Kuidas me Poolas käisime

Saabusime eile öösel pikalt autoreisilt Poola. Sest puhkama peab. Ja mis on parem puhkus kui istuda 7 päeva järjest iga päev vähemalt 6 tundi autos? :D
Ma olen tegelikult ikka ülirahul. Sest no, ilm oli maagiline, ma sain isegi päevitusrandid esimest korda üle mitme aasta! Ja me nägime kõik ära, mida näha tahtsime: hundikoobas, Malborki loss, Auschwitz, Wieliczka soolakaevandus, Tatrad... Sõitmist oli muidugi palju, õnneks olime L.-i diislil töötava autoga, mis on säästlikum, meil kulus ümmarguselt 4 paaki kütust. Ööbimised olid kõik väga head, ainult Tatrates kulus rohkem kui 20 eurot per lõust per öö. Aga Tatrates kulus 25 eurot per lõust per öö, seega pole vahe väga mainimist väärt. 
Meil oli väga mõnus seltskond seekord, olime neljakesi. Ja kuidagi tasandasime oma iseloomuerinevustega üksteist ilusti ära. M. oli vaikne ja tasakaalukas, A. oli väga põhimõtteline ja tegi oma hääle kuuldavaks. L. oli, nagu alati, ühendav jõud ja (enamasti) mõnusalt rahulik. No ja siis olin mina. Mul lööb tihti närvi üle ja siis ma olen ebavajalikult irooniline ja salvav. See on minu nõrkus, ma püüan selle kallal töötada, aga noh... Ja mina olen pigem selline jube korraldaja ja planeerija ja kontrollifriik. See teeb minust muidugi kasuliku inimese enne reisi, reisi ajal on sellisega vist veits raske toime tulla :D
Ilmad olid muidugi autoreisi jaoks pigem ebasobivad, sest pidevalt oli umbkaudu 30 kraadi sooja ja lauspäike. Minul põles igatahes uksepoolne õlg normaalselt ära :D 
Elu Poolas on üllatavalt odav: restoranides on portsud suured, aga hinnad väikesed; õllehind on kohati peaaegu võrreldav mahla omaga... Üldse meeldib mulle sealne mõnusalt maalähedane ja lihtne köök, mis kordagi pettumust ei valmistanud (ainus, mille kallal nokkida, on nende arusaamine hommikusöögist ja hoolimatu suhtumine kohvisse. See on lausa kriminaalne, mida ööbimiskohad mõnikord hommikukohvina serveerivad). 
Isegi minusugune vaene rott, kes läks reisile vastu umbkaudu 150 euroga (puhas kuluraha, ööbimne ja kütus olid eraldi arvestuses), sai Poolas endale veidi midagi lubada. Üldiselt, kui te planeerite oma rahasid paremini kui mina, siis on võimalik tagasihoidliku eelarvega end vägagi rikka turistina tunda. Tatrates me pingutasime, aga tee mis tahad, neli inimest, igaühele kolm käiku, juurde õlled ja kohvid, meie arve tuli kokku alla 75 euro. Vot nii. 
Mina olin meie autoreisiks jubedalt valmistunud sellega, et mul oli mitut sorti meelelahutust. Üllataval kombel osutus rahvalemmikuks minu autobingo, mille suhtes ma eelnevalt olin kindel, et selle üle kuulen raudselt jubedat vingumist. Terve reisi kestev mäng, mis koosneb 5x5 ruudustikusyt, kus igas ruudus väike ülesanne või nõue, mille punktide teenimiseks täitma peab. Meie seltskonna näitel ütleksin, et äärmiselt lõbus ja sõltuvusttekitav mäng, kuna enamus reisi kulges meil mängulehti puurides ja punkte kokkulugedes :D Ma olin lihtsalt rahul, et mu tööd nii kõrgelt hinnati. Teine kordki.
Üks asi veel, mis poolakatel on täiuseni lihvitud, on suurte turistimasside taltsutamine. Ausalt, veidi kauem pidi ehk piletisabas seisma, aga üldiselt käib asi nende vaatamisväärsustes nagu õlitatult: suured grupid, igaüks saab saatja ja kõrvaklapid, iga poole tunni tagant lastakse suur kamp jõllis silmadega välismaalasi poola imesid avastama. No ei teki tunne, et ülerahvastatus ja ummikud on,  peamiselt on tunne, et oi, kui libedalt läks! (jah, soolakaevanduse piletisabas seisime me ehk pool tundi, aga see oli ka ainus kord, peale piletiostu läks jälle nigu lepase reega).
A mis ma ikka jahun, siin on pilte:

Meelelahutus meiemoodi

Ma siin kunagi sada aastat tagasi kirjutasin, kuidas meie naaberkülla planeeritakse sadamat, ja kuidas selle avalik arutelu jube toredaks kujunes. Lähemalt saab asja meenutada SIIT. Täna käisin kolmandal avalikul arutelul, sest vatta hekk, vaba päev oli ja teha polnud midagi. Noh, või kui, siis ainult koristada, koera pesta, autot koristada, reisi planeerida ja Pariisi hotelliga rämedalt e-kirju vahetada :D Aga mis need väiksed asjad suure meelelahutuse kõrval ära ei ole :P
Kogu selle keerulise õhtu võib kokku võtta järgmise väikese fiktiivse novelliga:

Oletame, et Jukul on krunt. Kusagil maalilises paigas maal, natuke metsa, ilus järv lähedal, ideaalne sinna peale maja ehitada, et oleks oma kodu. Räägib siis oma plaanist ühel päeval oma naisele Marile. Ja nende vestlus näeb välja umbes nii:
"Hei, ma siin mõtlesin... Kaua me siin telgis elame, ehitaks õige maale maja. Noh, teeks kuus tuba, et oleks ruumi külalistele ja tulevastele lastele, sauna võiks ehitada ja..."
"Ot-ot-ot, mis maja? Maale? Mis mõttes? Kuidas sa ette kujutad, et minu ema neist treppidest üles saab? Vihkad mu ema või? Selles on asi? Ah?"
"Aga mis trepid? See... Maja pole ju veel... Ärme teeme siis treppe, pole hullu."
"Selline hiiglaslik maja, aga treppe ei tule?? Mis jurakat sa ehitama hakkad, hull oled peast??"
"No miks jurakat... Hästi, pole vaja kuut tuba, teeme neli, kena väikese majakese..."
"Nii?? Ja kuidas seal majas õhk sinu arust liikuma hakkab? Ära lämbume su majja! Aknad kinni, paksud seinad, hapnikku üldse pole, tahad mu ära tappa!"
"Tee siis vahel mõni aken lahti... Teistel on ka majad ju, pole keegi seal veel õhupuudusse surnud.."
"Nii! Aknad lahti! See on su lahendus! Lahtised aknad! Mis kasu neist akendest siis on, kui need pidevalt lahti on? Ah? Raha tahad ainult kulutada, mis meil siin telgis viga, aknaid pole üldse, õhk käib läbi..."
"No aga kunagi tulevad lapsed, kuhu me nemad siin paneme? Pole ruumi ju.."
"Mis lapsed?? Kust sa need lapsed kavatsed võtta? Kaks aastat oleme koos, ühtki last ei ole, aga nüüd hakkab kusagilt massiliselt lapsi tulema? No ei, me arvatavasti ei saagi lapsi. Kõik, mingit maja ei tule enne, kui oleme koos arstil ära käinud ja tõendid saanud, et meil üldse on lapsed võimalikud."
"No kuule, mis sa nalja teed... Isegi kui lapsi ei tule, tahaks ikka oma maja ju. Ja sauna tahaks, pesta kusagil soojas, mitte ainult külmas tiigis."
"Mingit maja ei tule enne, kui me oleme arstil ära käinud. Ja kui saun maha põleb, mis sa siis teed? Mina sinu emale voodit tegema ei hakka, kui ta külla tuleb. Ja sina pesed põranda ära, kui lastel sinu õe pannkookidest süda pahaks läheb ja nad köögipõrandale oksendavad. Aitab, ma enam ei suuda, lähme lahku! Ma ei kannata seda elu välja! Puhas õudus! See, kuidas su isa öösiti norskab, ja see läbi seinte kostab, ajab mind hulluks!"
"Musi, mida... Ehitaks lihtsalt maja... Ega mu pere seal siis kogu aeg sees ei ela, käivad vahel külas... Tahaks oma kodu ju.."
"Ei! Kõik! Ma lihtsalt ei suuda seda elu kannatada! Sina ehk suudad elada selle teadmisega, et sa oled ehituse käigus tapnud tuhandeid sipelgaid ja lepatriinusid, aga mina ei suuda. Lahutame!"
"No kallis, ole nüüd... Teised on ju ka maju ehitanud, pole hullu, elu läheb paremaks!"
"No kuidas ta paremaks läheb?? Keset õue on suur kivi, rõve vaadata, põlenud saunavaremed, pidev hapnikupuudus... Enam jubedamaks minna ei saa!"
"Mis kivi? Miks keset õue?"
"Aga kuhu sa paned siis selle kivi, mis praegu keset su krunti maa sees on? See suur jurakas, kolm meetrit pikk ja neli meetrit kõrge? Jääb ehitusele ette, tuleb maast välja kaevata ja jääb õuele vedelema... Aga mina ei saa siis lilleklumpe teha..."

