Remondikomando taas töös!

Nii. Jõudsime täna nii kaugele, et hakkasime ülemise korruse põrandakatteid vahetama. Ikka vana vaipkate maha ja uus laminaatparkett asemele. Mul seisab ju keldris veel köögiremondi ajast ligi kümme ruutmeetrit parketti, ostsime kuus juurde, nüüd on ülemine esik tehtud, homme üks magamistuba... Ja siis jääb oktoobriks veel teine, suurem magamistuba. Juba on põrandatevahetus tekitanud ka uusi remondiideid, mida ma tahaksin tulevikus käiku lasta. No unistada ikka võib ju :)
Ma olen ikka väga õnnelik, et mul sellised ülitoredad ja tublid sõbrad on, kes tulevad ja minu heaks päevad läbi orjavad. Koridor näeb tõesti armas välja. Seinavärv tundub ehk selle heleda parketi taustal natuke liiga plass. Aga värvimine on see kõige kergem remonditöö :D Küll kunagi jõuab sellenigi.
Kell kolm saime kokku, kell viis hakkasime meie juures peale ja kella üheksaks oli koridor lamineeritud :D Nüüd tassin öösel veel ema toa kapid tühjaks, voodimadratsid teise tuppa ja kõik selle muu eeltöö, et homme saaks täie auruga põrandatele keskenduda.
Vaene koer on mul küll päris arust ära, midagi aru ei saa. Kõik jooksevad ringi, saed mürisevad, puurid undavad, rahu üldse pole... Kaks korda tahtis suurest meeleheitest end klaveri alla heita, ja korra pidi peaaegu pea saetera ette lükkama :D Kohe näha, loom armastab meil rutiini. Ja kui seda rikutakse, on kergem juba surra :D
Aga mis ma ikka niisama pläkutan, siin on teile pildimaterjali. Ja öelge ausalt, kas poleks see koridor veel kordi ilusam, kui seinas oleks selline merelises stiilis valge-tindisinise triibuline tapeet näiteks? :D Minu järgmine sisekujunduslik unistus :D

Jah, fotod on mobiilsed. Jah, ma tean, et kvaliteet annab soovida. Ma loodan oma sünnipäeva peale fotokafondi osas, ehk oktoobrist on meil juba ilusamat pildimaterjali :)

