Kõigepealt lugesin ma seda naisteka artiklit.
Ja siis mõtlesin oma Foxyle ja teistele, kes on kaugemale minema sõitnud.
No ikka korraliku vahemaa taha, inimesed, keda ma näen mõned korrad aastas.
Ma ei tahaks kuidagi nõus olla sellega,
Et kui pärast pikka lahusolekut ja suurt vahemaad sõprus jahenema hakkab,
Siis pole seda nagu olnudki.
Kuidas nii?
Jah, elu läheb paratamatult edasi, aga see ei tähenda, et kogu olnu tuleks jämedate joontega maha kriipsutada.
Ongi keeruline. Ühitada oma elu siin ja kellegi teise elu kusagil hoomamatus kauguses. Millest rääkida? Ei taha ju iga päeva lõpus aruannet-raportit ka koostada, nagu teeks tükitööd. Sel juhul on blogid väga kasulikud asjad. Kõik uudised saab jooksvalt kätte kirjutajale sobivas tempos, ilma surve ja kohustuseta.
Mina näiteks ei oska niiviisi... Ei oska oma elust raporteid kirjutada, ei oska aru saada, mis võiks teda huvitada ja mis mitte.. Ma ei oska noppida oma elust välja mingeid põnevaid seiku just siis, kui neid nõutakse. Ja ongi lihtsam öelda, et on kiire või on igav või... Oleks siis veel mingi suur uudis selle küsimise peale välja käia: "Ma abiellun!", "Lahutan!", "Saan lapse ja ei tea, kes isa on!", "Ma kaotasin lapse ja mälu ja elan nüüd tänaval. Ja olen pime."
Tore on, kui ta siis tuleb. Üle pika aja, uute mõtete, ideede ja juttudega. Muidugi olen ma rõõmus. Aga kohutavalt keeruline on tema jaoks oma sissetallatud radadel ruumi teha. Ja asi pole ju selles, et ma ei tahaks, vaid...
Mul on siin omad tegemised, harjumused, kohustused, inimesed. Ja tema tuleb puhkusele, mina pean aga leidma nädala või pikema aja jooksul tema jaoks õiglase aja kõigi muude asjade kõrvalt. Kui me oleme harjunud nimetama endid sõpradeks, siis ei saa ju leppida vaid tassitäie kohviga kümne päeva sees. Oleks vaja rohkem, midagi paremat, suuremat, põnevamat... Oleks vaja kuidagi kinnitada, et me oleme siiani sõbrad..
Ma tahan öelda ainult seda, et kui mu sõbrad on siinsamas, käe ulatuses, siis tekivad kõik plaanid ja tegevused kuidagi pingutamata, loomulikult. Me satume üksteise orbiitidele, paratamatult on ühiseid üritusi ja tegemisi, aga samas võin ma ise otsustada nende ürituste toimumistiheduse ja ka näiteks kulukuse üle.
Aga kui tuleb välismaakülaline, peaks olema tõesti midagi enamat kui õhtune pubituur ja väikesed lamedad naljad. Isegi sisenaljad on muutunud ja ununenud. Peaks olema kultuuriprogramm, peaks olema ringsõit ja pidu ja... Ehk tõesti ka voodikoht, hommikusöögid ning ühised lõunad. See ei ole läbinisti halb või liiga keeruline, ma ei ütle seda.
Aga välismaalasest sõber tuleb oma graafiku järgi, tal on kodumaale sõit ammu planeeritud, eelarvegi paigas, lootused-ootused kõrgel... Aga meie ei saa ju tõesti talle öelda: vaheta lennupiletid muule ajale, sel ajal on jul komandeering/teise sõbra sünnipäev/mul ei ole raha.. Ta tuleb ja mul jääb üle ainult parimal võimalikul viisil reageerida. Ehk nügida mõned antud lubadused/kohustused muudele aegadele, jätta vähem aega inimestele, kes on minu jagamatu tähelepanuga juba harjunud, leida kusagilt üleliigsed paarkümmend eurot jnejnejne.
