I think I'm going crazy

Nüüd on see siis jälle läbi. Tehtud. Kirjutatud. Ja veel mõned tunnid enne tähtaega. Eks näeb, kuidas läheb. Veidi õudne tunne on küll. Noh, loodaks ju ikka parimat, aga... 
Natuke skisofreeniline ja mitte päris selline, nagu ma ette kujutasin. Nüüd on enesetunne ka tiba skisofreeniline. Eriti sellepärast, et ma olen terve öö üleval olnud, et valmis jõuda. Ja nüüd tahaksin ma südamest, et mu lähikonnas oleks kasvõi ÜKS inimene, kes varastel hommikutundidel üleval passib ning võiks kriitikat teha. Pärast sellist maratonkirjutamist pole endal pilk enam kuigi selge. Tahaks üht kallutamata arvamust. Natuke veel ootan, aga varsti võtab uni ilmselt võimust ja enne seda tuleks ära saata. Nii palju ma end tunnen, et tean: kui ma nüüd magama jään, võin kella kaheksani õhtul magada :D ja siis oleks kõigeks juba lootusetult hilja. 
ma lubasin endale, et saadan selle ära. Et haaran sellest võimalusest. Ja ma ei soga seda ära. Mkmm. 
Muidu on kõik üsna vaikne. Ja natuke pidune. Ja natuke eurovisioonine. Ja natuke segane. Kõigeks, mida tahaks, pole aega ja osadeks asjadeks, milleks aega isegi leiaks, pole viitsimist. Elame koeraga sellist vaikset ja tagasihoidlikku kirjanduslikku elu :D
Kui selle kirjatükiga väga hästi ei lähe, siis riputan teile juulis selle siia üles. Kui läheb hästi, siis saate seda juba trükituna lugeda umbes... Sügisel või nii :D Hoiame pöidlaid! Natuke võiks ju ikka minna, ikkagi minu suur kirg see kirjutamine :)   

I scream, you scream...

Arrgghhhh. Nüüd on ainult mõned asjakesed veel jäänud: 
autoklaas on vahetatud ja naabrite aiapost on ära ostetud, see on vaja veel peitsida ja laupäeval paika panna. Muidugi homme Tallinna ja sealt Viljandisse sõita, juubelit tähistada, tagasi koju, laupäeval kõvasti müdistada, mingil hetkel tuleks see kirjatükk ära kirjutada, millest ma juba nädal aega unistan. 
Noh, aga lõbus on ka olnud. Eile käisime Mikuga Kuusalus grillimas, ja grillida me saime. Kohe korralikult. Jube mõnus soe öö oli ka, lausa lust oli õues tähti imetleda ja lõkketuld vahtida. Ma pean hetkel üldse väga tänulik olema oma kallile sõbrale Mikule, kes pidevalt hoolitseb mu meelelahutuse ja transpordi eest :) 
Ma tahan juba niiiii jubedalt oma uut kleiti ja kingi kanda! Seriously! Ei jõua oodata, et saaks seda komplekti peeglist imetleda :) Õnneks tuleb ema koju ja koera ei pea peo ajaks kusagile küla peale saatma. Las lebotab rahulikult kodus :) 
Igatahes. Ma püüan nüüd midagi tehtud saada enne, kui homme minematormamine toimub. Postitan oma ilusast outfitist kunagi pilte ja nii! :D    

Anna, Jumal, kannatust...

Ma ärkasin täna üles sellise tundega, et kogu maailm on kõik üheskoos suure hulga lollimahla ära joonud. Äkki on mingi skandaal, mingi jama, mingi mäuramine... Ja mille pärast? Põhimõte on see: inimesed ei suuda ise oma asjadega hakkama saada, ei oska olla normaalsed, ei taha oma tegude ja otsuste eest vastutada. Ja siis läheb lahmimiseks. Siis tormavad nad karjas nagu lemmingud järjest kaljult alla, ise samal ajal hangude ja tõrvikutega vehkides ning ropendades. Võtke mõistus pähe, kallid täiskasvanud inimesed. Ja vahel aitab see ka, kui mõni püüaks vähem olla nagu väike räpane põrsas ja rohkem nagu... Inimene.
Vabandust, aga ma olen lihtsalt tõsiselt vihane hetkel. Ma ei salli madalust, lamedust, nõmedust, kitsarinnalisust ja puhast lollust. No keerasid kräpi kokku: mis seal ikka, juhtub, aja selg sirgu ja ela edasi. Soovitavalt mõistlikumalt. Aga millegipärast on see kärukeeramine ikka väga hingelähedane. No kohe ei saa. Tuleb ikka haarata toanurgast see suur leivalabidas ja lehmakett ja mingisse ajutusse lahingusse tormata.
It's just stupid.You're stupid. And you should feel bad.