõhna täis... Ja sügise valgus on kuldne. Olete märganud? Et suve valgus on valge ja hele, aga sügise oma on nii kuldne ja kollane, et õhk tundub lausa paksem.Ma peaaegu juba võin maitsta oma sünnipäeva ja jõulud pole kaugel ja me kõik teame, kui maniakaalselt ma jõule armastan. Isegi neid poodidesse juba oktoobris riputatud jõuluehteid ja asju :D I'm a sucker...
Igatahes. Me käisime ploome korjamas. Mingeid metsikumat sorti ploome, mitte kellegi koduaiast, vaid ühe mahajäetud nõukogudeaegse sõjaväeosa juurest. Nõukogude sõduritel olid päris vaimustavad viljaaiad, ma pean ütlema. Õunapuud olid muidugi nii metsistunud, et sealt suurt vilja enam ei saa, aga ploomipuud olid küll väga viljakad. Ma sain suure kilekotitäie magusaid ploome, mille sorti ma teile ka surmaähvardusel öelda ei oskaks. Ma olen väga rahulolev.
Minu ja L.-i Portugalireis on ukse ees peaaegu, ainult paar nädalat veel ja... Issand, ma olen nii valmistumata! No okei, uus reisikott on olemas, õlakott ka, ja nahktagi. Ja tennised. Aga üldiselt, muus osas, tundub, et peaks veel jõudma nii palju uurimistööd teha, nii palju asju ajada... Okei, asju pole midagi ajada. Ma olen lihtsalt kuidagi hästi ärevil :D Kuidagi alati on nii, et enne reisi on aega küll, on aega küll.. Ja siis äkki pole enam üldse aega. On vaja asju pakkida ja koerale hoidja leida ja rahaasjad paika saada ja autole parkimiskoht leida ja... Urrhhh
Igatahes mina ja A. noppisime ploome, ajasime lolli juttu ja lonkisime vanas sõjaväeosas. Ma tegin pilte ka. Et ka teie saaksite nautida seda kooruvat tapeeti ja katkist klaasi ja asju. Sest ma olen lihtsalt nii lahke. A. lubas mulle, et ta teab selliseid mahajäetud kohti veel. Kunagi teeme ringreisi ja uudistame neid. Aga enne tahaksin ma ikka Viru rabasse jõuda, seda sügisesel ajal vaadata, pildistada... Äkki peaks üks aeg koidikul minema, ah? See oleks muinasjutuline. Kui ma üles saaksin selleks ajaks, kui päike tõuseb :D
