Sinule.

Armastusega.
Isegi kui see on esimene ja viimane kord,
Kui ma seda sõna sinu suhtes kasutan.
Las see olla nii ülestunnistus kui hüvastijätt.
Mul on seda lõpetust vaja, enne kui ma suudan...
End lõpuks vabaks rebida ja minna.
Elu on naljakas, eks ole?

♥ ♥ ♥

Oh, ma mäletan nii selgelt seda esimest korda,
Kui ma sind nägin.
See on mul siiani meeles.
Need üürikesed tunnid, kus me isegi kaht sõna ei vahetanud :D
Oh, need kummitasid mind veel palju hiljemgi.
Sa lihtsalt olid nii... Eriline. Tavaline. Imearmas.
Ja kui me siis uuesti kohtusime...
Palju-palju hiljem...
Sa panid mu südame uperpallitama palja pilguga! :D
See oli nii hull...
Ja mul võttis see aega... Kolm? No ütleme neli päeva.
Ja ma olin lihtsalt lootusetult kadunud.
Ma olin ülepea sees. Eksinud, meeleheitel, õnnelik, hirmust ogar :)
Ma teadsin nii kindlalt, et sellest ei tule midagi.
Ma teadsin NII kindlalt, et sa isegi ei tea...
Ja samas, ma mingi väikese osaga lootsin, et ehk siiski...
Et sa ehk siiski tead, et sa saad teada, et...
Et sa lõpuks NÄED.
Sest ma olin ju täiesti haige sinu pärast
Ja see ei saanud kellelegi maailmas märkamata jääda!!
Ma olin korraga meeletult õnnelik ja täielikus ahastuses.
Ma olin kolm minutit maailma õnnelikem, et siis kolm tundi nutta :D
Oh, sind...
Ma ei tea siiani, aga usun, et sa vist ikkagi ei teadnudki.
Ei teagi.
Ja parem ongi.
Kui sa oleksid mulle kasvõi kübeme lootust andnud...
Ühe pilgu, ühe sõrmeliigutuse, ühe sõna...
Ma oleksin olnud valmis...
End täiesti kaotama, end maha müüma, endast loobuma...
Minust oleks sel hetkel saanud ÜKSKÕIK mis,
Ma oleksin teinud ÜKSKÕIK MIDA.
Sa olid minu kõikehaarav armastus.
Seitse pikka-pikka kuud.
Seitse kuud, kus ma sõltusin sinust.
Seitse kuud, kus päev sind nägemata tundus aastana.
Meeleheitlik, mõistuseta, ebaloogiline, roosade prillidega armumine.
Ja nüüd...
Pärast seda kõike.
Pärast neid nutetud peatäisi.
Pärast neid salaja heidetud pilke ja häälevärinal öeldud sõnu...
Lasen ma sul minna.
Või pigem: lasen iseendal minna.
Ma lasen end vabaks.
Võibolla sa tead, kes sa oled.
Võibolla ei saa sa kunagi teada.
Võibolla räägin ma sulle sie kunagi.
Aga sa võid ühele kindel olla.
See tunne, mis mul oli, kui ma sind nägin, kui ma su häält kuulsin, kui ma sulle mõtlesin...
See tunne ei unune kunagi.
Keegi kusagil on sind kunagi armastanud,
Nii väge, et see tegi haiget.
Isegi kui see oli mõttetu, pubekalik armumine.
Keegi kusagil kunagi...
Minu südamest kuulub tükike igavesti sulle.

♥ ♥ ♥