It's time to begin, isn't it...

Viimasel ajal kuulan ma ainult tonnide kaupa ilusat ja kurba muusikat, igatsen kogu hingest suve ja oma inimesi, vaevan Märti oma seltskonnaga, sest ta on ainus, kes mul on ja... Ja loen metsikult palju häid raamatuid. Koos raamatutega ma siis rändan. Olen ühel hetkel tohutult õnnelik, järgmisel pisarates ja tatine.. Ja ma tahaksin olla ükskõik kus mujal, sõita läbi pimeduse ja terve maa, ma tahan eesmärki, tahan inimesi, tahan selgeid ja tähiseid öid, tahan... Tahan, tahan, tahan. 
Mul on vaja projekti. Või midagi. Mul on vaja eesmärki. Ma hakkan siin muidu hulluks minema. Andke mulle ükskõik mis. Andke mulle romaan, mida kirjutada. Andke mulle näitering, mida juhtida. Andke mulle sokk, mida kududa. Okei, ma tegelikult ei ole eriti hea kuduja. Aga midagigigigigiiiiiiii... Hetkel on mul tunne, et ma lihtsalt kuhtun siin vaikselt verevaegusse. Natuke nõrk on olla küll. Sellises tempos saab minust varsti uus polkovniku lesk :D Ja siis ma hakkan teile ainult oma kehvast tervisest pajatama :D 
Taimemajandus on mul vähemasti jälle pottidesse pandud ja õilmitseb rõõmuga. Tilli võib ilmselt juba nädalakese-paari pärast lootma hakata. Murulauk nii edumeelne pole, aga õrnad rohelised ninad on temagi mullast välja ajanud. 
Muide, ühe eluliselt olulise nõuande saan ma oma viimastest nädalatest ka välja tuua: kui tuju pole kiita, siis uus küünelakk ja paar ilusaid kingi/saapaid ravib enesetunde sekunditega :) Ausalt, ise proovisin. Avastasin, et must küünelakk on tegelt täiega äge ja et oma ilusate jalanõude kandmiseks ei peagi ikkagi pidu ootama :D Nii, aga kes nüüd tuleb ja minuga hommikuni veinitab ja maailma asju lahkab? Ma võin isegi snäkke ja Harry Potteri maratoni pakkuda :D Või Twilighti maratoni, kui kellelgi selline tahtmine peaks olema. Ma vajan oma inimesiiiiiiiii....
 

Miks?

Ma tegin Märdile sünnipäevaks kingituse. Käisime teatris. Täna. Lootsime teatrit, aga saime perfoormansi. Ja suuri küsimärke, mida pea siiani täis on. Ma tunnistan, et ma ei ole kõige erksam kriit karbis. Ja kui mul on tunne, et ma asjast aru ei saa, siis ma annan üldiselt väga kiiresti alla ja ei pingutagi. Aga no... See oli küll liiga kõrge kunst minu jaoks. Märdi jaoks ilmselt ka. Tulime, kaks lollikest, teatrist ära ja läksime sööma. Ja arutasime seda, mida just vaadatud sai. Kombo, mida vaadatud sai, oli Siseturism ja Tähelaev. Kaks monotükki ühel õhtul. Kaks kõrget kunstilist lendu. Ja meie kaks. Kes me istusime seal, ohmakad näod peas, ja ootasime, et võiks sööma minna. 
Kui mulle meeldis esimene tükk isegi rohkem, noh, see Siseturismi-värk, kus Peeter Rästas on, siis Märt arvas jälle, et Tähelaeva osa oli parem. Mina leian, et Siseturism oli vähem häiriv, sest puudus tegevuse ja tausta ebakõla. Tegevust lihtsalt polnudki. Ja taust oli pigem selline puhas leht, mille taustal oli jube hea mediteerida. Või poenimekirja kokku panna. Või mõelda, miks laest vett tilgub, et kas Rakvere Teatril pole raha katuse parandamiseks. Ja ma nõustun sajaga lavastaja enda sõnadega: ma armastan rästast, aga teatrit tingimata mitte. Vot nii. Ja sellega on kõik öeldud. Ja kes rohkem infot tahab, siis siin on üks asjalik link: http://kultuur.err.ee/v/teater/4b7d0b2b-9908-4019-aaee-015107c58b52
Tähelaev ajas mind rohkem närvi. Sest müdistamist oli palju, aga pointi oli vähe ja ma oleksin tahtnud, et teiste külaliste asemel oleks Kertu Moppel ise mulle asja pointi seletanud. Sest kui esimene pool oli vähemalt tühi ja lage ja lihtne ja jäi ainult üks küsimus: miks? Siis teises pooles tekkis mul terve tonn küsimusi. Ma oleksin nõus ühe piletiraha veel maksma, et koos lavastajaga see tükk ära vaadata ja tema nägemust kuulata. Aga nagu ma ütlesin, ma ei ole ka kõige kirkam kriit karbis. Ilmselt targemad saavad paremini aru. ja naudivad ka. Minule jäi kuidagi tühi ja arusaamatu tunne. Nautida mina ilmselgelt sellist kunsti ei oska. Nii lihtne olengi. Mulle on vaja ikka mingi otsakene kätte anda, enne kui mind kunstipadrikutesse uitama lasta. Muidu ma eksin ära ja heidan maha surema.