Ma ju armastan oma sõpru ikka, olgu nad lähedal või kaugel. Ja tahaks nende kojusõidud võimalikult toredaks ja meeldejäävaks teha. Tahaks nii endale kui neile tõestada, et midagi pole muutunud, me oleme endiselt sõbrad ja nii see jääbki. Aga logistiliselt on minu jaoks juba keeruline leppida kokku kohvitamist sõbrannaga, kes elab paarisaja kilomeetri kaugusel. Mis me siis veel paarist tuhandest räägime. Natuke rohkem paindlikkust ja mõistmist mõlemalt poolt tuleks kasuks :)
Ma tean, et sa tuled ehk korra aastas ja tahaksid näha kõiki oma tuttavaid nägusid enda ümber naermas ja lobisemas, nagu poleks minutitki möödunud... Aga pea meeles, et sina liigud oma graafikus, aga meie peame sinu saabumise enda omadesse alles sisse kirjutama :) See ei tähenda ju, et me oma kalleid kaugeid sõpru alati koju ei ootaks, lihtsalt reageerimisaeg on tavaliselt üsna lühike :)
Igal asjal on kaks poolt. Ja millegipärast tunduvad kaugelt vaadates ka lihtsad tuttavad hirmus kallite sõpradena. Ärme nüüd sinna roosadesse prillidesse kinni jää. Kui sa tegelikult oma "parima sõbra" peenisejutte ja lemmikbaare ei salligi, vaid tahad, et ta peale pikka ja pidust õhtut sinuga mõnes paremas kohvikus varajast lõunat peaks... Äkki see oli algusest peale veidi vildakas plaan? Ja äkki ta ikka ei olnud algusest peale päris PARIM sõber.
Ärge heitke oma sõpradele ette seda, et nad teist ei hooli. Ärge arvake, et kõigil on võimalik oma kohustused nurka heita ja teiega terve nädala väljas söömas ja joomas käia. Ärge pange oma sõpradele kaela kohustust teid teie puhkuse ajal lõbustada. See ei ole päris nii lihtne, kui tundub. Ausalt.
Igal asjal on kaks poolt. Ja seda "tõeline sõprus elab üle aja ja vahemaad" värki ärge hakake mulle üldse ajama. Ka hea tutvus võib üle elada aja ja vahemaad, küsimus on pigem meie endi ootustes, lootustes ning soovis ja tahtmises. Asjad ei ole must-valged :)
Feb 28, 2013
Feb 24, 2013
Kuidas ma Eesti Laulust ilma jäin, aga siiski Eesti muusikat kuulasin
Eile oli vahelduseks üks tõeliselt-tõeliselt pingeline ja segane päev.
Natuke enne kella viit ajasin end kodust välja,
Võtsin peale kaks kolmandikku oma lemmikvendadest
Ja me käisime põhjakas Artile uusi pükse ja mulle süüa otsimas,
Et tema end ebasobivalt ei paljastaks ning minul ebasobivalt halb tuju poleks.
Umbes 45 eduka minuti pärast suund Võsule,
Sealt viimane kolmandik vendi ja tema teine pool kaasa ning Tallinna.
Teed olid jubedad. Jube jubedad :D
Ja kui kõik kolm venda Trumanit koos väikeses ruumis/autos koos on,
On tunne nagu sõidaks ringi klassitäie elevil alaealistega.
Selline kädin-sädin ja sahmerdamine oli, et ehmatas korraks ära isegi :)
Esimene sihtkoht oli Kristiine, et saaks esimese sünnipäeva ära tähistada.
Armas oli. Kati pakkus selliseid hõrgutisi, et kahju oli lausa,
Et ma ennist põhjakast need Digestive küpsised ostsin ja neist kõhu täis mugisin. Nüüd tuleb välja mõelda, kuidas oma küüned kõigi ta retseptide taha saada :D
Kui vennased olid Kidile kaasaegse lapsstaari pildiga kingikoti muretsenud,
Liikusime edasi Guitar Hunti Revolveri laivile. Natuke oli sellega jama ka, sest Vabaduse Väljak oli lukus. Jei!