Meresõitja

Ma käisin jälle üksi teatris. Ja lähen täna jälle :) Ma pean ütlema, et ülimõnus on niiviisi. Äkki peaks igaks kuuks paar sellist õhtut planeerima. Kuidagi mõnus mediteerimise tunne tuleb sisse. Muidugi, kui Rakvere Teater teeb oma kurikuulsat poole-hinna-kampaaniat, siis on asjad eriti hullud. No kuidagi ei saa alla kolme pileti osta :D Nii palju häid asju toimub lihtsalt.
Aga igatahes. Eile oli Meresõitja. Mmhmm. Rakvere väga tugev meespere oli suures osas laval. Ja ma pean ütlema, et selle etendusega mul mingit sügavat kontakti ei tekkinud. Ärge saage valesti aru, meeldis küll. Naerda sai ja puha, aga... See on vist üks neist lavastustest, kus mulle iga eraldiseisev osa meeldis oluliselt rohkem kui kõigi nende osade summa. 
Polnud vist ühtki näitlejat eile laval, kelle mängu ma poleks tõeliselt nautinud. Kõik oli justkui väga hästi. Minu lemmikud Erni ja Peeter olid ju siiski laval ja.. :D Nende mängu nautisingi ma kõige rohkem. Ma pole kindel, kas peaksin seda sõna siin kasutama, aga... Kuidagi orgaaniline, elav, usutav oli nende esitus(?). 
Ma olen valmis täiesti siiralt tunnistama, et asi võis olla taaskord minus endas. Jälle olin ma juba eelnevalt oma peas kujutlusi loonud, lavastanud, kirjutanud/kirjeldanud. Ma olin lihtsalt välja mõelnud samal teemal nii erineva asja, et reaalsus tundus juba kuidagi.. vale. Serves me right. Ma ikka ei tohi lasta endal neid väikeseid kirjeldavaid nupukesi teatri kodulehelt lugeda :D Võimatu on pärast nö "õigesse asja" sisse elada. 
Nii. Nüüd ma olen saanud oma mure hingelt ära rääkida. Positiivsest küljest: soovitan vaatama minna küll. Ma tegelikult tahaksin seda lavastust isegi korra veel näha. Sest ma tõesti-tõesti tahaksin näha, kuidas teeb mr Lockharti Üllar Saaremäe. Mul on tunne, et tema nägemus sellest rollist võib minu omaga rohkem kokku minna. Mitte, et Toomas Suuman poleks hea olnud. Oli küll. Aga minu jaoks ei läinud ta selle rolliga päris nii kaugele, kui oleks võinud. Või ma ei teagi. Kes olen mina, et midagi öelda. Minu jaoks oli see lihtsalt selline.. Ei liha ega kala. Ma oleksin tahtnud midagi rohkemat, midagi jõulisemat, midagi... Ilmselt on lihtsalt väga raske mängida miljonite aastate vanust kedagit nii, et ei oleks nagu tsirkus, aga ei oleks "meh" ka. 
Kes tüüris eelmise lõigu ajal sujuvalt tagasi negatiivsele teemale? :D Siiralt: ma alati naudin Rakvere Teatri etendusi ja seegi polnud erinev. Minu lemmikteatril on meeletult tugev trupp ja ma olen alati õnnelik, kui saan neid oma asja tegemas näha. Seega, mina maksin küll ainult poole tavapileti hinnast, aga olen täitsa rahul, et see investeering tehtud sai. Kui ma nüüd kuidagi suudaksin välja mõelda, kuidas teada saada, millal Üllar Saaremäe kaasa lööb, siis ma läheksin ühe korra veel. Kasvõi täisraha eest :D 
Üks asi vaid: ma ei tea, kas asi on hooaja alguses või mis, aga paratamatult oleks tahtnud võtta mingi nööri ja kogu selle asja veidi kindlamalt kokku köita. Veidi kaootiline mulje jäi. Olen ma liiga kriitiline? Kahtlemata. Aga selline ma kord juba olen. Tähenärija. 
Mina nägin eile lootusetust. Oskamatust. Abitust. Vooluga kaasaminekut. Ja lõpuks, kui enam midagi üle ei jäänud, ainult luuserile omast pea ees lainetesse hüppamist, tulgu mis tuleb. Sest kui kõik on juba läinud, kui sulle on neoonvalguses säravate tähtedega silme ette kirjutatud, kui tühine ja raisatud su elu on, siis pole enam midagi karta. Või tegelikult on küll, aga oma meeleheites ja abituses leiad sa äkitselt ühe ajahetke vältel mõõtmatu koguse hüsteerilist julgust. Sest mis on siis kõige hullem, mis juhtuda saab. Ja äkki läheb kõik veel hästi... 
Ma nägin armastust. Lootust. Hoolimist. Unistusi, mis kunagi millekski enamaks ei saanudki, aga olid siiski helged ja ilusad puhtalt sellepärast, et nad olid unistused. Ma nägin uusi võimalusi, mida anti, võeti, raisati ja ignoreeriti. 
Elu. Pagana keeruline on see. Keeruline ja hoomamatu. Kuidas siis elada seda piiratud aega nii, et see poleks raisatud, kui iga väike päev on justkui kullakaaluga, aga kaob nii ruttu? Ja äkitselt sa avastad, et ignoreerides päevi, oled sa järsku unustanud märgata ka kuid ja aastaid... Millal on juba liiga hilja? Ja millal on täiesti kindel, et sa oled ainult luuser?
Need olid minu mõtted. Ja see oli see, mida mina nägin. Aga ma annan teile midagi veidi teistsugust sellel teemal. SIIN on üks Virumaa Teataja artikkel selle lavastuse teemal. Hoopis teistsugune ja kahtlemata palju diibim nägemus. Leidke siis nende kahe vahel mingi kesktee :D