Aga ühte oskan ma teile soovitada küll: käisin eile Leegionäre vaatamas. Ja vott see on tükk, millele ma kahel käel alla kirjutan. Kurb-kaunis lugu. Kõik on selge ja ära seletatud. Kohati ehk liigagi. Aga ma ei kurda. Mul on ainult üks soovitus: minge varem kohale. Ostke kava. Istuge saalis, vaadake toda surnud puud, lugege kava läbi... Ja siis laske etendusel läbi oma teadvuse voolata. Kava loob just õige mõtteseisundi selle tüki jaoks. Ausalt. See on lavastus, mida võib ilmselt ka mitu-mitu korda vaadata. 

Don't go away mad, just go away

Ma sain täna elavalt aru, et ma ei ole ikka üldse mingi eriliselt ideaalne sõbramaterjal. No ma olen rohkem nagu pühapäevasõber. Selline, keda on hea näha kord nädalas ja pidulikel puhkudel. Igapäevaselt mul lihtsalt ei jätku kannatlikkust ja heatahtlikkust. Ma olen keevaline ja kuri inimene, kui keegi õigeid nuppe oskab vajutada :D 
Igatahes vaatasin ma terve öö netist Oscareid ja olin üleüldiselt väga väsinud. Siis käisin linnas poes ja siis... Otsustasime Märdiga ikkagi Paidesse Jane Eyre'i vaatama minna. Sest miks mitte? :D Ja sealt algas allakäik. Sest mina olin juba minnes natuke väsinud ja päris näljane. Märdil olid muidugi kohapeal sõbrad ja tema lõbutses täie raha eest. Mina naersin natuke selle üle, kui käest ära on lastud Jane Eyre'i tase ja kui selgelt on aru saada, et viimased etendused olid neil novembris ja kogu meeldetuletamine käis laval etenduse ajal :D Siis veits hiljem ei suutnud ma enam naerda ka, punastasin jubedalt, peitsin silmi, oleks tahtnud kellelegi kurta, aga kedagi polnud... Ja poole teise vaatuse pealt andsin alla. Otsisin Märdi majast üles ja istusin hoopis tema ja ta sõbraga. Hea uudis on see, et need kaks panid poole tunniga asjad perspektiivi ja ma mõistsin, et etendus polnud üldsegi nii jube, kui mulle alguses tundus. Et elus on hullemaid asju. Ja ma läksin autosse tukkuma. Sest miks mitte. 
Ma olen üsna pettunud ja natuke kurb, sest täna oli Jane'i eelviimane etendus ja ma armastan seda nii-nii-nii väga... Aga elamus jäi minust küll kaugele. Ilmselt on asi minu kretinismis ja obsessioonis, aga ma ei saa asja nautida, kui see pole "õige". Ehk siis selline, nagu mina harjunud olen. Nagu mul meeles on. Nagu ma mäletasin :D Ja ma tahtsin positiivsema noodiga hüvasti jätta. Noh, alati on veel võimalik ikkagi viimasele etendusele ka pilet osta ja... Eks vaatab. 
Igatahes ei olnud ma autos passides enam kuigi roosilises tujus ja minu valulävi oli ikka vägagi madalaks kulutatud. Viimasel ajal ma olengi selline. Väga lühikese süütenööriga :D Ja ma tunnen end sellepärast tihti halvasti. Tagantjärele. Sest tol hetkel olin ma väsinud ja näljane ja tüdinud ja pahane... Ja ma tahtsin lihtsalt liikuma hakata. Isegi kui selleks tuli sõita üle mõne idioodi varvaste või midagi. Kui ma juba vihane olen, eriti kui viha reageerib näljaga ja moodustab täiesti uue, raevuka emotsiooni, siis on mul tõsiseid probleeme enesekontrolliga. Mul lihtsalt ei ole seda üldse. Ja kõigi tervisele on sellistel hetkedel parem, kui mind absoluutselt rahule jäetakse. Ja kui keegi kohe MITTE MIDAGI mulle ei ütle. Ega oota ka minult mitte mingit suhtlemist. 
Vot nii. Nii me käisimegi Paides. Ja nii ma tunnengi, et ma ei ole päris õige sõbramaterjal. Kord kuus suudan ma oma vaid oma parimat külge eksponeerida. Mida tihemini toimuvad sotsiaalsed üritused, seda suurem on tõenäosus kohtuda just hr Hyde'iga. 
Aga palju olulisem probleem hetkel on see, kust ma võtan täiesti üleliigsed 35 eurot, et osta omale maailma kõige ilusamad kingad. Mida mul tegelikult eluliselt sugugi vaja ei ole, aga millest ilmajäämine murraks mu südame :D Ja kui juba murede kurtmiseks läks, siis... Rakverest kolis minema see loomapood, kust meie koer oma toidu sai. Mida teha?? Kuhu pöörduda? Tuleb vist hakata koeratoitu Tallinnast või Pärnust importima...