Kohale me igatahes saime, kuigi ma hankisin endale selle retke juures paar uut halli juuksekarva ja Märt ei parandanud olukorda oma nõuannete ja juhistega. Purjus kaasreisijad ei tohiks autojuhile nõu anda, see peaks olema ametlik reegel :D
Igatahes. Kui me kohale jõudsime, siis olid kõik juba hirmus asjalikud. Kuna ma julmalt ei olnud õhtu alguses Katile ka õnne soovinud, siis ma ei hakanud kedagi diskrimineerima ning Kid jäi minu sünnipäevatervitustest samuti ilma. Pealegi olen mina kui kaine rool alati üsna kindel, et inimesed ei mäleta mind. Ja parem on mitte seletama hakata, kuidas sa oled tegelikult nagu vana sõber juba.. :D
Laiv oli ooooooosoooom! Tõeline kõrgpunkt minu elus. Viimase nädala jooksul kindlasti :D
Selline hästi lahe ja võttis jala tatsuma isegi. No unplugged, seega moshida ei õnnestunud ja ma pidin üsna tõsiselt üritama külma kala teeselda, et Märt mind tantsima ei veaks vms. Lõpuks läks kogu see idee enivei metsa.
Kuidagi suudan ma inimestes sütitada vastupandamatu soovi mind kiusata, nässerdada, näppida, mõnitada, kõdistada, väntsutada ja endast välja ajada :D Ärge küsige, see fenomen vajab teaduslikku seletust.
Õhtu lõpuks olin ma igatahes nii läbi nätsutatud, et maailm virvendas silme ees. Siinkohal saadan ma oma eriliselt soojad ja sõbralikud tervitused Maariusele, kes mind paaril korral tantsupõrandal nii hoogsalt keerutas, et purunes paar klaasi ja paar inimest said mu käekotiga vastu vahtimist. Ja kui mul kõige tipuks ripsmetušš silma läks ja ma mõnikümmend minutit hoogsalt pisardasin, ei lasknud ta end minust sugugi häirida :D
Nüüd olen ma saanud pikalt sõita, palju üüberhead muusikat kuulata, laenanud oma kätt üsna mitmete erinevate meeskehaosade puudutamiseks, et ma ei taha endiselt seda isegi mitte kasutada... Ja hankinud omale mõnusa peavalu ning väikese unistuse Revolveri unplugged plaadist :) Nad lihtsalt on niiiiii lahedad :)
Ehhh. Igatahes olin ma täna päris armas oma uues kleidis ja uned tulevad täna õhtul muusikalises võtmes.
Teie kõrvadele teeb väikese pai aga miskit natuke erinevat. Ma esitlen teile mitte küll eriti uut, aga siiski väga head ja mõnusat lugu, mille esitaja on ilmselgelt järgmine Eesti Tantsustaar:
Natuke enne kella viit ajasin end kodust välja,
Võtsin peale kaks kolmandikku oma lemmikvendadest
Ja me käisime põhjakas Artile uusi pükse ja mulle süüa otsimas,
Et tema end ebasobivalt ei paljastaks ning minul ebasobivalt halb tuju poleks.
Umbes 45 eduka minuti pärast suund Võsule,
Sealt viimane kolmandik vendi ja tema teine pool kaasa ning Tallinna.
Teed olid jubedad. Jube jubedad :D
Ja kui kõik kolm venda Trumanit koos väikeses ruumis/autos koos on,
On tunne nagu sõidaks ringi klassitäie elevil alaealistega.
Selline kädin-sädin ja sahmerdamine oli, et ehmatas korraks ära isegi :)
Esimene sihtkoht oli Kristiine, et saaks esimese sünnipäeva ära tähistada.
Armas oli. Kati pakkus selliseid hõrgutisi, et kahju oli lausa,
Et ma ennist põhjakast need Digestive küpsised ostsin ja neist kõhu täis mugisin. Nüüd tuleb välja mõelda, kuidas oma küüned kõigi ta retseptide taha saada :D
Kui vennased olid Kidile kaasaegse lapsstaari pildiga kingikoti muretsenud,
Liikusime edasi Guitar Hunti Revolveri laivile. Natuke oli sellega jama ka, sest Vabaduse Väljak oli lukus. Jei!
Kohale me igatahes saime, kuigi ma hankisin endale selle retke juures paar uut halli juuksekarva ja Märt ei parandanud olukorda oma nõuannete ja juhistega. Purjus kaasreisijad ei tohiks autojuhile nõu anda, see peaks olema ametlik reegel :D
Igatahes. Kui me kohale jõudsime, siis olid kõik juba hirmus asjalikud. Kuna ma julmalt ei olnud õhtu alguses Katile ka õnne soovinud, siis ma ei hakanud kedagi diskrimineerima ning Kid jäi minu sünnipäevatervitustest samuti ilma. Pealegi olen mina kui kaine rool alati üsna kindel, et inimesed ei mäleta mind. Ja parem on mitte seletama hakata, kuidas sa oled tegelikult nagu vana sõber juba.. :D
Laiv oli ooooooosoooom! Tõeline kõrgpunkt minu elus. Viimase nädala jooksul kindlasti :D
Selline hästi lahe ja võttis jala tatsuma isegi. No unplugged, seega moshida ei õnnestunud ja ma pidin üsna tõsiselt üritama külma kala teeselda, et Märt mind tantsima ei veaks vms. Lõpuks läks kogu see idee enivei metsa.
Kuidagi suudan ma inimestes sütitada vastupandamatu soovi mind kiusata, nässerdada, näppida, mõnitada, kõdistada, väntsutada ja endast välja ajada :D Ärge küsige, see fenomen vajab teaduslikku seletust.
Õhtu lõpuks olin ma igatahes nii läbi nätsutatud, et maailm virvendas silme ees. Siinkohal saadan ma oma eriliselt soojad ja sõbralikud tervitused Maariusele, kes mind paaril korral tantsupõrandal nii hoogsalt keerutas, et purunes paar klaasi ja paar inimest said mu käekotiga vastu vahtimist. Ja kui mul kõige tipuks ripsmetušš silma läks ja ma mõnikümmend minutit hoogsalt pisardasin, ei lasknud ta end minust sugugi häirida :D
Nüüd olen ma saanud pikalt sõita, palju üüberhead muusikat kuulata, laenanud oma kätt üsna mitmete erinevate meeskehaosade puudutamiseks, et ma ei taha endiselt seda isegi mitte kasutada... Ja hankinud omale mõnusa peavalu ning väikese unistuse Revolveri unplugged plaadist :) Nad lihtsalt on niiiiii lahedad :)
Ehhh. Igatahes olin ma täna päris armas oma uues kleidis ja uned tulevad täna õhtul muusikalises võtmes.
Teie kõrvadele teeb väikese pai aga miskit natuke erinevat. Ma esitlen teile mitte küll eriti uut, aga siiski väga head ja mõnusat lugu, mille esitaja on ilmselgelt järgmine Eesti Tantsustaar:
Feb 22, 2013
The perfect life
Kui eile poleks Foxy kulul juustupalle ja kofeiinijooke saanud,
Siis ma poleks vist iialgi andestanud ega välja kannatanud seda alandust minigolfis. Nagu ma juba öelnud olen, minu koordinatsioon ja silmamõõt on üsna nullilähedased. Aga noh... Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Eks ma hakkan nüüd vaikselt harjutamas käima, et järgmisel korral taset näidata vms :D
Igatahes kaotasin ma üsna arvestatava punktidehulgaga, kuigi meie punktiarvestus oli ilmselt üsna loominguline ja ebatavaline.