... ja siis süüdati rannikul tuled

Ma mõtlesin sulle jälle sel ööl. Mida muud mul oma ajaga teha oligi? Taevas oli must ja tähti täis, Tema norskas mu kõrval... Ja mina ei saanud magada. Jälle. Aga ka selles pole midagi uut. 
Ma mõtlesin sulle ja oleksin sel hetkel tahtnud sind nii väga puudutada. Kasvõi ainult oma sõnadega. Ning siin ma nüüd siis olen. Lootes, et mu sõnad leiavad su ühel hetkel ja saavad teha seda, milleni mina ei küüni. Puudutada, inspireerida, ravida. 
Ma olin merest nii kaugel, kui öö laskus.. Ja kui rannikul süüdati tuled. Ma olin nii kaugel, kui kogu see ilu veepinnalt vastu peegeldus ning üle kõige hõljus sügisene udu ja muusika. See oli minu valik. Ma ei tahtnud minna. Ei tahtnud istuda selle kõige keskel ning mõelda. Seega jäin ma siia. Kõige rahulikumasse, igavamasse ja vähem inspireerivasse kohta, mille ma välja suutsin mõelda. Ning tõepoolest, ma ei mõelnud mitte millestki, ei avanud ühtki akent, ei praotanud ühtki ust. 
Taaskord on sügis. Õhk on kolletuvate lehtede raskest lõhnast tulvil, pilved on vihmast rasked ja hommikud jõuavad kätte aina hiljem. Tõepoolest, varsti on jälle see aeg aastas. Ära mõista mind valesti, ma ootan väga neid rõskeid hommikuid, kus veel kannatab kohvitassiga rõdul istuda, aga paljajalu murul käia enam mitte. Minu meeltes on suvi lihtsalt see aeg, mis meid kõige enam ühendab. Soojad ilmad ja päike tekitasid minus millegipärast tunde, et sa oled kusagil siin. Minu lähedal. Suvi pettis ära mu rumala südame. Täpselt nii, nagu pimedus petab ära mu ekslikud meeled. Kõik näib nii palju lähemal. Kõik näib nii palju lihtsam. Ja kõik inimesed on pimeduses täpselt üht nägu. 
Minu probleem on selles: tegelikult on mul võimatu kujutleda maailma, kus sind ei oleks. Aga täpselt sama võimatu tundub maailm, kus sa reaalselt eksisteerid. Tajutava, kuuldava, mõistetavana. Ma ei oska sind kaotada, aga ei oska ka tagasi võluda. Sa oled minu Schrödingeri kass. Ja mulle pakub lohutust juba puhtalt mõte sinust. Sa ei ole lõplikult kadunud, kuni ma sinust lahti ei lase. Ja ma ei suuda lasta sul minna. 
Vahel kadestan ma sind. Ka mina tahaksin osata olla inimene, kes teiste peadest ja südametest sisse-välja hõljub, neid pidevalt kummitab ning kunagi maha ei jäta. Ma tahaksin osata seda maagiat, millega sa minu maailma puudutasid. Tahaksin osata täpselt samuti maailma mateeriasse oma märki põletada. Ka mina ihkan surematust. 
Kui oleks veel suvi, vaataksin ma juba päikesetõusu. Aga praegu on hommik veel kaugel. Ma ei saa öelda, et oleksin selle pärast kurb.Mulle meeldib pimedus. Ja minu öö on nüüd natuke helgem, sest pühendades need sõnad sulle, saan ma taaskord kinnitada maailmale, et sa oled olemas. Ma olen sind jälle natuke reaalsemaks teinud. Ühel päeval kirjutan ma sulle Eiffeli tipust, ehk on siis see päev, mil me hüvasti jätame. Aga veel mitte. Veel mitte. Ole õnnelik, mu armas. Kus iganes sa ka ei oleks. Ole õnnelik.