Vot, ja nii edasi ja nii edasi. Lühidalt: puhas huumor. Ja natuke piinlik ka.

Reaalne probleem

Mul on täna vaba päev!! Heck yeah. Super pleased. Ma väga kaua ei maganud, sest sain eile õhtul oma uue läpaka kätte ja me pidime lähemalt tuttavaks saama :) Ma olen väga rahul. Väike, kerge, kiire, laseb Simsi mängida nagu kulda... Mida ma veel elult tahtma peaksin? :)
Pärastlõunal käisime A.-ga linnas poodides. Tema ostis diivani, mina olin niisama värske õhu peal väljas. Mingil hetkel käisime toidupoes ka, kuna eelarve on megapiiratud, siis vaatasin ikka sellist soodsamat värki, mis kõhtu kauem täis hoiaks. Ostsin kodujuustu, makarone, kanafileed ja tüki sealiha. Siit ka minu probleem: WTF on viga eesti lihatootjatel, et nad oma praetükke "maitsestavad"??? Ma niii vihastasin, kui koju jõudsin, et olin peaaegu valmis selle rõveduse postipakis Rakvere Lihakombinaati saatma. Las vaatavad siis ise seda puhast s***a, mida nad toodavad...
Armsad eesti lihatootjad, mida paganat??? Ma ostan kena kilose lihatüki, mul ei ole vaja, et te selle ära oleksite rikkunud, ma suudan seda kodus ise väga hästi, aitäh. Reaalselt, sellist kleepivat, veidrat, ammoniaagi järgi lõhnavat ja ülesoolatud junni, mis pakendist välja kukkus, ei julge ma oma koerale ka pakkuda. Ta on juba nii vana, äkki viskab vedru välja...
Pikk lugu lühidalt: pidin nutma hakkama, kui aru sain, mis jubeduse ma ostnud olen. Küpsetasin selle siiski ära lootuses, et see läheb äkki pärast kuumutamist paremaks. Lasin kohe aeglasel kuumusel kauem ahjus seista, et noh... Ja see, mis ahjust tuli, haises endiselt pooläädikaselt, oli soolane, liha oli veidralt sültjas... Ööökkk. Nüüd on mul arusaadavalt moraalne dilemma. Raha ei ole, seega toit on kõrges hinnas. Süüa ma seda õudust ei suuda. Aga Aafrikas lapsed nälgivad, kuidas ma niiviisi toitu minema loobin? Koerale anda ei saa, koer sureb ära. Aga mis ma ikkagi selle mädanenud äädikajunniga teen?
Loo moraal: ärge ostke Rakvere Lihakombinaadi ahjupraadi. Ma olen aus: parem on üldse mitte osta pakendatud liha. Alati pistavad tootjad oma rasvased näpud enne pakendamist selle külge ja tingimata rikuvad selle ära. Kui liha pole ülesoolatud, siis on ta veidralt magus. Kui ta pole liiga soolane EGA magus, siis on see arvatavasti maitsetu. Teate mis, parem on vist üldse mitte liha osta. Närvi ajab juba see värk. Tahaks lihtsalt rahuliku südamega steiki süüa, aga kanad on toidutööstuses kõige piinatumad loomad, sead on antibiootikume täis, odav liha on haigetest loomadest, pakendatud liha on vastik, loomad kannatavad... Ähh. Kes tahab koos minuga taimetoitlaseks hakata? Ma arvan, et on aeg.
Ma olen lihtsalt nii pettunud. Saate aru, ma olen vaene inimene, kuu lõpus on iga suutäis ja sent arvel. Ja siis selline otsene sigadus. Mul on niisugune viha praegu Rakvere Lihakombinaadi vastu, et tahaks plakati võtta ja nende värava ees piketi korraldada. Rotid.

Kuuldused minu surmast on suuresti ülepaisutatud :)

Ma elan endiselt oma väikest ja vaikset elu. Mul on endiselt võimekust tegeleda korraga umbes kahe asjaga, need on hetkel peamiselt töö ja magamine hetkel :) Mitte, et mu uus ja tore töökoht nii tappev oleks, lihtsalt ma vist väsin kergesti ära :)
Ma ausalt ei loe enam raamatuid isegi õieti! Ainult väljasõitudel üritan ikka käia. Noh, et mingi vabaduse tunne ikka hinges püsiks. Aprillis ootab mind Pariis. Jaa, ma olen nii elevil: nädal puhkust, millest kuus päeva veedan Pariisis. Ma ei taha isegi Eiffeli torni otsa ronida, ma tahaks lihtsalt muuseumides lonkida ja õitsvaid kirsipuid vaadata. Honestly, ma ootan seda vaikset lonkimist linnas kõige rohkem. No ja Louvre'i. Ja Versaille lossi. Aga üldiselt ma peamiselt loodan, et mind juba lennujaamas maha ei lasta. Prantsusmaa on viimasel ajal ohtlik ju.
Arvuti andis mul ka otsad. Ma olen natuke pettunud temas, et ta mind niiviisi alt vedas, aga samas ka natuke uhke, et ta nii kaua hingitses. Jahutusega oli vaesekesel juba pikemat aega probleeme, nüüd siis andis emaplaat alla või midagi. Uus beebi on juba teel, paari päeva jooksul peaks saabuma. Ma üsna ootan, sest hetkel kasutan ma ema vana Samsungi miniläpakat, mille ekraan on vaevu suurem kui mu telefonil ja kõlareid on sama palju kui vatitikul. Klaviatuur on ka harjumatu, mitte midagi ei leia üles. Aga ärge muretsege, kui raske see nuputamine ikka olla saab.
Blogimine on mul jäänud kaugele-kaugele oluliste asjade äärealale, sest ma olen nüüd Instagramis. Ja ausalt, kes tahaks lugeda mingit pikka piiblit mu raskest elust, kui saab lihtsalt vaadata pilte mu koerast, kes kannab nüüd koeramähkmeid! Nagu ausalt, mida sa veel elus vajad, ainult seda suurt paksu peput, mis on mähitud korduvkasutatavasse mähkusse:

That's my life. Koer, kes saab ülehomme 17 aastat vanaks (ma ausalt ei mäleta enam elu ilma temata. Varem oli see nagu väike nali, aga tõsi ikkagi: ma olen oma koera kauem tundnud ja temaga rohkem koos elanud, kui oma isaga. Paneb ikka asjad paika küll), töö, mis tähendab 12-tunniseid päevi (pluss tund sõiduaega), öövahetusi ja igasuguseid põnevaid ja põnevamaid kliente ja situatsioone (ma kunagi teen eraldi postituse neist) ja pisike eksistents ühes pisikeses rannakülas, kus kõik on imeliselt vaikne ja ainsad rahurikkumised tekivad sellest, et ma pesen oma koera. Või kammin teda. Või võtan teda sülle. Või ei tõsta teda diivanile. Või ei tõsta teda diivanilt maha. Või ei keeda talle piisavates kogustes putru. Sest vaadake seda peput. See pole väga suur. Pigem isegi nagu pisemapoolne. Minu notsu kaalub alla viie kilo. Aga sööb nagu 60-kilone rottweiler. Ausalt, pere vahepeal rääkis, kuidas koer on ilmselgelt näljas, nii väike ja nirakas, tuleb rohkem toita... Ma oleks peaaegu nutma hakanud selle jutu peale. Ausalt, pisarad tikkusid silma. Minu notsu lohistab vahel oma plastkaussi kell kolm öösel üle kivipõranda ja haugub, sest ori pole ööseks putru jätnud. Ja ma olen lugematuid kordi end voodist püsti ajanud, keetnud portsu kiirkaerahelbeid, oodanud, kuni need jahtuvad, seganud sinna korralikult liha... Ja siis oodanud, kuni koer ööb, tõstnud ta voodisse ja vahtinud hommikuni lage, samal ajal, kui see põrsas norskab, peeretab ja poole päevani põõnab. Kui nii võtta, siis ma tõesti ei saa aru, miks ma nii vastu olin, kui ema teda paar nädalat tagasi praktiliselt keset ööd tahtis surmasüsti järjekorda viia. He's a pain in my butt.
Ja ta raudselt teeb meelega seda värki keset ööd, kus ta kõigepealt haugub voodis, kuni ma ta maha tõstan, siis klõbistab küüntega pool tundi mööda põrandaid, plagistab oma kausse, matsutab nagu siga künas, siis haugub voodi ääres, kuni ma ta uuesti üles tõstan, ja siis kukub magama. Sügavalt. Õndsalt. Ja kes on kogu selle mürgli peale terve öö ärkvel? Mina. Mu koer vihkab mind. Ma just ampsasin selle läbi muide. Just nüüd.
Jah. That's my life. Kõige õnnelikum olen ma siis, kui ma jõuluks saan tolmuimeja. Või munadepühadeks aurupesuri. Ja kui koer saab mähkmed. Vot, kuidas vanadus inimest muudab. Kunagi ma ikka unistasin uutest riietest ja ehetest ja asjadest... Nüüd ma kohe ei mäletagi enam, millal ma omale viimati kusagilt mingi uue hilbu tellisin või jala ehtepoodi tõstsin. Ma olen nii küps ja tasakaalukas nüüd :D

Vähemalt olen ma nüüd psühholoogiliselt peaaegu valmis ajaks, kui mu ema peaks vanadusest seniilseks jääma. Ma võin une pealt kaerahelbeputru keeta (kohalikud arvavad ilmselt juba ammu, et ma sisustan oma koju viimsepäeva peidikut, sest tõsiselt, milline normaalne inimene tassib iga kuu koju kümme karpi kaerahelbeid??), mähkmete vahetus käib peaaegu sama kiiresti kui f1-s, nende pesemine pole ka miski probleem... Ainult üks mure on mul... Ma olen peaaegu kindel, et inimese number 2 on veits suurem kui mu 4,5 kilose koera oma... Selleks ma veel valmis ei oleks. Aga muuga saame hakkama. Loodetavasti ema ei hakka vähemalt öösiti mu voodi ääres seisma ja ulguma, kuni ma ta sülle võtan ja õrnalt voodisse kannan.