Nii, ma nüüd uurisin asja ja tõesti: me andsime iga augu juures 10 võimalikku lööki, aga ametlikud reeglid ütlevad 6. Noneh. Aga ega see ilmselt midagi ei muuda. Ma olen üsna kindel, et ma oleksin ikkagi kaotanud :D
Ma tahaksin lähiajal selle Harry Potteri filmimaratoni ka ikka plaani võtta, see on üks suuremaid eesmärke hetkel. Ja minu musi lubas, et me Foxyga saame esmaspäeval Jane Eyre'i vaatama! Jei! See on küll ilus kingitus. Ma olengi terve igaviku oodanud, et seda jälle näha... Nurrrrr. Ma loodan, et kõik läheb plaanipäraselt sellega :)
Ja homme on Kitarrihundis Revolveri laiv, mida me suure, peamiselt Trumanitest koosneva kambaga vaatama läheme. Tõotab põnev tulla. Ja ma saan oma uut kleiti ametlikult väljas kanda :D Et siis, kui keegi teist laupäeva õhtul Guitar Hunti juhtub, siis mina olen see tüdruk 40-eurose Montoni kleidiga :D Küll te aru saate.
Siis ma poleks vist iialgi andestanud ega välja kannatanud seda alandust minigolfis. Nagu ma juba öelnud olen, minu koordinatsioon ja silmamõõt on üsna nullilähedased. Aga noh... Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Eks ma hakkan nüüd vaikselt harjutamas käima, et järgmisel korral taset näidata vms :D
Igatahes kaotasin ma üsna arvestatava punktidehulgaga, kuigi meie punktiarvestus oli ilmselt üsna loominguline ja ebatavaline.
Nii, ma nüüd uurisin asja ja tõesti: me andsime iga augu juures 10 võimalikku lööki, aga ametlikud reeglid ütlevad 6. Noneh. Aga ega see ilmselt midagi ei muuda. Ma olen üsna kindel, et ma oleksin ikkagi kaotanud :D
Ma tahaksin lähiajal selle Harry Potteri filmimaratoni ka ikka plaani võtta, see on üks suuremaid eesmärke hetkel. Ja minu musi lubas, et me Foxyga saame esmaspäeval Jane Eyre'i vaatama! Jei! See on küll ilus kingitus. Ma olengi terve igaviku oodanud, et seda jälle näha... Nurrrrr. Ma loodan, et kõik läheb plaanipäraselt sellega :)
Ja homme on Kitarrihundis Revolveri laiv, mida me suure, peamiselt Trumanitest koosneva kambaga vaatama läheme. Tõotab põnev tulla. Ja ma saan oma uut kleiti ametlikult väljas kanda :D Et siis, kui keegi teist laupäeva õhtul Guitar Hunti juhtub, siis mina olen see tüdruk 40-eurose Montoni kleidiga :D Küll te aru saate.
Feb 16, 2013
Eesti Laulab, mõni nutab ka...
Ja mida muud oma laupäeva õhtuga teha,
Kui koeraga diivanil lebada, süüa maasikaid vahukoorega ja vaadata Eesti Laulu :)
Igasugused põnevad tunded kerkivad selle saatega seoses üles muide.
Esimene laul oli päris hea, kui pilk just ekraanile ei sattunud, sest vaatepilt oli üsna õõvastav. Ja loo esimesed akordid tekitasid minus vastupandamatu tahtmise ümiseda lugu "Kui on meri hülgehall".
Marilyn Jurman ei peaks minu meelest laulma. Punkt. See ei ole ülejäänud inimkonna suhtes lihtsalt eriti kena. Ja noh... Ma olen kena ja ei ütle rohkem midagi.
Winny Puhhi tüüpide kostüümid on minu õudusunenägudest pärit ja need näkku kinnitatud mikrofonid tekitavad minus õudusvärinaid ning tahtmatuid pisaraid. Üks sellistest foobiatest nagu mul on käsipuudeta treppide ja vere suhtes. Kui ekraanile ei vaata, siis lugu on üsna vahva isegi. Aga natuke suhkruvett oleks soovituslik, kui tahad reaalselt vaadata ka, mitte ainult kuulata. Õnneks on maasikad üsna lohutavad. Ei. Ma valetan. Need kostüümid on minud tekitanud irratsionaalse psüühilise trauma.
