Ma olen tegelikult ikka ülirahul. Sest no, ilm oli maagiline, ma sain isegi päevitusrandid esimest korda üle mitme aasta! Ja me nägime kõik ära, mida näha tahtsime: hundikoobas, Malborki loss, Auschwitz, Wieliczka soolakaevandus, Tatrad... Sõitmist oli muidugi palju, õnneks olime L.-i diislil töötava autoga, mis on säästlikum, meil kulus ümmarguselt 4 paaki kütust. Ööbimised olid kõik väga head, ainult Tatrates kulus rohkem kui 20 eurot per lõust per öö. Aga Tatrates kulus 25 eurot per lõust per öö, seega pole vahe väga mainimist väärt.
Meil oli väga mõnus seltskond seekord, olime neljakesi. Ja kuidagi tasandasime oma iseloomuerinevustega üksteist ilusti ära. M. oli vaikne ja tasakaalukas, A. oli väga põhimõtteline ja tegi oma hääle kuuldavaks. L. oli, nagu alati, ühendav jõud ja (enamasti) mõnusalt rahulik. No ja siis olin mina. Mul lööb tihti närvi üle ja siis ma olen ebavajalikult irooniline ja salvav. See on minu nõrkus, ma püüan selle kallal töötada, aga noh... Ja mina olen pigem selline jube korraldaja ja planeerija ja kontrollifriik. See teeb minust muidugi kasuliku inimese enne reisi, reisi ajal on sellisega vist veits raske toime tulla :D
Ilmad olid muidugi autoreisi jaoks pigem ebasobivad, sest pidevalt oli umbkaudu 30 kraadi sooja ja lauspäike. Minul põles igatahes uksepoolne õlg normaalselt ära :D
Elu Poolas on üllatavalt odav: restoranides on portsud suured, aga hinnad väikesed; õllehind on kohati peaaegu võrreldav mahla omaga... Üldse meeldib mulle sealne mõnusalt maalähedane ja lihtne köök, mis kordagi pettumust ei valmistanud (ainus, mille kallal nokkida, on nende arusaamine hommikusöögist ja hoolimatu suhtumine kohvisse. See on lausa kriminaalne, mida ööbimiskohad mõnikord hommikukohvina serveerivad).
Isegi minusugune vaene rott, kes läks reisile vastu umbkaudu 150 euroga (puhas kuluraha, ööbimne ja kütus olid eraldi arvestuses), sai Poolas endale veidi midagi lubada. Üldiselt, kui te planeerite oma rahasid paremini kui mina, siis on võimalik tagasihoidliku eelarvega end vägagi rikka turistina tunda. Tatrates me pingutasime, aga tee mis tahad, neli inimest, igaühele kolm käiku, juurde õlled ja kohvid, meie arve tuli kokku alla 75 euro. Vot nii.
Mina olin meie autoreisiks jubedalt valmistunud sellega, et mul oli mitut sorti meelelahutust. Üllataval kombel osutus rahvalemmikuks minu autobingo, mille suhtes ma eelnevalt olin kindel, et selle üle kuulen raudselt jubedat vingumist. Terve reisi kestev mäng, mis koosneb 5x5 ruudustikusyt, kus igas ruudus väike ülesanne või nõue, mille punktide teenimiseks täitma peab. Meie seltskonna näitel ütleksin, et äärmiselt lõbus ja sõltuvusttekitav mäng, kuna enamus reisi kulges meil mängulehti puurides ja punkte kokkulugedes :D Ma olin lihtsalt rahul, et mu tööd nii kõrgelt hinnati. Teine kordki.
Üks asi veel, mis poolakatel on täiuseni lihvitud, on suurte turistimasside taltsutamine. Ausalt, veidi kauem pidi ehk piletisabas seisma, aga üldiselt käib asi nende vaatamisväärsustes nagu õlitatult: suured grupid, igaüks saab saatja ja kõrvaklapid, iga poole tunni tagant lastakse suur kamp jõllis silmadega välismaalasi poola imesid avastama. No ei teki tunne, et ülerahvastatus ja ummikud on, peamiselt on tunne, et oi, kui libedalt läks! (jah, soolakaevanduse piletisabas seisime me ehk pool tundi, aga see oli ka ainus kord, peale piletiostu läks jälle nigu lepase reega).
A mis ma ikka jahun, siin on pilte:
