Elust maal.

Meie elu on nii põnev, et endalgi hakkab halb. Alles eile: mina käisin linnas sõpradega lõunal, notsuka jätsin koju. Las õpib :D Ta on meil ju super hellik, hetkegi ei taha elada ilma, et end kellegi vastu litsuks. Linnas oli lõbus. Meie Avasta Eestimaad projekt kogub kenasti tuure. Kahjuks läks nii, et maikuu jäi päris vahele ekskurseerimise osas, aga selle eest on plaanis suvel läbi käia suuremad Eesti saared ja teha paaripäevane reis setumaa kanti kah :) Ma leidsin meile sellise nunnu ööbimiskoha, ma olen väga rahul :D Kui ära käime ja rahule jääme, siis jagan teiega ka. 
Igatahes, mina käisin lõunal. Päev oli soe ja istusime välikohvikus. Mina olin meie seltskonnast suht ainuke, kes oli aru saanud, et suvi on käes :D Jah, mina olengi see, kelle pärast inimesed kusagile Delfisse anonüümseid murekirju saadavad :D Igatahes seal ma istusin: lühikestes pükstes, lühikeses kleidis, sandaalides... Ja Maarjal oli nahktagi all kampsun, maika, sall kaelas, pikad püksid, saapad... :D No täitsa talv alles.
Kohe, kui Võsule tagasi jõudsin, tegin koeraga leppimiseks pikema jalutuskäigu. Võtsin ta aga rihma otsa ja läksime promeneerima. Päike paistis, männid mühisesid, meri kohises... Ähhh, idüll! Päris pikalt lonkisime, randa ei julgenud ma oma karvapalliga päris ronida, seepärast jäi ka veetemperatuuri kontrollimine ära, aga saime kena trenni. Ja viieteistkümnese kohta pidas notsik ka superhästi vastu! Sörkis nagu noor poni.
Ega me peale jalutuskäiku pikalt saanudki kodus olla. Juba tuli kõne Rakverest. Kuna kell oli juba üheteist ringis, siis muidugi tuli koer kaasa haarata. Noh, kes siis seiklustele ära ütleb... Kokkuvõttes võin öelda: me saime teise kena jalutuskäigu öises Rakveres ka, koer pidi mõned korrad peaaegu iseseisvat linlase elu alustama, aga viimasel hetkel saime me ta ikka kätte. Paar retke öistel surnuaedadel, pikad jutud, pikad autosõidud... Mul oli tore, koeral nii tore ei olnud, tema meil autoreise ei fänna :D Aga kui me lõpuks peale põgusat kohtumist politseipatrulliga kell kolm öösel koju saabusime, olime me mõlemad üsna läbi. Aga rahul ka. Ja uni tuli magus. See Võsul elamine ei pruugigi nii halb asi olla :)

Is this a house, is this a home...

Mu elu on igav ja põnev täpselt ühtaegu. Mõtteid ja ideid on nii palju, aga motivatsiooni on jube vähe. Kogu aur on kulunud pakkimisele, koristamisele, remondile, kolimisele... Jah, see on tõsi, kes veel ei teadnud :) Meil notsuga on uus crib. 
Elame nüüd Võsu metsades. Merele lähedal. Vaikne on siin. Ja kui kunagi korteri korda saab, siis olen ma täitsa kindel, et see saab olema üks ütlemata mõnus koht, kus kirjutada ja uneleda. Ma tahan siin juba seenele minna. Võib-olla mustikale isegi. Ma tahan matkaradasid avastada. Ja rannamändide all koeraga jalutada. 
Siiani olen ma ainult prügi kottidesse pakkinud, ära vedanud, seinu värvinud, koristanud, üritanud mitte oma jalgu murda kõigi nende potsikute ja pampude otsas, mis korteris laiali on... Ja püüdnud kuidagi rahulikuna püsida :) 
Imelik. Ma arvasin, et kui see aeg kord käes on... Kui kodu lähebki müügiks ja tuleb välja kolida, siis ma kindlasti võtan seda jube raskelt. Et hiljemalt siis, kui tuleb võtmed ära anda ja uks enda taga kinni tõmmata, siis ma vesistan nagu titt. Ja... Mitte midagi. Igatahes mitte pisarate mõttes. Ühtki patja pole ma veel nätskeks nutnud ega midagi. Ootan ainult seda aega, kui uus kodu korda saab. Üritan naabritele head muljet jätta, kuigi minu koeraga on see veits keeruline :D
Ega mul suurt muud raporteerida polegi. Kogu elu keerleb hetkel remondi ja korteri ja sisustuse ümber. A ma võin teile pilte näidata! :D Voila!

Viimased asjad.

Meie esimene õhtu uues kodus.