Miks Saara mulle Inna Uit'i meenutab?? Asi võib olla selles 80-ndate transvestiidi meigis. Tänapäeval meesnaised endale küll sellist asja näkku ei määri. Lugu on selline... Meh. Kui raadiost tuleks, vahetaks kanalit. Kes vaatas selle loo ajal Investigation Discoverylt Tapvaid Paare? :D
Uskumatu, mida heroiin ikka noortega teeb... Kaks noort inimest teevad narksi ja tapavad inimesi ja kulutavad metsikutes kogustes raha... No armsad noored, mõelge ikka, enne kui selliseid asju isegi proovima hakkate. Päriselt.
Ahjaa. No see järgmine laul jäi nüüd veits poolikuks. Aga vist paljust ilma ei jäänudki. Ma nägin seda lugu vist Ringvaate raames mingid päevad tagasi. Need siserehvid ümber lauljate on endiselt üsna naljakad. Ja selle assistendi, kes nende püksid koju unustas, peaksid nad lahti laskma. Laul ajab mind närvi. Liiga palju kõike. Ma ei armasta seda asja eriti.
Need vaheintervjuud on enamikus pisarateni piinlikud. Vähemalt tunneb Anu Välba end kaamera ees üsna vabalt. Kõvasti parem kui paar muusikaauhindade ürituse juhti mõned päevad tagasi. Huumor on kõik räigelt ülepingutatud, aga paar muiet toob ometigi huulile. Ärge intervjueerige neid esinejaid, aru ma ei saa!!! No neil pole mitte midagi asjalikku öelda.
Mulle meeldiks Rosanna kleit, kui see tiba pikem oleks. Tantsupoiste kostüümid ei meeldi üldse. Lugu on selline meh. Kellele meeldib ID uus sari Veresugulased??? Perekonnaliikmed tapavad üksteist, definitely intrigeeriv. Miks Eestis Pinjaata-traditsiooni ei ole?? See oleks nii oosom...
Aa. Nii. Järgmine lugu. Grete Paia (Kes see üldse on? Kas ta on mingi superstaarisaate osaleja vms? Kust ta tuli?) Ma pole päris kindel, et ta päriselt klaverit mängib/mängida oskab. Ma ei peaks vist seda ilusat valet uskuma. Lugu on selline... Eee... Lauralik. If you know what I mean. Või no Svenlõhmuselik siis ilmselt. See lugu mu hinge küll päästa ei suudaks. ÄRGE INTERVJUEERIGE NEID ESINEJAID, PALUN!! Jeesus. Tehke näiteks vaheklipid värvikoorumisest või midagi. Ma oleks palju õnnelikum.
Elina Born kannab jube ägedat kostüümi. Ma täitsa armastan seda, aga see võiks äkki tiba lühem olla või... Taustatiim noormeeste näol on ikka väga kompu. Ma võiks neid vaadata küll. Kas see on mingi kampaania leukeemia tõsiduse teadvustamiseks, mille pärast Elina nii vähihaigeks on meigitud? Siis oleks võinud juba juuksed ka kummimütsi alla peita, oleks veel efektiivsem olnud. Lugu on selline... Poisid on ikka nunnud. Nende nimel ma isegi loodan, et see lugu finaali saaks. ÄRGE INTERVJUEERIGE ESINEJAID!!!!
Ma armastan Kõrsikuid! :D Ausalt. Nad on üübernunnud. Ja lugu on selline armas tilulilu. Bonzo ja Jaan peaksid igal õhtul mu voodiveerel unelaule laulma, see oleks alles maailm, kus ma elada tahaksin. Ma tahan nende plaate. Ma armastan Kõrsikuid. Ja ma peaksin ka õppima "ei" ütlema. Ma tahan seda lugu veel kuulata.
Anisa oli omal ajal ainus põhjus, miks ma superstaari vaatasin. Kui ta välja kukkus, siis ma enam ei vaadanud ka eriti. Mulle meeldib ta hääl. Ja kingad. Ja klahvkavend. Lugu on selline keskmine raadiotümps, mille peale isegi mina ei viitsi raadiokanalit klõpsida. Ja tuleb välja, et ma olen seda Veresugulaste osa juba näinud. Deem. ISSAND MILLAL TE ARU SAATE, ET ESINEJAID EI TOHIKS LAIVIS INTERVJUEERIDA, MUL JOOKSEB KÕRVUST VERD, MISTEILVIGAON????
Kokkuvõttes... Ega millegi muu, kui Eurovisiooni sildi all sellist asja toota polekski võimalik. Mulle ei meeldinud. Kõik toredam osa sellest saatest oli Oti-skandaal :D It made me laugh. Parim osa sellest saatest, raudselt. Ma olen päris rõõmus nüüd isegi, et ma seda Veresugulaste asja juba enne näinud olin. Ma annan sellele klipile kümme punkti.
Jeeeiiii, Kõrsikud meeldivad žüriile ka! :) Kui Osolini kriteeriumide järgi hinnata, siis ma kindlasti annaks kümne neile sisekumme kandvatele tüdrukutele. Raudselt üsna ainulaadne.
Tegelt ma nägin seda Veresugulaste asja ikka üsna tükk aega tagasi. Peaks oma mälu värskendama. Ma olen üsna kindel, et õde laseb iga hetk oma venna maha lüüa. Intriguing....
Kui koeraga diivanil lebada, süüa maasikaid vahukoorega ja vaadata Eesti Laulu :)
Igasugused põnevad tunded kerkivad selle saatega seoses üles muide.
Esimene laul oli päris hea, kui pilk just ekraanile ei sattunud, sest vaatepilt oli üsna õõvastav. Ja loo esimesed akordid tekitasid minus vastupandamatu tahtmise ümiseda lugu "Kui on meri hülgehall".
Marilyn Jurman ei peaks minu meelest laulma. Punkt. See ei ole ülejäänud inimkonna suhtes lihtsalt eriti kena. Ja noh... Ma olen kena ja ei ütle rohkem midagi.
Winny Puhhi tüüpide kostüümid on minu õudusunenägudest pärit ja need näkku kinnitatud mikrofonid tekitavad minus õudusvärinaid ning tahtmatuid pisaraid. Üks sellistest foobiatest nagu mul on käsipuudeta treppide ja vere suhtes. Kui ekraanile ei vaata, siis lugu on üsna vahva isegi. Aga natuke suhkruvett oleks soovituslik, kui tahad reaalselt vaadata ka, mitte ainult kuulata. Õnneks on maasikad üsna lohutavad. Ei. Ma valetan. Need kostüümid on minud tekitanud irratsionaalse psüühilise trauma.
Miks Saara mulle Inna Uit'i meenutab?? Asi võib olla selles 80-ndate transvestiidi meigis. Tänapäeval meesnaised endale küll sellist asja näkku ei määri. Lugu on selline... Meh. Kui raadiost tuleks, vahetaks kanalit. Kes vaatas selle loo ajal Investigation Discoverylt Tapvaid Paare? :D
Uskumatu, mida heroiin ikka noortega teeb... Kaks noort inimest teevad narksi ja tapavad inimesi ja kulutavad metsikutes kogustes raha... No armsad noored, mõelge ikka, enne kui selliseid asju isegi proovima hakkate. Päriselt.
Ahjaa. No see järgmine laul jäi nüüd veits poolikuks. Aga vist paljust ilma ei jäänudki. Ma nägin seda lugu vist Ringvaate raames mingid päevad tagasi. Need siserehvid ümber lauljate on endiselt üsna naljakad. Ja selle assistendi, kes nende püksid koju unustas, peaksid nad lahti laskma. Laul ajab mind närvi. Liiga palju kõike. Ma ei armasta seda asja eriti.
Need vaheintervjuud on enamikus pisarateni piinlikud. Vähemalt tunneb Anu Välba end kaamera ees üsna vabalt. Kõvasti parem kui paar muusikaauhindade ürituse juhti mõned päevad tagasi. Huumor on kõik räigelt ülepingutatud, aga paar muiet toob ometigi huulile. Ärge intervjueerige neid esinejaid, aru ma ei saa!!! No neil pole mitte midagi asjalikku öelda.
Mulle meeldiks Rosanna kleit, kui see tiba pikem oleks. Tantsupoiste kostüümid ei meeldi üldse. Lugu on selline meh. Kellele meeldib ID uus sari Veresugulased??? Perekonnaliikmed tapavad üksteist, definitely intrigeeriv. Miks Eestis Pinjaata-traditsiooni ei ole?? See oleks nii oosom...
Aa. Nii. Järgmine lugu. Grete Paia (Kes see üldse on? Kas ta on mingi superstaarisaate osaleja vms? Kust ta tuli?) Ma pole päris kindel, et ta päriselt klaverit mängib/mängida oskab. Ma ei peaks vist seda ilusat valet uskuma. Lugu on selline... Eee... Lauralik. If you know what I mean. Või no Svenlõhmuselik siis ilmselt. See lugu mu hinge küll päästa ei suudaks. ÄRGE INTERVJUEERIGE NEID ESINEJAID, PALUN!! Jeesus. Tehke näiteks vaheklipid värvikoorumisest või midagi. Ma oleks palju õnnelikum.
Elina Born kannab jube ägedat kostüümi. Ma täitsa armastan seda, aga see võiks äkki tiba lühem olla või... Taustatiim noormeeste näol on ikka väga kompu. Ma võiks neid vaadata küll. Kas see on mingi kampaania leukeemia tõsiduse teadvustamiseks, mille pärast Elina nii vähihaigeks on meigitud? Siis oleks võinud juba juuksed ka kummimütsi alla peita, oleks veel efektiivsem olnud. Lugu on selline... Poisid on ikka nunnud. Nende nimel ma isegi loodan, et see lugu finaali saaks. ÄRGE INTERVJUEERIGE ESINEJAID!!!!
Ma armastan Kõrsikuid! :D Ausalt. Nad on üübernunnud. Ja lugu on selline armas tilulilu. Bonzo ja Jaan peaksid igal õhtul mu voodiveerel unelaule laulma, see oleks alles maailm, kus ma elada tahaksin. Ma tahan nende plaate. Ma armastan Kõrsikuid. Ja ma peaksin ka õppima "ei" ütlema. Ma tahan seda lugu veel kuulata.
Anisa oli omal ajal ainus põhjus, miks ma superstaari vaatasin. Kui ta välja kukkus, siis ma enam ei vaadanud ka eriti. Mulle meeldib ta hääl. Ja kingad. Ja klahvkavend. Lugu on selline keskmine raadiotümps, mille peale isegi mina ei viitsi raadiokanalit klõpsida. Ja tuleb välja, et ma olen seda Veresugulaste osa juba näinud. Deem. ISSAND MILLAL TE ARU SAATE, ET ESINEJAID EI TOHIKS LAIVIS INTERVJUEERIDA, MUL JOOKSEB KÕRVUST VERD, MISTEILVIGAON????
Kokkuvõttes... Ega millegi muu, kui Eurovisiooni sildi all sellist asja toota polekski võimalik. Mulle ei meeldinud. Kõik toredam osa sellest saatest oli Oti-skandaal :D It made me laugh. Parim osa sellest saatest, raudselt. Ma olen päris rõõmus nüüd isegi, et ma seda Veresugulaste asja juba enne näinud olin. Ma annan sellele klipile kümme punkti.
Jeeeiiii, Kõrsikud meeldivad žüriile ka! :) Kui Osolini kriteeriumide järgi hinnata, siis ma kindlasti annaks kümne neile sisekumme kandvatele tüdrukutele. Raudselt üsna ainulaadne.
Tegelt ma nägin seda Veresugulaste asja ikka üsna tükk aega tagasi. Peaks oma mälu värskendama. Ma olen üsna kindel, et õde laseb iga hetk oma venna maha lüüa. Intriguing....
Subscribe to:
Posts (Atom)